Nightmare before Christmas

Mõtlesin, et teen veel ühe jõulueelse postituse, sest muidu pole pärast jälle pikalt aega.

Jõulueelsed toimetused läksid see aasta kuidagi eriti libedalt. Neljapäev möödus küll köögiseini nühkides, nii et sõrmed villis, aga kui selline totter töö sai juba ette võetud, tuleb igast plekist lahti saada. Nüüd on maja puhas ja kaunistatud, korter täis toiduhõngu ja polegi muud teha, kui oodata, et homne kätte jõuaks. Kui ma köögis neid jõulukardinaid nägin, tuli mulle kohe selline jõulutunne peale, et Lasse läinuks kadedusest roheliseks. Lugesin eile taas Astrid Lindgreni jõulujutte ja muutusin nii härdaks nii härdaks. Poetasin isegi paar rammusta mehepisarat, sest kuidas miski saab üldse nii nunnu olla.

Ma olen nagu väike laps, kui asi puudutab jõule, täiega exited. Need on alati olnud mu lemmikpühad ja kui midagi ongi muutunud, siis võib-olla see, et rohkem kui kingitusi, ootan ma seda suurepärast ahjus küpsetatud seapraadi. Ma olen jõulude osas täielik konservatiiv, mulle meeldib kui kõik toimub samade traditsioonide ja tavade järgi kui iga aasta. (ja ma lubasin õekesele, et ma ei mossita, kui homseks lumi maha ei tule, vot selline lapsuke olen).

 Isegi Koreas sajab lund...Ahh, miks te olete nii nunnud (hee, minu uus jõulu taustapilt)

Me tegime see aasta päris palju asju ise. Hapendasime kapsad algusest saadik, paps muretses mingist talust viis kilo kaelakarbonaadi (lol, siga me siiski ise ei tapnud), tegime piparkoogi taigent, läksime metsa kuuse järgi...

Kuuse järel käik oli lahe. Ma ei mäleta, millal see viimati juhtus, ilmselt siis, kui ma veel väike olin, nii et ma olin kohe põnevil. Ilm oli ka ilus ehkki külmavõitu (tõsiasi, millest sain ma aru alles metsas ja mille tõttu mu vaesed varbad olid kannatama määratud) ja kuigi lund oli vähe, oligi see hea, sest nii sai kuuse kergesti kätte. Võin uhkuse öelda, et nii harmoonilist ja ühtlast kuuske pole meil kaua olnud ning just mina olin see, kes seda teest veidi eemal märkas.

Tagasitulek oli omaette operett. Juba minnes oli bensiininäidik endast märku andnud, aga tee peal polnud lihtsalt ühtegi bensukat. Leidsime siis endale sobilikku kuuse, sidusime kenasti katusele  ja asusime tagasiteele, hapras lootuses, et äkki me veame ikka kuidagi Tartuni välja. Ainult, et saime ise ka aru, et ei vea välja. Kohalik onu juhatas meile siis teed bensukani, mis apparently asus Tartust hoopis kaugemal, aga kuhu me pidanuks siiski jõudma. Kõik läks edukalt, kui jätta kõrvale need kuusejupid, mis uksi kinni löödes said amputeeritud. Kuni paps asus bensukast ära sõitma ja kaunis daam putkast järsku erutunult välja tormas. Ei, me ei katsunud maksmata lahkuda. Aga bensuka lont oli endiselt meie auto külge haagitud ja veel meetrike ning sellest oleks saanud ilmselt kallim jõulukuusk meie pikas kuusepuude ajaloos. (muide, meil on päris mitme kuusega sellised huumorlood olnud, et ise ei usu. Neist võiks praktiliselt omaette postituse teha). Lõppkokkuvõttes said kõik kena lõuatäie naerda ja kuusk ise ootab, et me teda homme hommikul kaunistama asuksime.

Haa, ja üksi professionaalse fangirli postitus ei tohi olla kpopi vaba!

Et ma neljapäev olin tubli koduperenaine, ei läinud ma enne õhtut arvutisse ja nagu sellisel puhul kipub olema, oli korraga kohe mitu asja juhtunud. Ja ma räägin siinpuhul otseloomulikult SMEndi uuest iidolgrupist ja Kyuhyuni leegitsevast soengust.

Esimese asjana nägin ma Siwoni twitpilti, mistõttu mu vahetu reaktsioon oli: see on nali, eks ole ja – omg, cursed split ends! Ja siis me otsustasime Miaga, et see on ilmselt parukas, see, mida Yesung super showl Chuckyt kehastades kandis. Ja siis ma kerisin pilte edasi ja sain aru, et see ei ole mingi nali. Kyuhyun on porgandipea ja killernukk. Jah, ma olen kaua unistanud soegumuutusest, aga selle all pidasin ma silmas lühikesi tumedaid juukseid. Võib-olla Kyuhyun lihtsalt trollib meid, värvis jõulude puhuks pea punaseks, et fänne õrritada, kes teab. Sest kui see kõlakas KRY albumi kohta on tõsi, tähendab see soengumuutust. Lol, soengud tõesti sõltuvad sellest.

Ja EXO. K ja M on muidugi äärmiselt originaalsed nimed, aga ma pean tunnistama, et ma olen üsna exited. Ma pole peale salatipoiste ühegi SMEndi grupi sündi näinud, aga see ei loe, sest nad olid ainult projektikas. SMEnt siiski omab mu vaest hinge. Tõsiasi, et kõik liikmed saavad ilmselt olema must nooremad ei häiri mind põrmugi. See Kaipoiss meenutab mulle päris mitut inimest korraga, paljud ütlevad, et Taemini, aga mina nägin esimese hooga hoopis Changmini. Siis veel ka väike annus Jae Joongi ja Kim Bumi ja ilmselt kedagi veel. Ootame teised tüübid ka ära.

 Täitsa kobe alakas ju

Lol, paps tuli suht paar minutit pärast neid avastusi koju, nii et ta oli õekese järel kohe teine olend, kellega ma oma exitmentit jagasin. Tüüp on mõnevõrra isegi haritud (ta lolis raskelt Yesungi ja Kim Jong-Illi poja loo üle, ning lausus siis ilusad sõnad: Yesung on ilmselt palju kuulsam ja palju mõttekam inimene, kui Kim Jong-Illi poeg. Aww.)

Ja lõpetuseks väike jõulusalm kõigile, kes pole jõudnud veel midagi pähe õppida:

Hommikul läks süda pahaks,

Justkui iseendast.

Kahju maha joodud rahast,

Kaotsiläinud kindast.

Ilusaid jõule kõigile. Olgu päkapikud teile helded ja ärgu seapraad iialgi lõppegu!

Once upon in december

Oleme kogunenud siia Lõuna-Eesti kontinentaalsesse kliimasse käreda pakase ja immaginaarsete lumehangede vahele, et anda põgus ülevaade käimasolevatest sündmustest.

1. Vanaisa sünnipäev oli raske toiduorgia. Nii vaaritamise kui õgimise poolest. Lõpuks jäi niipalju toitu üle, et järgmiste päevade menüü oli kindlustatud. Emme kokkuvõte: taadid on vanaks jäänud ja ei jaksa enam kaheni juua. Tõsiasjast, et pidudel käia on palju mõnusam, kui neid koraldada, sain ma juba ammu aru, sest vanima lapsena siinpoolses suguvõsaharus olen ma alati köögitoimkonda rakendatud. Aga ma tulin üritusest tuludega välja ja olen nüüd pudeli Kännu Kukke õnnelik omanik. Retro värk!

2. Ma leidsin Death Note’i (või kui soovite – deso notto) ja kaalun tõsiselt, mida sellega peale hakata. Siiani olen ma plaaninud sellest lugemispäevikut teha, aga samas pole ma kindel, kas elusolevate kirjanike nimede kandmine Death Note’i on ikka kõige parem mõte...

3. Vaatasin Teuksora WGM-i viimast osa. Ma olen enne vaid klippe vaadanud ja omg, ma pidin kohe alguses suurest piinlikkusest naerukad saama. See oli nii awkward ja lääge ja lol. Ma olen siiani ainult Liidri ja Hwangbo wgm’i vaadanud ning noh, Hyun Joong pole just romatiliseim mees maamunal, aga see paganama Teukie...jah, cheesy’duse üledoos on garanteeritud. See-eest on härrased hwaitning juniorid tõelised mõnitavad nooremad vennad, jälestusesegune lõbusus iga käiku saatmas. Lolisin raskelt nende missioonide üle. Kõik teised tegid oma asjad enam-vähem normaalselt ära, aga kui Kyuhyun tuli Teukiet masseeerima, oli too kohe; noh, ütle välja, mida sa tahad.

Kui aus olla, on WGM minu meelset veidi julm saateformaat. Te panete kaks inimest kokku, panete nad põhimõtteliselt kaamerate ees deitima ja tegema kõike seda, mida abielus/armund paarikesed teevad, räägite nii, nagu see oleks tõde, ehkki kaamerad on kogu aeg seal. Aga inimesed võivad end unustada, sõnadel on kombeks hinge minna ja ühel hetkel pole see enam reality show, vaid mängimine inimeste tunnetega. Vot. Selline tagasihoidlik arvamus.

4. Suju Do re mi esituse vaatamine ja need surija ilmed pea kõigil nägudel pani mind mõtlema, et nad tõesti on selliseks lollimägimiseks liiga vanad. Jah, 18-aastased poisikesed võivad seda lõdvalt teha, aga enamus sujudest on 25+! Mitte, et mul midagi selle vastu oleks, aga Yesungi, Kyuhyuni ja veel mitme liikme näod kõnelesid sellest, et neil on ebamugav. Kusjuures just selle lauluga, mitte kostüümipeoga. (random mõte: ma ei saa ikka aru, kas nad laulavad seda inglise või korea keeles)

5. Ma kuulasin kogu SM Towni jõulualbumi läbi ja tegin loogilise järelduse, et Suju laul on selgelt kõige totakam. SHINee meenutab mulle algusas Owl Cityt ja laul on liiga pikk, SNSD laulul on see-eest hästi ilus viis. Changmini igati normaalne hääldus hämmastas mind (lol, Yunho häälest me ei räägi, eks). Daamide rahulikud laulud on mõnusad (Boa kumiseb ajus) ja mulle meeldib väga ka Kangta laul. Vat kui Kangtale saaks kuidagi käpa peale panna...Ühesõnaga, minu meelest on see täitsa mõnus album.

