17
märts
Ma lugesin just kaks tundi San
Fransisco gei aktivismi ajalugu ja lähen teen endale peagi kolmanda varblase.
Ka nii võib St Patricu päeva tähistada. Hommikul mõtlesin kiivi caiparihnasid
teha, aga õhtul läksin lihtsama vastupanu teed. (lol, ja tarhuniga oma vokka
roheliseks miksida pole täitsa minu stiil).
Comin’ up! Young Dubliners „I tell
me ma“.
Damn i love that song.
Mõtsin üle pika aja mõningate
vanade härradega kokku saada, et suti nostalgitseda, aga olen Valves, nii et
eip.
Vahepeal on palju lund rentslisse
sulanud, aga midagi eriti märkimisväärset pole juhtunud.
Eurovisoon oli. Vaatasime Irka pool
ja et meil reaalset lemmikut ei olnud, pidasime viimase hääletamise eel sellist
strateegilist koosolekut, millisel lool oleks ’visoonil kõige enam edu.
Kokkuvõttes olid enamus lood okeid.
Verona kummitas kohe ja oli natuke piinlik, aga see eest selline hurmav
eurokližee, et õiges kastmes võib isegi toimida. Võib-olla. Igatahes oli väga
kummaline Koitu inglise keeles laulmas kuulda.
Järgnevatel päevadel aga enim
kummitav lugu oli by keski keski ft keski keski see tõn tõ tõntõ ttõddõ lugu.
Viimase kahe nädala highlight on aga
olnud see Train to Busanist ispireeritud unenägu, kus Diego Luna oli mu
sidekick. Õeke näeb unes, et musitab Scott Eastwoodiga (ta õhetas armsalt, kui
mulle sellest rääkis; oh scotty kui ma su isa ei saa, kõlbad sina kaa~), mina
aga et tapan zombisid koos Diego Lunaga. Väga minulik.
Kusjuures ta nimi unenäos oli
Cassian, aga samal ajal oli ta tema ise, sest me arutasime Star Warsi üle. Isegi
K2 oli olemas, ainult vist loomana. Tegevus toimus mingis majas, mitte rongis,
aga eri ruumide vahel liikumine mängis olulist rolli.
Algas nagu õige katastroof- ja
õudusfilm peab: tegelaste tutvustusega. Nimelt tegin ma mingit improviseeritud
speed-datingut, kus ma hoppisin eri üksi istuvate meeste laudade taga ja
vestelsin nendega. Paar pihvi ka. Igatahes, kuidas asi zombideni jõudis, ma ei
mäleta, aga ühel hetkel olime Diego Luna/Cassianiga koos ja ta küsis mult, miks
ma tema valisin ja ma olin nagu: sa räägid kõige intelligentsemat juttu.
Järgeneb rida tagaajamisi, tapmisi,
treppe ja koridore ja ühel hetkel on meil vaja saada ruumist A ruumi C, ainult
et vahel on ruum B ja ruum B on, üllatus üllatus, zombisid täis. Ühesõnaga, me
spurdime.
I make it.
K2 makes it.
Diego doesn’t.
Sest.
Selle asemel et hoida ust sekundi
võrra kauem lahti, panevad ruum C’s olevad inimesed selle Diego-Cassiani nina
all kinni. Väga Train to Busan. Ma siis karjun nende peale. Kuidas nad võisid,
värdjad. Aga nemad on nagu sorri, o-neesan, aga himesama on haavatud ja me ei
või riskida. Sest teise toas olevad inimesed osutuvad esmaklassiliseks animeks,
kus õrna printsessi eest hoolitsevad üks poiss ja üks tüdruk ümmardaja. Ma ei
imesta, kui nad 2D ei olnud.
(ja siis järgneb kõhedam pool
unenäost, kus ma olen üksi ja majast väljas ja kõikjal on vaikus ja tühjus ja
see on märgatavalt hirmutavam, sest sa tead, et iga valjem heli võib nad kohale
meelitada ja sul pole kuhugi varjuda.
Lõpuks ma peidan end kraavi. Ning
kattan end samblaga. See on juba väga „Lobster“.)
Ehk siis ärkasin hommikul üles,
veidralt giddy giddy, ja otsustasin siis, et pärat kahte kuud on viimaks õige
aeg Rouge One’i cast intervjuusid vaadata.
Mis oli fun juba sellest poolest,
et palju ilusaid aktsente. Briti aktsent vol1. Briti aktsent vol2. Austraalia
aktsent. Mehhiko aktsent. Hong Kongi aktsent. Ameerika aktsent, mis ei kõla nagu
ameerika aktsent, kuigi kõneleja on teksasest ja peaks olema seetõttu aktsentTM.
Taani aktsent (pluss Mads Mikkelseni diktsioon. Või on see siis aktsent? thjah).
Kohtumõistmine?
Ben Mendelsohn on hilarious. So is
Riz Ahmed.
Diego Lunal on kohati selline hääl
nagu ta oleks juba kolmandast eluaastast saadik paki suitsu päevas tõmmanud ja
pudeli mezcali peale joonud.
Mads Mikkelsen on see, keda nad
Koreas 4D’ks kutsuvad.
Donnie Yen on nii calm ja nii
proper kuni ta järsku ootamatult ei ole ja ma kahtlustan, et kusagil ta soontes
voolab päriselt natuke force’i.
Alan Tudyk’i munad moodustavd umbes
¼ intrvjuude sisust.
Baze’i näitleja on MIA.
*
22
märts
Kevad käes.
Esimesed rattasõidud tehtud.
Vennaga sulgpalli mängitud (kas me
ei peaks kõigi nende aastatega juba veidike arenema?)
Vabariigi aastapäeva ajal käisime
lausa kolm päeva järjest uisutamas. Teisel päeval võtsime oma lumelabida kaasa,
sest öösel oli lumi kõik kaunid rajad katnud. Trenn missugune, lumelabidaga
mööda järvejääd kihutadada, lumi taga tuiskamas. Kujundlikus mõttes muidugi.
Sest ehkki ma püsin ilusti püsti ja sõidan kah, ei ole mul just kõige
elegantsem tehnika. Venna oli parem. Jätsime lennukitele ja tulnukatele
sõnumeid ka. Hello. Help. Sod off. Tornist oli ilus vaadata.
30
märts
Ränk suhtluspohmell see nädal.
Vanaema juubel ja palju külalisi väikeses ruumis korraga rääkimas. Ning siis sa
üritad kõigiga suhelda, mis tähendab, et sa ei suhtle õieti kellegagi
korralikult.
Lapsi hoidsin ka. Ära hakan unustama
seda oskust. Üks kukkus oma roosas jopes tökatmusta porisse ja ma olin nagu,
kuidas ma ta ema juurde tagasi saadan?
Vähemalt ma oskan nüüd hispaania
keeles korralikult vanduda.
See ei ole eelneva punktiga seotud
muide.
31
märts
Ärkan hommikul üles, vaatan välja ja
esimene reaktsioon on, whatte fuuuu-.
Ehk lumi tuli uuesti maha.
Oleks päeva kannatanud, kukkunuks
hea aprillinali välja. Milline raiskamine.
