Jumal kaitse Vennaskonda

Minu kallis Vennaskond tähistas äsja suurt juubelit ja on nüüd 30 aastat vana. Ning 2/3 sellest ajast olen minagi fänn olnud (ehk siis 4/5 oma elust, uskumatu). Suurim fänniperiood jääb muidugi kümne aasta taha, aga muusika, millega sa teismeeas oled üles kasvanud, jääb teadupärast sind läbi terve elu nostalgiliselt saatma. Ja ma mäletan endiselt kõigi laulude sõnu. (aga samas pole ma kõigi nende aastate jooksul suutnud omandada „Õhtud Moskva lähistel“ ja „Insener Garini hüperboloid“ salmide järjestust. Mine võta kinni).

Juunis, kui ma olin äsja lõpetanud seitsmenda klassi, lõin ma säärase luuletuse:

Mu ajud läbi tõmmanud on Vennaskond

Mu ajudega mängib ta petanqi

Trubetsky laul ja Vainola kitarrimäng

Ma mõttes kuulan aina punki.

Ja musti lippe ja plagusid ma näen

Kui sõidan mööda hämarat alleed

Ja minu silmadest on sulatamas jääd

Mu akna taga vulisevad veed.

Ja laulud aina kumisevad ajus

Ja otsivad nad väljapääsu teed

See viga pole andes ega tajus

Nad käsivad ja mina nõnda teen.

Nad käsivad ja mina nõnda teen

Mu hullund sõnad haaramas on maad

Ning meeletus ekstaasis aina keen

Ning Vennaskond on oma tahtmist saand.

Hiljem olen ma muidugi oma fanaatilise ja ehk liiga ülistav-naiivse üllitise üle itsitanud – praegugi löövad põsed kergelt õhetama – aga samas, see oli tore aeg. Ah ja see teine salm on mulle ikka kallis!

Ma olen siin neist varem ka kirjutanud (ja tegelikult võiks huvi pärast kokku lugeda, mitu blogipostitust on pealkirjastatud Vennaskonna laulusõnade järgi),  nii et ma ei mäleta täpselt, millest ma juba rääkinud olen. Kui inimene nostalgitsema kukub, kipub ta ju end kordama.

*

Rakvere lossivaremed. Jahe suveõhtu. Papsi tumendatud klaasidega prillid ja teksatagi ning mina tema kukil. „Viska näppu, Liisa!“ ütleb papa ja mina täidan entusiastlikult korraldust. Kõrgumas üle kõigi teiste peade, vaatan ma ainiti seda laval kujuna seisvat ilmutust. Tema põrnitseb mind sama ainiti vastu. On aasta 1995. Liisa on oma esimesel Vennaskonna kontserdil.

*

Sügis 2004 olid mul ruudulised tennised, mille tallad olid rohkem lahti, kui kinni. Nende küljes lehvisid mustad lindid ja külgedele olid kirjutatud „Musta lipu valguses“ sõnad ja ma viskasin nad leinamarsi saatel alles paar aastat tagasi viimaks ära.

*

Peterburi reis ja meie, laulmas Vennaskonda, sest linn oli meid oma võrku püüdnud ja „Öösinine taevas“ võttis selle tunde kokku (ja nende all/mustad suurte majade siluetid/aknaruudud kollased roosad/valged neeonreklaamideketid)

*

„Kaustikurahvas“. Vennaskonna vaim lehvib su kohal ja ehkki kirjanduslikult kohutavalt ebaühtlane, oled sa mu esimene lapsuke ja ikkagi kallis.

*

Minu hirmus enda õmmeldud gryffindori sall, mida ma uhkelt kandsin ja mis oli nii punk, et väärib hetkel igati ära mainimist. Kui ma selle lõpuks ära viskasin (aastaid hiljem), oli see määrdunud narmendav kalts, uppunud toanurgas tolmu ja ämblikuvõrkude vahele. Ja see lendas prügikasti ilma igasuguse tseremoonia ja leinamarsita. Ausalt, see oli ikka päris jube asjandus.

*

Me ei küsi mida tohib armastus on kõikelubav vist

Jumal kaitse vennaskonda ja me päevad väärt on elamist