6. Eunhae OPPA OPPA puhul kattub mu arvamus Kyuhyuniga, mis ei tähenda, et see laul mul kui lollakas ei kummitaks ja ma seda innukalt kaasa ei tantsiks. Oo ei, otse vastupidi. Parafraseeride emmet: see on nii halb, et see on juba otsaga jälle hea. Ei, Eunhael pole häda midagi, nad mängivad selle ilusti välja (lol kujutage Kyumini samas situatsioonis), lihtsalt Liisa meelest pole meestemoes hirmsamat perioodi kui 70-ndad ja see muusikastiil on minu jaoks väsitav. Vot. Tagasihoidlik arvamus vol 2.

 Täpselt. DNW

7. Ma lugesin 15 000 sõnalist fici, kus Yesung ja Wookie olid pornostaarid. Jamh, ma mõtlesin, et heidan kõigest pilgu peale ja siis ma ei suutnud seda kõrvale panna, kuigi see oli 15 000 sõna AINULT YEWOOKI! (ma arvan, et sisu annab ratingust aimu, eks ole). Head autorid on ikka head.

Olgu, ma lähen nüüd piparkooke tegema, sest – ärme unusta – Christmas is finally here~!

Mul on kavas kõvasti Suju piparkooke teha. Eelmine aasta kukkus Ryeowook ikka eriti hästi välja ja seekord on mul õelad plaanid ühe Mr Simple’i teaseritest inspireeritud Kyuhyuni jaoks...kekeke. Pärast saan ma tal pea otsast hammustada nagu Liisbet Jerkeril.

It's time to celebrate~!

Christmas is finally here~! Või noh, peaaegu, kümne päeva pärast. Aga oi kuidas see laul mul kummitab. Muudkui tatsan õnneliku näoga ringi ja lällan omaette, tänaval ka, ausõna. Ma ei teadnud üldse, et nad jõulualbumile video teevad, nii et see oli vägagi positiivne üllatus. Ja tõsiasi, et see on Suju laul koos Henzzi ka Mimiga, noh, minu poolest võiks see alati nii olla.

Mõningaid intelligentseid mõtteid siis:

• Issand, see on nii jõlulugu, kummitusfaktoriga 645 ja jei, inglise keeles, nii et ma saan kaasa lõõritada (ja kahjuks seetõttu ka sõnadest aru).
• Omg, see on natuke totakas ja täiega nunnu ja ma armastan teid kõiki ja vaatame mv’d veel paar korda.
• Ühesõnaga, tegemist on Jõuluvanale pühendatud armastuslauluga?
• Kommentaare ei tohi mingil juhul lugeda.
• Yessul ja Kyuhyunil on ilmselt kavas jõulud ära varastada.
• Hyoyeon näeb tapvalt hea välja. Pikad sirged blondid juuksed on selgelt tema parim look.
• Kui kõik ülejäänud on tehniliselt võttes normaalselt riides, näevad shineepoisid välja kui päkapikud.
• Siwon ja Donghae, sorry, aga ma ei saa teie inglise keelest aru. Sungmin ja Teukie see-eest on väga tublid.
• Miks Teukile küll sobivad sellised veidi totrad-nunnukad laulud?
• Sungmin näeb viieaastane välja ja mul tugev tahtmine talle lõuksi anda. Ja ma pole selgelt ainus, kes sääraseid irratsionaalseid soove peab alla suruma.
• Kyuhyun kuusepuu all naeratab väga creepy’lt. Kui mulle selline päkapikk tulek, jookseks ma õudusest kiljudes teise tuppa (ok, ilmselt mitte, but u get a point)
• Boat ei ole võimalik ära tunda.
• Lol Yunho, mis bossi ilme.
• Siwon lõpus kõlab nagu „That’s what makes you beautiful“ algus

 Definetly merry faces

Well fuq u Sungmin

Updates of life and fandom:

1. Teine jõululaul. Suju „Snow white“. Kõlab lihtsalt ultimately sujult. Nagu keegi ütles, kui ta ei teaks, et tegemist on sujuga ja ta ei tunneks nende hääli ära, arvaks ta ikkagi, et see on Suju.

2. Karini sünnipäev. Nägi taas karja sugulasi ja sai kenasti õgitud. Lol, tegin endale Vana Tallinnast ja kohvikoorest ise likööri, üsna läila tuli, kui aus olla. Hollandist toodud puskarit imetlesin seekord vaid kaugelt, sest iga laps, ka kõige väiksem teab, et mitut alkoholi pole tervise huvides mõistlik korraga tarbida.

3. Kehakaal: 40 kg. Mu lühikesed püksid kukkusid peaaegu jalast ära. Näljutusnädala tagajärg, sest kes pakub järjestikkustel päevadel kneedleid, makarone, veel kord makarone ja siis pelmeene. Reedel oli lammas ja riis ning Liisa sai jälle süüa. Õnneks on suurim õgimispüha ukse ees, nii et kilo võiks sealt tulla. Aga vanaema sõnul näen ma ikkagi tervem välja, kui suvel.

4. Mul on raskekujuline tumblr-crush ja ma olen stalker. Ei, siiski mitte, sest kui ALi sõnu uskuda, kui sa oled kena, siis sa pole stalker, vaid secret admirer.

5. Tegin Kyuhyuni albumid valmis. Õndsuseasjad ja nüüd ma imetlen neid kogu aeg. Jupp aega kulus, et välja mõelda, kuidas oleks ümbrised mõistlikum paigutada, aga lõpptulemus on täitsa kena. 

 Liisa on õnnelik~

6. Ryo-chan oli vahepeal surmasuus. Igakord tervitas ta mind ventiaatori unnates roar roar ram mam maa „Bad romance’it“ lauldes, kuni ma olin viimaks sunnitud ta tohtri juurde viima, kes ta taas elule putitas. Kui te veel ei tea, siis Ryo-chan on mu arvuti.

7. Mul on musklis Bonamana Donks taustapildiks. Kuhu ma niimoodi küll jõuan?

8. Indiana Jonesi maraton! Oo Harrison ja sinu igavene hämmeldunud naeratus.

Tänseks kõik.

Armastus ja anarhia

Vahtisin oma Punk ENSV’s raamatut ja tegin taas toredaid tähelepanekuid:

• Anti Patique’l oli ikka paganama ilus lõuajoon
• Noor Villu Tamme oli hämmastavalt hea välimusega. Ühel pildil nägi ta välja nagu mingi segu Beckhamist ja Kurt Cobainist 
• Jakob ja Naatan on täpselt oma noore isa nägu
• Ivo Uukivi oli ka väga ilus (hee, minu meelest on siiani). Nagu saksa ohvitser vene filmist (neid mängivad ju tavaliselt eestlased). Ühesõnaga: tõeline aarialane.
• Vainola on ka täielik tõeline aarialane.
• Mul on Trubetsky garderoob peas
• Sa pidid ikka ise väga laisk olema, kui sa mingilgi ajahetkel Vennaskonda ei kuulunud
• Või Mercaga ei käinud

Vennaskonnal on uus plaat väljas. Kuulasin need laulud, mis saatanasigudike poolt vägistatud Youtube’i üles olid pandud, ära ja noh, Vennaskond on ikka Vennaskond. Kuigi esimese laulu ajal tabas mind mõte, et Trubetsky laulab isegi halvemini kui ta vanasti tegi.

Vennaskonna lemmiklaulu valimine on alati nii raske ülesanne olnud. Eks see on periooditi käinud. Teoreetiliselt olen ma neid ju kuulanud 5-aastasest saadik (aah, esimene kontsertelamus, mida ma mäletan), kuigi suurem fänniperiood jäi 7.-10. klass vahemikku. Lol, ma tegin 11. klassi alguses inkas isegi neist ettekande. Ehkki nüüd kuulan ma neid vaid erilistel puhkudel (või autos, sest seal on kassetid), on mul endiselt kõik sõnad peas. Mulle on alati Vainolo tehtud viisiga laulud meeldinud ja kui lisada sellele veel Arvi Siia sõnad...

 15-aastane Liisa aastal ammu on nii ideoloogiline punk, et ise ka ei usu, üksik haaknõel rinnas nagu Villu Tammel muiste

Mhm...millised bändid mulle üldse aastate jooksul meeldinud on...suht vähe kuulasin tegelikult muusikat, enne 6.-7. klassi praktiliselt üldse mitte, sest meil ei olnud tollal ei makki ega arvutit. Niisiis.

Fangirl Liisa fännamise ajalugu, lühikokkuvõte (ehk kuidas eesti pungi peal üles kasvanud salarebelist kasvas Aasia tümakat austav blond pihv).

Grupid, keda ma olen raskelt fännanud (kronoloogilises järjekorras)

1. Vennaskond
2. Simple Plan
3. KAT-TUN
4. SS501
5. SuJu

Grupid, keda ma olen samuti fännanud, aga teiste vahepeal ja mitte nii raskelt

1. Sõpruse pst
2. Nautilius Pompilius
3. DDT
4. NewS

Jah, ja kui nüüd sentimenataalseks muutuda, võib öelda, et nad kõik on mu ellu mingi jälje jätnud ja teatud ajahetkel väga väga kallid olnud (osad on siiani ja osad tekitavd meenutades nii sooja ja õnneliku ja nostalgilise tunde). Õnneliku inimesena võin ma öelda, et olen rohkem kui pooli oma ultimate lemmikutest live’is näinud. Kahju, et ma sel ajal Soomes olin, kui DDT Eestis kontserti andis, muidu me oleks papsiga täiega kohal olnud.

Oijah. Ma peaks oma blogi ristima fangirli’i päevikuteks. Oh, hea idee järgmiseks noorsooromaanide konkurssiks. Lol, kõlab nagu halb fanfic.

Tegelikult ma pidin tegema hoopis postituse iseendast ja suurest kunstnikust, kes sügavas mu hinges elutseb. Panin viimaks pildid telefonist arvutisse, nii te here we go!

Eunhyuki maal. Kolme järjestikkuse õhtuga valmis, mis on suht rekord. Tahtsin seekord veid maalilisema teha (loe:Eunhyuk on näost sinine) ja ma olen tulemusega suht rahul. Võib-olla vaid see liialt ühtlaselt ülevõõbatud tool segab mind. ja luukerelikud sõrmed, sest käsi ei olem ma kunagi joonistada osanud. Ja mul on hea meel, et Hyukkie blond pea on nüüd jäädvustatud, see meeldis mulle. Tema uus soeng on muidugi igati kobe ja sobib talle imeliselt.

 Kunagi teen ma oma maalidest heakvaliteedilised fotod/skännid. Kui nad üldse skännerisse mahuvad

Lol, ma tegin isegi 10-minutilise kohustusliku söevisandi sellest Kyuhyunist, keda iga vähegi kunstihuviline fänn mingil hetkel on üritanud järgi joonistada.

 Narkarist rocksrtaar Kyuhyun

Ja lõpetuseks mina ise. Tegin endale midagi. See on seotud juustega. Ei, ma ei ajanud end kiilaks nagu ma vahepeal ähvardan. Lühemaks lõikasin küll (tuleb veel lühendada, aga selleks on päris juuksurit vaja, sest sugulased pole ikkagi prod) ning – #dramaatiline trummipõrin# – värvisin end brünetiks. Tehniselt lausa mahagonikarva. Teiste sõnul on väga ilus värv ja juuksed näevad nüüd palju tervemad ja läikivamad välja, ainult on üks suur aga. Minu meelest ei sobi see eriti mu nahavärviga. Ma näen raskelt kahvatu välja ja ehkki ma hakkan nüüd juba ära harjuma, oli alguses küll imelik. Eks ma hakkan hiljem, ku ma juuksed tagasi saan, jälle blondiks. Tunnen end nii ikka õigesti.

In memorium blond Liisa

 

Mingi jobu

 

 Lol. Mis juhtub juustega, kui need on 24 h pärjas olnud ja sa need siis lahti teed

Ja võib-olla kui hästi läheb, näete te järgmine kord ka minu brüneti pea ära.

Yorobuuun~! Saranghaeeee~!

Tore on olla 21 aastat vana, kui sul käivad ikka päkapikud. Ühesõnaga – detsember on jälle käes ja punane suss aknale riputatud.

Eelmine aasta ma ei oodanud jõule, need ilmusid ise kuidagi märkamatult kohale, aga see aasta on need igavesed Donks ja Henzz mind jõuluootusega täitnud. Peaks kinginimekirja koostama, kuigi kõrgemad jõud juba hoiatasid, et teeme seekord vähem kinke. Sobib. Eelmine aasta ma kirjutasin päkapikkudele kirja, et ma tahan Kyuhyuni ja et ma teda ei saanud, võin ma ju see aasta uuesti õnne proovida. Kes teab, äkki läheb õnneks.

MAMA oli ülilahe. Ma küll laivis ei vaadanud, aga hiljem kaasa elada oli ikka vinge. Sujupujud olid nii kuulid ja prod ja seffid ja azn superstaarid ja #insert vabalt valitud ülivõrre#. Ühesõnaga, armastuse lained lõid taas üle pea kokku ja ma olin suht, kuidas ma saan üldse kedagi teist armastada, kui mul on sujud?

Kyuhyuni tänukõne hiina keeles oli muidugi aww, sest esiteks oli on mul täielik nõrkus selle vastu, kui ta hiina keelt räägib, ja teiseks nägi ta lihtsalt nunnu välja. Tema võluvad fookusest väljas silmad käisid muudkui edasi-tagasi ja pärast oli meil lausa pikem vestlus Kyuhyuni kõõrdsilmadest, sest well, nagu Karin mulle confessis: põhjus, miks ta Kyuhyuni tegelikult kohe selgeks sai, olid tema viltuvaatavad silmad.

Omg, ja veel randomim avastus. Ainus johnny, kelle tegemistel ma siiani regulaarselt silma peal hoian (loe: vaatan iga kolme kuu tagant, mida ta oma twitterisse on kirjutanud), see tähenab Akanishi Jin – või peaks ma nüüd ütlema Jin Akanishi, sest härra samurai in the city of angels kasutab ise nüüd seda nime – on välja tulnud oma USA debüütsingliga „Testdrive“. Ja haa – ta pole videos üksi! Ei, ta on koos Jason Deruloga (chase on the rulo~ nagu ma vanasti ütlesin). Igatahes, lugu kummitab nagu korralikult ja Akanishi kuul faktor on endiselt laes. Ja siis sai meikinguid ka vaadatud ja leitud, et ta on ikka raskelt cool ning yeah. Kuni. Issand, ta on ühes klipis ju koos JB ja Sean Kingstoniga! Looool.

Ühesõnaga, Jin-Jin, palun saa üleilma kuulsaks. Ma juba ootan seda päeva, mil sa oma ultimate ultimate cool factoriga „Fast and Furious’i“ 432 osas mängid. Sa võiks olla mõni Hani Tokyo sõber (btw Han ise on ka ultimately cool).

 Ugh, lemmikstseen mv-st

Natukene ülla kirjakunsti lainetele.

Ma sain nimelt „Pärsia printsi“ viimaks valmis. Kaks-kolm nädalat tagasi tegelikult, aga ma pidin selle veel peatükkidesks jaotama. Tulemus on 50 000 sõna (49 333 tegelikult), 140 lk wordis. Mhjaket, ei läinudi kauem kui aasta ja kaks nädalat. Tõde on muidugi see, et see on üsna perioodiliselt kirjutatud. Oma märkmete järgi alustasin seda kas 22 või 23 oktoober haiglas eesmärgiga kirjutatad nii 20-leheküljeline miniseiklus. Novembriks oli mul 15 lk olemas ja suht midagi polnud juhtunud. Siis tuli stress ja õudne detsember ja uuesti kribama asusin jaanuaris, mil ma sain 30-40 lk maha. Järkjärgult sai kuni Jaapani maavärinani kirjutatud ja siis tuli mitmekuine paus. Suvel veidi jamasin, aga ma olen suvekuudel alati loominguliselt nadi olnud ja nüüd sügisel sai siis need viimased 40 lk (lol, kauaoodatud lõpumadin, mida ma Miale kogu aeg lubasin) kirja pandud. Lõpuks oli mul üsna kõrini ja ma tahtsin selle jamaga ühele poole, sest mul tõesti polnud plaanis seda nii pikaks ajada. Seda enam, et plot sündis kirjutamise käigus ja ette mõeldud oli suht vähe. Ülelugedes sai sellest vahepeal liiga hästi aru, sest mõned algusasjad jäid hiljem täiesti lahti seletamata. Lõpuks ei jõudnud stseen, mille ma absoluutselt kõige esimesena välja mõtlesin (st juba 2010 suvel), isegi mitte juttu. Võib-olla ma kirjutan järje või lisajutte, aga kohe kindlasti mitte praegu.

Nüüd, kus mu suurprojekt on valmis, peaks kõik poolikud jutud ära lõpetama, aga isu pole ja nii palju uusi mõtteid on ja in the end, äkki oleks mõistlikum nagu päris asju kirjutada?

Sellegi poolest on mul üks mõte, mille ma tahan küll ära teha. Idee tuli juba pea kaks kuud tagasi, kui ma autos sõitsin ja Sunny „I don’t know about love’i“ kuulasin. Ja siis ma mõtlesin Kyuhyuni „Smile’i“ peale ja sellele, kui dzässkohvikute kõla neil lauludel on ja plaks mulle tuli idee (parimad mõtted sünnivad muide autosõitudel).

Põhimõtteliselt 1920-ndate New York!AU. Sunny ja Sungmin on õde-vend ja Kyuhyun on nende lapsepõlvesõber ning nad lähevad koos Ameerikasse paremat elu otsima. Mulle on sellest päris palju ilusaid pilte silme ees, nii et ma loodan, et see ei jää pelgalt ideeks.

Järgmine kord huvitavaid pilte Liisast ja loomingust.

Vot. Mul pole midagi tarka öelda.

Hilja novembris

Ilm on kohutav. Mu enesetunne on nadi. Ootan jõule.

Juba reedest saadik hoiab visa palavikuvimm mind kinni ega taha kuidagi ära minna. Ja oleks see siis korralik kunksmoorilik palavik, aga tutkit brat, mingi mõttetu napilt üle 37, mis nagu polegi palavik, peale selle, et loll on olla. Pea on tatti täis ja kurk kraabib ja silmad valutavad. Aga hei, kas see takistas mul kahel õhtul järjest tähistamast? Tsk, üldsegi mitte. Sest uskudes vanaisa, ravib 100 grammi kõiki haigusi.

Reede sai siis Kadi ja tema nanpengyou’ga väljas käidud, kusjuures lakkamatult kallas vihma, mis (vähemalt mulle tundub) pole siiani järgi jäänud. Pärast trehvasin veel härraseid alkohoolikuid ning isegi Jekat, kes oli isamaa (lol, kohe kindlasti mitte emamaa) teenimiselt juba teist nädalavahetust järjest müstilistel põhjustel koju lastud. Igatahes, kui ma läbi külma vihmasaju koju hakkasin minema ja klapid kõrva panin, siis esimene laul, mis telefonist tuli, oli otseloomulikult Hot Summer. Ja järgmine Beatiful Hangover. Ma olin nagu what universum, ära mõnita mind!

Laupäev ei viitsinud tegelikult üldse ära sõita, aga ma teadsin, et sel sünnipäeval saab kindalsti raskelt hästi süüa ja noh, ma ei pidanud pettuma. Nomnom life, ma pole ammu nii palju õginud. Mul polnud tänagi veel kõht tühi. (käisime end peale õgimist näitsikutega kaalumas ja well, Liisa kõigub täis kõhuga endiselt kuskil 42 kilo piirimail)

 Lol, mina enne iga õgimispidu

Lol, mis ootamatu soov rääkida päris elust? Ja ma mõtlesin, et ma olen lõplikult kpop blogiks muutunud. Well, lisaks ilusatele riietele ja inimestele, meeldib Liisale ka hea toit ja alkohol. Mis ma teha saan, et ma sest vahepeal räägin.

Lasin papsil (või pigem siis nende sekretäril) endale oma tumblr crushi poolt koostatud Kyuhyuni albumite coverid läikpaberil välja printida. Kui ma nüüd cd-d muretsen, teen endale füüsilised albumid valmis ja olen õnnelik fangirl.  

Ja ma avastasin taas ootamatult, kui väga mulle tegelikult Eunhyuk meeldib. Niisama see mulle väga meelde ei tule, aga siis ta teeb jälle midagi armsat ja ma olen suht whää, Hyukkie~! Ma tahaks pooled ta muusikalipildid ära seivida, sest ta näeb lihtsalt nii atraktiivne välja. Isegi mu fännisüda ei lase mul öelda, et ta oleks ilus, aga paganas, ta on kuul.

Viimasel ajal nähtud iidolitega seotud unenäod:

• Mingi postapokalüptiline ühiskond. Kaks vaenutsevat leeri, kumbi pole otseselt võimul, kuigi meie oleme rohkem mässajad. Maailmast on üle käinud katk või mingu muu epideemia. Teine pool (ehk siis ütleme pahad) suudavad kontrollida kollektiivset alateadvust ja saata selle kaudu inimestele nägemusi/hallutsinatsioone/infot. Mulle saadeti nägemus hiiglaslikust hallist tuhaväljast, mis oli lugematuid haudu täis. Point oli aga selles, et need surnuaiad olid päriselt olemas. Teine pool oli Donghae enda kätte saanud ja ära tapnud ning saatis mulle need meelepilte tema hauast. Ja mina unenäos mõtlesin: vähemalt nad matsid ta maha.
• Midagi Zhou Miga, aga kahjuks ma ei mäleta mida.
• Lol, eilne unenägu. Esimese unenäoga on paar nädalat vahet, aga stiil on üsna sarnane. Niisiis. Ühiskonda kontrollib valitsus/akadeemia. Mina ja Taavi oleme vastupanuliikumise liikmed, Taavi on selle juht ja mina tema abiline. Otseloomulikult oleme me tagaotsitavad. Mingi jama juhtub ja ühel hetkel jääme me kahekesi ja peame linna ujuma. Taavil on mingi needus peal, mis tõttu ta muutus mustaks hülgeks, aga veest väljas on ta jälle inimene, kuigi veidi omadega sassis. Ühesõnaga, meil oli mingi plaan, aga alustuseks pidin ma meile riideid muretsema. Lähen siis pesuväel kirikusse ja palun mingilt ekskursioonigrupilt rõivaannetust. Lol, see probleem lahenes kuidagi ära ning järgmisel hetkel olime me mingis hiiglaslikus koolimajas ja ma pidin Taavi, kes oli vahepeal Kyuhyuniks muutunud, ära peitma. Viisin ta koolimuuseumisse, aga et ta oli pea ära löönud või midagi, ei allunud ta üldse mu korraldustele. Ta teadis küll, et me ei tohi vahele jääda, sest hei, kes on kõige tagaotsitavam tüüp kogu riigis, aga sellele vaatamata ei peitnud ta end ära. Ega seal ruumis end kuhugi peita polnudki ja kohe kõrvaltoas oli õpetajate tuba ja need olid otseloomulikult Akadeemia käsilased. Ühel hetkel sain ma aru, et ma pean parema peidukoha leidma, jätsin Kyuhyuni maha ja läksin koridoridesse. Jõudsin mingisse hiiglaslikku ringjasse garderoobi, kusjuures ma pidin end mingite sammaste taha varjame, et mu oma klassikaaslased mind ei näeks, sest nad teadsid, et ma olen vastupanuliikumis ja võinuks mu välja anda. Ja ühel hetkel märkasin ma läbi aatriumi sammumas Changmini, kes kandis täpselt seda sama halli kampsunit, mida Kyuhyun Nanjingi KRY kontserdil. Ma olin kohe Changmin! Changmin!, haarasin tal varrukast kinni ja anusin, et ta mind ära kuulaks. Tüüp vahtis mind kõige esmaklassilisema põlgliku ilmega, sest ta arvas, et ma olen järjekordne fangirl, kes talle confessida tahab (ta oli koolis väga pop). Mina olin suht palun, see puudutab Kyuhyuni, ma tean, et te olite head sõbrad, sa pead mind aitama. Nagu filmilikus stseenis ikka, üritas Changmin end kuulamata minu käevangust välja rebida ja ära minna. Siis ma ütlesin, et Kyuhyun on suures jamas ja palun, meil on vaja vaid parem peidukoht leida ja kui Kyuhyun kinni püütakse, siis ta lüüakse maha. Ühesõnaga lõpuks oli ta nõus minuga kaasa tulema ja kui me tagasi tulime, oli Kyuhyun põrandal pikali. Changmin oli hops tema juures, aga enne kui ta oleks jõudnud meid kuhugi edasi toimetada, kõlas uksele koputus. Lohistasime Kyuhyuni kahekesi ruttu kaminasse (what?) peitu, aga oli juba hilja. Me olime vahele jäänud. Järgmine stseen leidis aset juba mingis õhtusöögilauas, sest meie vastased leidsid, et oma vange tuleb peenelt kohelda. Mina istusin veidi eemal ja jälgisin, kuidas Changmin Kyuhyuni toetas, sest too oli ikka veel veidi uimane ja minu mõte oli: kurat küll, nüüd segasin ma veel Changmini ka sellesse jamasse.

 Ugh, mul on unenäost inspireeritud fanfici ideed

Igatahes, mul on see ununägu veelgi detailsemalt meeles, aga ma jutustasin sellest niigi pikalt. Mõned unenäod jäävad lihtsalt nii hästi meelde ja kui ma hommikul ärkasin, vedelesin veel tükk aega voodis ja mõtlesin sellele ja Changminilie, sest ta oli selles unenäos lihtsalt nii mõjuv tegelane ja üleüldse, see igavene kolge meeldib mulle. Ja nüüd mul on tuju mingit DBSK asja vaadata. Kellelgi soovitusi?

Ja lõpetuseks nimekiri, mille ma mõni aeg tagasi kirja panin. Kõmpisin kuhugi ja veetsin intelligentse mõtisklusega aega. Mõttelennu tulemus:

1. Laulud, mida ma ei pane empekas kunagi edasi

Suju M „In your arms“: mulle raskelt meeldib selle kõla pluss see veidi kummaline minoori ja mašoori vaheldumine. Pluss Kyuhyuni adlibid kõige lõpus. Jep, need tuleb alati ära kuulata.

Lady Gaga „Paparazzi“: lol, story of my life

Kyuhyun „Infection“, „New endless love“, „That man“,  „Hope is a dream...“ ja veel paljud teised. Kui situatsioon seda võimaldab (see tähendb, et pole palju müra, mis klappidest läbi tungiks), siis ma nii kergelt juba Kui Xiani ei skipi.

Suju „Opera“, „Feels good“, „Be my girl“, „Walking“, „Miracle“,„Monster“: noh, neli neist on üsna uued laulud, aga ma olen kindel, et „Opera“ jääb küll igavesse playlisti (#tantsib Operat, mille esitust on vaid wobble-wobble fancamis näinud#)

2. Laulud, mis ma panen alati täpselt ühe sama koha peal edasi:

KAT-TUN „Real face“: ma kuulan alati Jini mõnusa soolo ära ja siis – klõps

Suju „Bonamana“: niipea kui dancebreak on möödas, sest ~tulemas pole ju midagi uut~

3. Laulud, mis vaatmata pikale playlistis olekule ikkagi väga tihti lõpuni saavad kuulatud:

Beast „Say no“ja „Beautiful“; Big Bang „Tell me goodbye“; Suju M „Super Girl“ ja „Blue Tomorrow“

4. Ja ma ei kuula kunagi 2PM-i. Sorry poisid, ma ei tea isegi miks te mu telefonimälus olete. Ainus, mille ma ära kuulan on see pihvi hääl, mis ütleb tuu pii emm.

Selleks korraks kõik. Kohu aeg plaanin millestki kirjutada ja lõpuks kriban ikka nii harva, et suurem osa jääb rääkimata. Mis seal ikka.

It's not love, it's just a tumblr crush

Liisa nädalavahetuse plaanid nägid välja umbes sellised:

Reede: tähista Jaanuse sünnipäeva

Laupäev: kannata pohmaka all; suundu peojärgse välimusega Estonia’s Next Topmodel auditionile; mine AL’iga deidile; kallista kodus arvutit ja ela SS4-le kaasa

Pühapäev: jätka SS4-ga

Mhjaket, täitsa 100% seda täita ei õnnestunud, sest noh, eks see auditionile minemine oli rohkem nali.

AL-iga sain aga kohe hommikul kokku, sest kui ma oleks vahepeal veel koju läinud, siis uuesti ma majast välja poleks küll saanud. Nägin ühesõnaga oma loppis ilus igati hurmav välja (kõik need reedeõhtused komplimendid, mis ma oma pariisitari oleku ja loomuliku stiilitaju eest sain pidid ikkagi midagi tähendama), aga et kassiahastus oli oma teravad küünised mu ihusse löönud, tegime jalutuskäigu värskes õhus, mitte ei istunud kohvikus (sorry AL).

Koju jõudes vajusin kohe voodisse ja põõnasin kuueni. Alles siis vaevus mu palju kannatanud magu veidi toitu tarbima ja poole tunni pärast olin tagasi teki all, kuhu ma ka öö saabumiseni jäin, läpakas tublisti põlvedel, sest viimaks ometi oli mul jaksu end SS4 osas harima asuda.

Jamh, kurb tõsiasi oli aga see, et ma olin endiselt uimane, nii et suurem osa exitmentist jäi tegelikult järgmise päeva kanda.

Niisiis, üldmõtted. Ilusaid pilte pole eriti veel väljas ja fancamidest olen peamiselt vaid soolosid ja vcr’e vaadanud. Haa, suurepärane, et nad Supermani ja Operaga alustasid. Algus peab olema lööv ja dramaatiline. Muusikalise poole pealt pole mul muidui midagi ette heita. Sõu oli võimas ja lauluvalik hurmav (kuigi ma tahan Adantet). Poisid olid veidi vormist väljas, sest see pagana Aasia mentaliteet ei lasknud neil viimastel päevadel vist pea üldse puhata. Enam vähem kõik peale Ryeowooki olid veidi loppis ja näost ära. Ryeowook ei kaota vist energiat kunagi.

Aga rõivavalik! Ma ei tea, kas asi on neis piltides, mis hetkel väljas on, kuid nii paljud kostüümidest on ikka päris koledad. Hakka kohe neid Bonamana valgeid kostüüme igatsema. Sest need kostüümid olid ilusad, lihtsalt viskasid peale üheksat kuud üle, aga püha jumal, nüüd ma pean mingi pool aastat nägema mingeid jõledaid riideid. Ma loodan garderoobivahetusele ja mõningate kodanike soenguvahetusele.

Ja siis see cospaly hetk.

Ma käisin pühapäeva õhtul ringi nagu õnnetusehunnik ja halasin, kui rõve on Kyuhyuni stililiseering. Sest teiste cosplayd on omal moel isegi stiilsed, aga see igavene Steve Jobs (ehkki oi kui sobilik valik) ajab ju hirmujudinad peale. Midagi nii hirmsat pole mu noored silmad veel nägema pidanud ja uskuge, ma elasin üle JE fännamise perioodi. Paps lohutas mind, et paarikümne aasta pärast näeb Kyuhyun niikuinii kogu aeg selline välja. Thanks, dad.

 Minu tulevane namja

Niisiis, nüüd arvustuste juurde.

Liisa fancamide vahtimise account (mis on kohati hästi spazzi):

• Esimene VCR. Well, päris intense. Ülicool, kuigi jah, ma irvitasin palja pontsaka keerub Sungminikese üle ja Kyuhyun lendav ingel oli proportsionaalselt lihtsalt nii paigast ära. Yessu ja Kyuhyun ilmselt tahtsid fänne mõrvata. Kontseri alguseks on see ülilahe vcr.
• Zhou Mi soolo. Kelly Clarkson, otseloomulikult. Ma olin suht omg, see on nii ilus. Mul läksid isegi silmad niiskeks ja tekkisid jälle need vastikud Zhou Mi feelingud, mis enamasti on väga kurvad ja panevad mind mõtlema what-could-have-been mõtteid. Tal on nii kõrge ja puhas hääl ja bawl, kui ta Euroopasse ei tule, siis ma söön kellegi ära. Ma olen seda cami mitu korda kuulanud (hee, filmija ütleb alguses i luv u ja minu meelest on see nii armas) ja kuulan ka veel.
• Ryeowook. OMFG! He’s got a moves like Jagger! Ma raskelt screamisin publikuga kaasa: asi, mida ma pole nii sünkroonselt veel vist varem teinud ja kohe kindlasti mitte Ryeowooki puhul. See hetk, kus see neiuke tema näo kohal oma intiimseid kehaosasid hööritas: well, hääl mis mu suust välja tuli oli KGHRÖÖÖÖHKKHK. Ja kui ta siis oma abse, OMA ETERNAL MAKNAE KIM RYEOWOOKI abse välgutas, ma kiljusin. Õnneks ma olin üksi kodus. Püha jumal, Ryeowook on ilmselt õhtu üllataja nr üks. Kuigi ma olen alati arvanud, et Wookie on paras ladykiller, vaadake või tema Insomnia soolot. Ning lisaks on poisil ka väga hea inglise keele hääldus. Tema esituse sära pani mind täielikult unustama, et mulle tegelikult ta hääl ei istu.
• Teukie soolo. Mis? Ta oskab päriselt saksi mängida? Uus info...Aga küll tema hääl kõlas sügavalt ja tugevalt ja madalalt, ma pole ammu kuulnud Teukiest nii hästi laulmas (mmh, kas ta laulis otse või mitte). Üks sõu ilusamaid esitusi. Ja üldse, ta nägi kogu õhtu nii hea välja (ehkki veidi paistes).
• HENRY, HENRY, HENRY LAU~! Haa, see et ta nüüd Soulis Baby ära tegi, tähendab, et see läheb dvd’le, eks? Esitus oli hurmav nagu alati, kuigi mulle tundus, et tal murdus alguses veidi hääl. Aga smirk oli oma kohal ja siis järku hüppab when i was thirteen i had my first love välja Amber. AMBER!!!!!! Nad on sellised coolbrod, et vähe pole. Kui ma esimest korda nägin pilti, kus nad koos olid, arvasin ma, et Amber on Henzzi mingi usasõps ja ilmselgelt poiss. Ma sain alles hiljem teada, et see kutt sel pildil oli hoopis Amber. Ah, nad on ikka sellised hõumid. Ah, ja mulle meeldis, et cami autor vahepeal ka kogu seda sinavat publikut filmis, kohe soe tunne tekkis.
• Eunhae on arust ära. Kui ma pean midagi nii pervot oma silmaga nägema, siis ma vajun ilmselt piinlikustundest irvitades pingi alla.
• KYUHYUN ON NUUSKMÕMMIK! KYUMÕMMIK! See soolo oli pärs kavalalt lahendatud, kuigi ma pean tunnistama, et ma eelistan igavaid korea ballaade seda tüüpi laulule, mida ta nüüd esitas. Ma pidin alguses raskelt kõrvu kikitama, mis keeles ta laulab, sest see kõlas nagu hiina ja inglise keele segu. Yi zhe shi osutus lähemale kuulamisel hoopis Isn’t she’ks ja ma ei oska sõna precious väänamist isegi kommenteerida. Jamh. Kui Xian, why your english is a crappy crap? Isegi Zhou Mi hääldus on parem kui sul.
• Do re mi laul. Wtf is that, esimene reaktsioon. See on tegelikult päris naljakas, teine reaktsioon. Aww, suuuuuju, kolmas reaktsioon. Shindongi Maria oli päris geniaalne, aga need kuradi laste kostüümid. Yesung on nii armsalt segaduses mossmoss nomnom. Oi jah, mida kõike mu silmad varahommikul taluma peavad.
• Sungmin. Päris tore oli vahelduseks üht tüüpilist korea ballaadi kuulata. Isegi poisi hääl ei hakanud mu kõrvadele ja ehkki ükski osa minust ei pane teda paremuselt suju neljandaks lauljaks, kõlas ta seekord väga hästi. Ning mulle meeldib ta uus soeng, eriti siis kui see muutuks tumedaks ja maanduks Kui Xiani peas. (lol, Sungmin meenutab mulle nüüd veidi Kanginit)
• EUNHYUKKIE~! Ma saan aru, mida sa räägid! Ära muretse, minu jaoks oled sa alati Hyun Bin ja TOP. Ja miks ma jõnksun läpaka ees kaasa (lol, ma kirjutan korraga cami vaadates seda teksti). Tegelikult tahnuks ma, et sa laulaks mingit lääne tümakat. See tuleb sul hästi välja. Aga ma elasin ka praegu kaasa. WHAT’S MY NAME? (hee, pole ime, et ma kaasa jõnksusin, see on ju Henzzi kirjutatud meloodia!)
• Siwon. Ma ei oska kohe kommenteerida. Milline üllatus. God bless you, man.
• Shindong. OMG KUI LAHE! Tüübi keha liigub ikka võimsalt ja kogu see valgusmäng ja twinke twinke tümm. Lol, mul tekkis väike party rock tunne. Ja kämmi kvaliteet on lihtsalt ülihea.
• KRYDS’i vcr. Paganas, Donks näitleb päris hästi. Ainult miks mulle tulevad äärmiselt kohatud ja julmad mõtted, et nad oleks pihvi asemel pidanud Kyuhyuni kasutama. Lol, kõik on mingi raskelt emod ja emotsionaalsed (kehv näitlejatöö sungmini poolt, ei tohi peast kinni haarata, kui luulusid näed, näitle silmadega, poiss), ainult Kyuhyun kakerdab üksi mööda kõrrepõldu ringi ja näeb kummitust. Ühesõnaga, tegemist on kas thrilleriga, kus lõpus selgub, et ainult üks tegelane on reaalne ja kõik mu on ettekujutus, või siis lihtlabaselt „Maisilastega“.
• Yesung. Aww, kui nunnu. Nii elav ja soe esitus, Yesung tundub veidi kelmikas (i’d kiss you any time, honey). Tavaliselt ta kipub päris palju huilgama (teate küll, silmad kinni ja lõust taevapoole), aga seekord mitte. Kõlab filmilikult ja vähemalt refräänis on inglise keel täitsa arusaadav. Ah, mul on pareamt kämmi vaja.

Ja nüüd ma saingi vist kõigi liikmetega ühele poole. Mhm, kas see suur ingliskeelsete laulude osakaal vihjab selgelt SS4’le väljaspool Aasiat? Ainult Eunhyuk ja Donks laulsid ju korea keeles.

Ootan jätkuvalt sihtpunkti infot.

 

Ok, nüüd ma jahvatasin jälle kui hullumeelne.

PS. Ma ei viitsi soolodele linke panna, aga ma soovitan neid vaadata. Kõiki vcr’e ei ole ma veel isegi näinud.

PSS. Ausalt, ma ei tea, miks ma nii palju Kui Xiani mõnitan. Aga õeke ütles, et alles veidi aega tagasi olime me rääkinud sellest, kui paganama hästi ta ikka laulab, nii et jah.

PSSS. Kyuhyun feeeeeeelings~

PSSSS. Tbc

Shining, shimmering, splended~

Jei! Ma sain Eunhyuki maali kõigest kolme järjestikkuse päevaga valmis. Ma pole varem ühtegi tööd nii ruttu valmis saanud. Ette joonistamine läks libedalt ja Maria sõnul nägi tüüp ilusam välja kui päriselt (papsi sõnul meenutas ta Schubertit). Ma olen igatahes enam-vähem rahul. Panen pildi järgmine kord üles, sest siis on foto ilmselt parema kvaliteediga. Ma proovin päris kaamerat, mitte telefoni kasutada.

Ma olen viimastel päevadel oma vanu fotoalbumeid läbi vaadanud. Digifotod algavad aastast 2004, mil paps mulle ja õekesele digika kinkis, ise kasutas ta tollal veel filmikaamerat.

Jah, seal oli päris palju nostalgilisi pilte. Ma olin juba ära unustanud, et Mia on tegelikult blond. Ja need 8. klassi pildid...ah nostalgia. Parim leid oli meie 9. klassi lõpureisist üks pilt minust. Ma olin suht, vau kui palju juukseid mul peas oli. Ma ei tea, mis keskas juhtus, sest ma mäletan, kuidas üks kursaõde esimesle kursusel kommenteeris, et mul on lihtne, sest mul on õhukesed juuksed ja ma olin nagu what, mul on ju paksud juuksed!

Hee, nüüd on mu peas kaetud umbes kahesentimeetriste vanade juuste alt välja turritvate harjastega, mis teiste sõnul ülinunnud välja näevad. Küllap mul on varsti jälle paksud juuksed.

 16-aastane Liisa oli päris nunnu Janis Joplin

Ma olen viimasel ajal kummalisi uneneägusid näinud.

• Unenägu, kus me kakerdasime Changminiga ringi ja ma tahtsin talle millegi pärast kogu aeg öelda, et fandom loeb teda üheks suurimaks cockblockiks.
• Unenägu, kus Lady Gaga mind ära röövis. Ma olin spioon ja mul oli isegi kobe paariline, aga me pidime lahku minema (sest meid ründasid veepüstolitega lapsed). Ma sukeldusin mingisse maa-alusesse veega täidetud käiku ja ronisin siis redelist üles ja jõudsin lõpuks hiiglaslikku palmihoonesse/talveaeda. Ronisin treppidest alla ja mõtlesin wtf, kus ma olen, kui kõlaritest kostus järsku naisehääl: sa tead, kes ma olen, ma röövisin su ära. Ma läksin ukse peale, kust avanes vaade teise saali. Ja siis lendasid saali uksed valla ja uksel seisis ei keegi muu kui Pocker face’i kostüümis Lady Gaga isiklikult ja taustaks mängis dramaatiliselt mammammammaa. Ta ütles, et vihkab mind, aga ma ei mäleta täpset põhjust (ta oli paks, nii et vist sellepärast, et mina olin kõhn). Lõpuks aga juhtus hoopis nii, et ta purskas mu rinnal nutma ning mina patsutasin ta juukseid ja lohutasin teda. Suht random.
• Oi jummel. Õudusuneneägu!  Taavi tuli mulle külla ja jäi mu iidolimaale vahtima. Me ajasime papsiga juttu ja ühel hetkel pöörasin ma ringi ja avastasin, et Tavotska teeb mu Eunhyuki maali ümber. Ta väitis, et parandab seda ja ma olin okei no paranda siis (sest ta on andekas), aga ainult tooli ja rõivaste osa. Aga järgmine kord, kui ma ümber pöörasin, oli ta kogu näo ümber teinud, nii et Hyukkie nägi välja nagu mingi luukere ja polnud üldse enda moodi. Ma purskasin nii raskelt nutma, sest mulle tõesti meeldib see töö ja nüüd polnud sellest jälgegi alles. Ma nutsin ja nutsin ega suutnud üldse ära lõpetada ja ärkasin siis üles, nutuklomp kurgus.

Paar nädalat tagasi lugesin viimaks „Näljamängude“ seeria ära ja pean ütlema, et mulle pole ükski raamat ammu nii palju meeldinud. Istusin lihtsalt voodis ja lugesin. Ma olen noorte fantaasiaraamatutest välja kasvanud, aga see oli tõeliselt hea, sest see oli karm, mitte tinksugi naiivne, ei veninud ja väga ladusalt kirjutatud. Kõige geniaalsem oli veel peategelase karakteriseering. Ta ei meeldinud mulle, aga autor oli ta teadlikult sellisena kirjutanud: ta ei meeldinud pea kõigile raamatu tegelastele ja ta ei pidanudki kui inimene ka lugejale meeldima, aga seejuures pidi sulle korda minema. On üldiselt reegel, et peakangelane peaks lugejale meeldima, et ta saaks temaga samastuda või mida iganes, ja oli vahelduseks tore näha, et keegi oli suutnud sellest reeglist välja murda.

Ma veel kommenteerisin, et neist raamatuist saaks tõeliselt hea filmi ja suur oli mu üllatus, kui ma nüüd treilerit nägin. Väga hea, ma loodan, et nad seda untsu ei keera (nagu nad tegid kunagi igiammu „Kuldse kompassiga“). Ainus, mis mind treileris segas oli pisiasi, et pihv oli ühe nälgiva ringkonna tüdruku kohta selgelt liiga hästi toidetud.

Vau, ma pole siiani pea üldse iidolitest jahvatanud.

Teised on Traxi uuest mv’st juba rääkinud, nii et mul pole suurt muud lisada, kui Kyuhyunil on nadi aeg ja kõik plotiga mv’d teevad ta elu masendavaks. Juba enne, kui ma videot vaatama hakkasin, irvitasin juba ette, et kindlasti Kyuhyuni tegelaskuju viskab sussid püsti. Mhjaket, minu esimene mõte oli siiski mälukaotus, aga pagan seda teab. Paras korea draama igatahes. Ja SMEnt on oma paarikeste ekspluateerimise korralikult ette võtnud. Ainult paitab, et nad ei suuda otsusele jõuda, kas shippida Kyutoriat või Seokyud. 

Mulle on Seohyun viimasel ajal rohkem meeldima hakkanud, sest ma tegin ootamatu avastuse, et SNSD-s liikmetest meeldib tema hääl mulle kõige rohkem. See on madalam ja seetõttu paistab silma. SMTown Tokyo kontserti Seokyu duetti ajal nägi ta lisaks veel ka paganama hea välja: juuksed, kleit, meik ja lisaks tundus ta ka näost kõhnem.

Aah, SMTown Tokyo! Igavesti armastan „Hope’i“. Kõik need kaasa kilkamised ja lollid kommentaarid ning inimesed, keda sa tavaliselt koos ei näe...ma olen ikka selline smentlane.

 Lol, suurimad geid SMEs

Ja nüüd tuleb nädalavahetusel Super Show 4! Ma kallistan ilmselt terve pühapäev arvutit ja vahin fancame ja pilte. Fangirli elu on täiskohaga töö.

Seitsmes päev novembris on punane kalendris

Celebration time! Lausa kolmel rindel.

Esiteks, täna on oktoobrirevolutsiooni 94. aastapäev. Teiseks, Sujul täitus kuus aastat debüüdist. Ja kolmandaks, Big Bang võtis MTV EMA worldwide acti. Jei!

Suju anniversaryt ei saanud kuidagi eriliselt tähistatud, kui välja arvata see, et ma üritasin paaniliselt fanfici lõpetada. Mis ma ikka oskan öelda, kui lihtsalt aitäh et te olemas olete, härrased-liiga-vanad-et-olla-iidolid, minu pisikesed suju-pujud. Ma loodan, et te tantsite kas siis Sorry-Sorryt, kui te olete kuuskümne-aastased ja Teukie liigesed on ammu läbi,  Siwon on kuulutatud pühakuks ja Kyuhyuni silmalaud on jälle sellised nagu enne debüüti. (Sungmin poleks muidugi päevagi vananenud.)

Vaatsin ka debüütesinemise ära ja mõtlesin, kui ümberpööratud on preagu screetime. Kangin nägi muide uskumatult kõhn välja.

Eile õhtu sai siis Big Bangi tegemistel silma peal hoitud. Vahtisime „Secret Gardenit“ ja aegajalt (siis kui part ei tahtnud ära laadida) kiikasime, mis siis olulisel üritusel toimub. Suht jabur oli, kui kedagi parasjagu küsitleti ja taga oli näga TOPi ja GD pea. Epic momentit live’is ei näinud, aga vaatasin hiljem klippi. Wae u no speak english GD?! Aga Taeyong oli nunnu ja TOP übercool ja Seungri smirk ja Daeeeeeeesung! Ah, kõigi maade kpoplased ühinege! Nüüd mul muudkui hüppab randomly suust välja BIG BOW BIG BOW! Kui ma papsile sellest rääkisin, kommenteeris tema kohe paljast onu. Jaa, kes mida märkab.

Meil oli papsiga ka huvitav vestlus Disney multikatest. Ma sain teada, et „Printsess Anastassia“ ei olegi Disney film. Mu maailma alusatalad varisesid põrmu. Nagu paps seda kommenteeris:“Disney filmi jaoks on seal selgelt liiga vähe tantsivaid köögitarbeid.“ Lol, accurate.

Mul on viimastel päevadel raskelt „A whole new world“ kummitanud. Tegin kaotatud lapsepõlve tasa ja vaatasin nimelt viimaks „Aladdini“ ära, sellest ka Disney teema. Nüüd ma keblutan ringi ja lällan suvalistel hetkedel I can show you the world~! Shining, shimmering, splended! Ma’i tea mitu korda ma seda klippi juba vaadanud olen.

 Nii õnnelikud, nii noored

Ja selline „Secret Gardeni“ tuju tuli peale, et ise ka ei usu. Läheb ülevaatamiseks, kolm osa juba vaadatud. Oo Hyun Bin ja sinu imeline näitljaanne, sinu täiuslik luuehitus, sinu blingy tracksuit. Asi, milleta poleks ma ehk sarja alusatudki. Head mälestused tulevad ja lollid draamanaljad, sest kui me midagi oskame, siis on see tegelasi mõnitada.

Hee, mul tuli meelde üks hetk, kui me kevadel SG-d vahtisime.

Üle öötaeva kihutab langev täht.

Maria:Näe, airplane!

Mina: Ei, Mia, see on chiken.

Issand, kuidas me irvitasime. Absurdihuumor, kuidas ma sind armastan!

  lolwut

Igatahes, tegime ootamtu avastuse, et draamades meeldivad meile üldiselt sirgete juustega meestegelased rohkem kui lokkis. Random avastus ja kehtib alati. Võib-olla vaid Hong Gil Dongi Printsil olid lainjad juuksed.

Kyuhyuni „Late autumn“ MV-st pidin tegelikult juba jupp aega tagasi rääkima, aga parem hilja kui mitte kunagi.

Ausalt öeldes mulle meeldis see mv. Kohe lausa väga, mis on huvitav, arvestades et see koosneb põhiliselt kolmest minutist toolil istuvast Kyuhyunist. Esimene kord oli natuke kummaline, sest sa nagu ootad, et midagi juhtuks ja siis ei juhtugi õieti midagi.

Aga. Esimene kord on ka see kord, mis sünnitab kõige veidrama tõlgenduse.

Ma arvan, et ma olen ilmselt ainus, aga ikkagi: kas kellelegi teisele veel tundus, et see mv kaldus – et mitte öelda perverssustesse – kergelt psühhopatoloogiate valdkonda.

Meil on poiss. Ilmselgelt väsinud/tüdinud/masendunud, aga samas nii emotsioonitu ja tühi. Ja siis on meil vanem meesterahvas, hästi riietatud, tõsine ja vaoshoitud, aga midagi tema juures paistab paigast ära. Poiss istub toolile, asub lahti riietuma ja jääb siis ainiti kaamerasse vaatama. Vanem meesterahvas tuleb ja kohendab teda, kohendab teda nagu nukku, sest poiss ei tee väljagi, ja asub teda siis filmima. 

Seda, kuidas poiss lihtsalt istub kangestunult ja jõllitab tühjade silmadega kaamerasse (ja noh, laulab tegelikult ka). Ja lõpuks tõuseb poiss midagi ütlemata püsti ja lahkub sõnatult, nagu ainus, mis teda siin hoidis, olnuks see kummaline tööots.

Ehk vähem kafkaliku õhustikuga öeldult, mingi vana pervert maksab Kyuhyunile selle eest, et ta saaks teda lihtsalt filmida ning ehkki Kyuhyun teab, milleks neid kaadreid hiljem kasutatakse (õhtuseks khmkhm sessiooniks eks), on tal raha vaja ja enese müümine (mõnes mõttes) mingile väliselt igati lugupeetud meesterahvale on vähem alandavam kui nii mõnigi alternatiiv.

Seda MV-d vaadates (ja seda niimoodi tõlgendades) kargas mulle kohe meelde üks Qmi fic. Fic, kus Zhou Mi on kunstnik ja Kyuhyun poseerib talle. See viis, kuidas seal jutus Kyuhyuni kirjeldati – nagu oleks kogu maailma raskus ta õlgadel – , ma vaatasin seda videot ja mõtlesin hoobilt: see ongi siis see.

Mulle meeldib selle video juures see mõnusalt melanhoolne õhkkond, see emotsioon ja tunnetus ja teadmine, et tõepoolest on hilissügis. Melanhoolia ja sügiskaamose kujutamise eest 5+. Ja näete, selleks ei olegi vaja langevaid lehti või vihma, piisab ka tühjast toast ja ühest toolist. Vaatamata sellele, et see on filmikeelelt nii napp, suudab see nii palju edasi anda.

See on nii paganama üksik video, sest ehkki seal on kaks tegelast, ei suhtle nad omavahel vahetult: mehe jaoks oleks Kyuhyun otsekui nukk, mida sättida, ja Kyuhyun ei pane teda lihtsalt tähele. Isegi kui ta otse kaamerasse vaatab, läheb ta pilk sinust läbi.

Ja siis need sõnad! Need on täpselt sama melanhoolsed nagu see video ja nii sobilikud. Ma vaatan harva laulude sõnu järgi, aga vot need sõnad andsid päriselt palju juurde.

Ja lõpetuseks mitte nii kunstipäraseid fakte.

• Video algab. Mina: Lol, Mia. Siin on jälle see tool. Oi, ma eksisin, see siiski ei ole kpop tool. See siin on ju rokokkoo stiilis.
• Maria kommentaarid läbi video: 1. Wow, Kyuhyunil on ikka päris ilusad jalad. 2. Kyuhyun on ikka väga ilusa välimusega. 3. Well, see oli nüüd küll huvitav video.
• Ma sain alles teisel korral aru, miks kujutis alguses tagurpidi oli.
• Kyuhyun pilgutab jõllitamisvõistluse ajal 6 korda, kusjuures eelviimast ja viimast lahutab nii pikk ajaline intervall, et silmad hakkavad vett jooksma. Ma tean, ma üritasin Kyuhyuniga pilgutusvõistlust pidada. Ma kaotasin.

I can show you the world~!

Niisiis. Umbes kaks nädalat tagasi sain ma religioosse kogemuse osaliseks. Kinda. Tegelikult ilmselt väga mitte, aga kutsume seda nii.

Kuulasin nimelt Kyuhyuni soolosid (kui üllatav) ning kaks laulu hakkasid mulle kõrva kui ilmselgelt vaimulikud laulud. Seejuures väga ilusad. Läksin ja guugeldasin siis Kyuhyun churchi ja sain tulemuseks ühe laulu live'i. Ma kuulasin seda kohe mitu korda ja ühel korral tõmbusid isegi mu silmad niiskeks. Vot, see oligi mu eepiline religioosne kogemus.

Aga see pole põhiline. Vaatasin nimelt teisi Kyuhyuni kirikuslaulmisi ka (neid on päris mitu) ja lugesin alt kommentaare, mis oli üllatavalt põnev tegevus. Lol, ma sattusin isegi ühe teoloogilise väitluse otsa. Ühest kommentaarist sain aga teada, et Kyuhyun on new born christian ja kuulub Yoido Full Gospel kirikusse, mis tekitas minus kui suures religioonihuvilises otsekohe tahtmist asja lähemalt uurida.

Wikipeediast sain teada, et tegemist maailma suurima kogudusega nelipühalaste kirikuga (miljon liiget, kenasti Guinessi rekordites kirjs), asutajaks ja juhiks reverend David Yonggi Cho. Ühesõnaga, Kyuhyun on nelipühalane. Milles pole midagi halba, arvestades et nelipühilus on üks suuremaid ja mõjukamaid sekte protestantluses, aga siiski – kõiksugused kristluse karismaatilised suunad panevad mind alati neisse teatava ettevaatlikuse, kui mitte eelarvamusega suhtuma. Tegin veel natuke researchi ja leidsin selle artikli, mida ma olin aasta tagasi tegelikult juba lugenud, aga ära unustanud. Seda on natuke kummaline lugeda, sest Eesti teadupärast on üks usu suhtes ükskõiksemaid riike maailmas ja kõik selle vähegi aktiivsemad ilmingud tekitavad võõristust. Aga samas, tegemist on kirikulehega ja selliste lehtede tekst ongi natuke kummastav.

Kogu selle uurimise peale tekkis mul suur tahtmine ka teiste sujude religioossed eelistused välja selgitada. Seda ma tean, et suurem enamus neist on protestandid, nii et minu ülesanne oli märksa ambitsioonikam: selgitada välja, millist suunda nad esindavad.

Ja see ülesanne osutus oodatust raskemaks. Et Kyuhyuniga oli asi olnud nii lihtne, eeldasin ma, et teisetega läheb sama libedalt, aga tutkit brat. Koperdasin muudkui aga listide otsa, mis ütlesid samu asju, ja paganama foorumites läksid kohe lahti teoloogilised vaidlused. Üks asi segas mind küll: kui neis nimekirjades oli tehtud eristus kristlane/katoliiklane. Kullakesed, kui te tahate eristada, tehke seda protestant/katoliiklane vormis, sest võib-olla katoliiklased tunnevad end puudutatult, et te neid kristlaste hulka ei arva. Kõige tobedam oli see, kui sellele tähelepanu juhiti, teatas keegi, et jah, katoliiklased on teistsugused kui kristlased. Nagu common sence, hello?

Muidugi võib süüdistada kultuuriruumi, sest oleme ausad, kui budismi, islami ja judaismi eri suundadest ma veel jagan midagi, siis hinduismi eri vooludes olen ma üsna eksinud. Ja kõrvalseisjale, kes kristlusest midagi ei jaga, võib kogu see voolude rägastik tunduda kui puder ja kapsad. Isegi mul endal läheb protestantismi juures vahepeal sassi.

Aga tagasi Suju juurde. Et see ei oleks nii laialivalguv tekst, proovin ma selle listina kirja panna ja täiendada oma mõtetega. Hoiatus, see on päris pikk.

 

Suju esikristlane tööhoos

• Heechul: ateist. See on teadmine, mille iga fänn õpib vist ühe esimese asjana Heechuli kohta ära. Ainult, et on teatav vahe, kas sa oled ateist, agnostik või on sul lihtsalt ükskõik. Ma olen proovinud Heechuli puhul aru saada, kes ta siis ikka on, ja arvestades, et temas on teatavat raevukust, see et ta võtab kaitsepositsiooni, kui asi puudutab usku, see, et ta üldse mainib, et ta ei usu: see kõik paneb mind arvama, et ta tõepoolsest ongi ateist. Kui sulle religioon üldse korda ei läheks, siis sa ei mainiks seda niimoodi, ja omal moel läheb ateistidele religioon väga korda. Mingi osa minust julgeb minna isegi nii kaugele, et oletada, et Heechulil on kunagi ~usk~ olnud, aga ta on selle mingitel põhjustel kaotanud. Aga see teema kuulub vist juba fanfiction valda. Lõpetuseks kuldsed sõnad Kim Heechulilt eneselt:“Ma ei pruugi küll uskuda Jumalat, aga ma tean, mis on õige ja vale.“
• Han Geng, Zhou Mi: ainsad sujud peale Heechuli, kes pole kindlalt kristlased. Mis ei tee neist aga automaatselt ateiste. Arvestades, et nad on sündinud ja kasvanud ikkagi kommunistlikus Hiinas, võib eeldada, et neid on vähemalt õpetatud vastavas vaimus (lol, need pildid, kus Zhou Mil on punane pioneeri kaelarätt on omal moel nii naljakad). Samas, Hiina on vaatamata kõigile muutustele väga traditsiooniline ühiskond ja me ei või iial teada, milliseid kombeid nende pered koduseinte vahel viljelesid. Siwon üritas Han Gengi peal misjonitööd teha, kuid viisist, kuidas teine reageeris: laisalt, mitte otseselt tõrjuvalt, kuid pühkides selle teema siiski kõrvale, oletan ma, et Han Geng pole mitte ateist nagu Heechul, vaid pigem ei lähe kristlus kui religioon talle lihtsalt korda. Zhou Mi aga, arvan ma, usub ~armastusse~.
• Yesung: katoliiklane. Vähemalt nii väidavad kõik allikad, aga mul ei õnnestunud sellele ühtegi tõendit leida. Peale sisetunde, sest kui ma alguses sujusid alles tundma õppisin, oli mul kindel veendumus, et ta on katoliiklane. Igatahes temast jääb mulje, et ta on täitsa tubli pühendunud kristlane ja ta on osalenud ka mingis kirikulaulu (ccm) projektis. Ta ei räägi küll sellest väga, aga ma arvan, et ta kuulub suju religioossemate liikmete hulka (koos Donghae, Siwoni, Kyuhyuni ja Eunhyukiga).
• Ryeowook: suurim üllataja, kui aus olla. Ma arvasin, et ta on protestant, kuid tuleb välja et hoopis katoliiklane. Tema puhul õnnestus mul isegi ta kodukirik välja selgitada. Et ta sellest aga ei räägi, ei oska ma ta veendumuste sügavust kuidagi kommenteerida.
• Sungmin, Leeteuk, Shindong: eeldatavasti kõik protestandid (kuskil oli mainitud mingit kõlakat selle kohta, et Sungmin võib olla katoliiklane, aga ei midagi konkreetset). Mul ei õnnestunud nende kohta mitte tinksugi infot välja kaevata, aga seda me teame, et Teukile meeldib inglitest rääkida. Ma arvan, et nad kõik on meie mõistes selle koha pealt üsna tavalised.
• Kibum: protestant ja kui ma õigesti aru sain, mingis evangeelses kirikus, mis ei ütle suurt midagi. Vähemalt kunagi oli tubli kirikus käija (Ameerikas iga nädal?). Legend räägib, et ta tuli just teenistuselt, kui SME scout teda tänaval tähele pani. Ta ise väitvat, et võlgneb Jumalale tänu, et ta üldes SMEndis on.
• Kangin: natuke komplitseeritud juhtum. Osad allikad väidavad, et ta protestant, teised et ateist. Minu isiklikud tagasihoidlikud järeldused on, et tüübi näol on tegemist kas agnostikuga või on tal lihtsalt ükskõik. Ma ei tea miks, kuid ma näen Kanginit selles küsimuses veidi eestlaslikult/endalikult. Ta võib ju öelda, et ta on kristlane, aga see ei tähenda veel, et ta päriselt Jumalat usuks. Näiteks mina identifitseerin end usuliselt igava luterlasena, aga see kõik on pigem kultuuriruumi kui mu enese veendumuste pärast.
• Eunhyuk: vot Eunhyuk on tõeliselt sektant selle sõna kõige korralikumas mõttes. Ma teadsin juba varem, et ta kuulub Manmin central kirikusse, protestantlikusse kirikusse, mida juhib Jaerock Lee, tuntud telejutlustaja ja tervendaja, kes suure skandaaliga aasta tagasi ka Eestis käis. Eunhyuki kohta leiab päris palju materjali, aga miski sellest pole otseselt misjonihõnguline. Alguses tundus veidi kummaline mõelda, et ta on sektant, aga et Eunhyuk on oma usus väga vaoshoitud, siis las ta olla. Ausalt öeldes, kui ma ei teaks, siis ma ei oskaks isegi aimata, et ta on pühendunud kristlane.Eunhyuk laulab kirikus.
• Siwon: oi jummel, kas meil on vaja temast üldse rääkida! Siwon ei lase meil seda küll ära unustada, milline tubli kristlaspoiss ta on. Ainult et see on veidi väsitav, see pidev kordamine, piiblisalmide tweetimine ja kirikuskäikude mainimine. Ma ei arva, et see tähendaks, et ta tahab enda usku kuidagi tõestada: vaadake, ma käin iga pühapäev kirikus, ma olen tubli protestant; pigem põleb tema usk nii heleda leegiga, et ta tahab, et kõik selle särast osa saaks. Tal on tõelise misjonäri vaimu ja ta iidolipositsioon võimaldab tal oma mõtteid vabalt levitada. Tal on puhas imago ja ta ei jäta võltsi muljet, mistõttu ta sobib sellisesse rolli. Arvestades aga kui palju Siwoni ja religiooniga seotud uudiseid ja asju muudkui tuleb, on kummaline, et mul ei õnnestunud tema täpset usulahku sugugi kergelt välja selgitada. Millegi pärast arvasin ma alati, et ta on presbüterlane, lihtsalt lambist. Aga ta käib ilmselt hoopis metodistide kirikus, kuigi välismaal olles on ta ka baptistide kirikus teenistusel käinud.Hetkel teeb ta kaasa selles 3rd Wave Music projekstis nagu näiteks ka Xander ja Brian Joo, mida veab Jaeson Ma, aga mul ei õnnestunud ka selle kaudu midagi täpsemat teada saada. Lõpuks õnnestus mul leida,et ta tegi klassikalise riisiannetuse The First Jeongdang kirikule, mis on metodistlik kirik. Ja et metotistid panevad misjonitööle suurt rõhku, on ilmselt julge oletada, et Siwon on metodist.
• Donghae: protestant ja täpsema voolu osas kehtib suht sama tekst, mis Siwoni puhul. Oletada võib, aga kindlalt ei tea. Naljakas, et uudised tema ristimisest tulid samal ajal, kui ma selle postituse jaoks researchi tegin. See võib tähendada mitut asja. Mina olen 21 ja siiani ristimata, aga ilmselt kunagi lasen seda teha. Võib-olla Donghae polnud ka varem jõudnud ristimiseni. Samas võib see vihjata baptistide traditsioonile ja ta leidis, et alles nüüd on õige aeg end ära ristida lasta. Või sai ta hoopis üleristitud, kinnitamaks tema usku, kuid see on juba üsna harva praktiseeritav tegevus. Oli mis see oli, kuid kohe kindlasti ei saanud sellel kolmapäeval Donghaest kristlast, nagu osad pealkirjad rumalalt märkisid. Tüüp oli juba enne kristlane, Siwoniga koos tubli samariitlane nagu me Miaga alati narrime. Ta ei ole oma usu osas sama häälekas, kui Siwon, aga ilmselgelt kuulub ta härraste kpop misjonäride kampa. Tema ja Siwon on nii öelda Suju esikristlased ja plakatipoisid.
• Kyuhyun: nelipühilane, nagu öeldud, new born christian. Küll temaga oli lihtne, võrreldes kõigi teistega (miinus Eunhyuk). Käinud juba oma kiriku lasteaias ja eelkoolis ja kuulus ka enne debüüti mõnda aega oma kiriku nõukogusse. Nelipühilus paneb rõhku ka isiklikule kogemusele Jumalaga ja võib vist öelda, et Kyuhyunil on see olemas. Ma arvan, et ta on väga religioosne, aga et usk on alati temaga olnud, et see usk on osake temast, ei näe ta põhjust, miks ta peaks sellest suure numbri tegema.
• Henry: ainuke liige peale Zhou Mi, kelle uskumuste kohta pole midagi öeldud. Religiooni koha peal oli tema profiilides märgitud lauism. Tõlgendame seda, kuidas tahame.

Ja nüüd olen ma ametlikult väsinud.

Ma kulutasin selle kõige kirjutamisele ja (suuresti tulemusetu, arvestades algsihte) uurimistöö peale selgelt liiga palju aega. Tunde ja tunde, kui aus olla. Aish, miks on Sujus 15 liiget! Aga religioon on üks teema, mis on mulle alati huvi pakkunud. Ja sujud, neist ei saa mul loodetavasti veel mitu aastat küllalt. Eks ma proovin selle teemaga veel sügavamale kaevuda.

Iidolimaailmast ja religioonist annaks veel nii palju kirjutada ning päris mitme nurga alt sealjuures. Aga jäägu see koos kõigi nende teiste ütlemata asjadega järgmisteks kordadeks.