Seitsmes päev novembris on punane kalendris

Celebration time! Lausa kolmel rindel.

Esiteks, täna on oktoobrirevolutsiooni 94. aastapäev. Teiseks, Sujul täitus kuus aastat debüüdist. Ja kolmandaks, Big Bang võtis MTV EMA worldwide acti. Jei!

Suju anniversaryt ei saanud kuidagi eriliselt tähistatud, kui välja arvata see, et ma üritasin paaniliselt fanfici lõpetada. Mis ma ikka oskan öelda, kui lihtsalt aitäh et te olemas olete, härrased-liiga-vanad-et-olla-iidolid, minu pisikesed suju-pujud. Ma loodan, et te tantsite kas siis Sorry-Sorryt, kui te olete kuuskümne-aastased ja Teukie liigesed on ammu läbi,  Siwon on kuulutatud pühakuks ja Kyuhyuni silmalaud on jälle sellised nagu enne debüüti. (Sungmin poleks muidugi päevagi vananenud.)

Vaatsin ka debüütesinemise ära ja mõtlesin, kui ümberpööratud on preagu screetime. Kangin nägi muide uskumatult kõhn välja.

Eile õhtu sai siis Big Bangi tegemistel silma peal hoitud. Vahtisime „Secret Gardenit“ ja aegajalt (siis kui part ei tahtnud ära laadida) kiikasime, mis siis olulisel üritusel toimub. Suht jabur oli, kui kedagi parasjagu küsitleti ja taga oli näga TOPi ja GD pea. Epic momentit live’is ei näinud, aga vaatasin hiljem klippi. Wae u no speak english GD?! Aga Taeyong oli nunnu ja TOP übercool ja Seungri smirk ja Daeeeeeeesung! Ah, kõigi maade kpoplased ühinege! Nüüd mul muudkui hüppab randomly suust välja BIG BOW BIG BOW! Kui ma papsile sellest rääkisin, kommenteeris tema kohe paljast onu. Jaa, kes mida märkab.

Meil oli papsiga ka huvitav vestlus Disney multikatest. Ma sain teada, et „Printsess Anastassia“ ei olegi Disney film. Mu maailma alusatalad varisesid põrmu. Nagu paps seda kommenteeris:“Disney filmi jaoks on seal selgelt liiga vähe tantsivaid köögitarbeid.“ Lol, accurate.

Mul on viimastel päevadel raskelt „A whole new world“ kummitanud. Tegin kaotatud lapsepõlve tasa ja vaatasin nimelt viimaks „Aladdini“ ära, sellest ka Disney teema. Nüüd ma keblutan ringi ja lällan suvalistel hetkedel I can show you the world~! Shining, shimmering, splended! Ma’i tea mitu korda ma seda klippi juba vaadanud olen.

 Nii õnnelikud, nii noored

Ja selline „Secret Gardeni“ tuju tuli peale, et ise ka ei usu. Läheb ülevaatamiseks, kolm osa juba vaadatud. Oo Hyun Bin ja sinu imeline näitljaanne, sinu täiuslik luuehitus, sinu blingy tracksuit. Asi, milleta poleks ma ehk sarja alusatudki. Head mälestused tulevad ja lollid draamanaljad, sest kui me midagi oskame, siis on see tegelasi mõnitada.

Hee, mul tuli meelde üks hetk, kui me kevadel SG-d vahtisime.

Üle öötaeva kihutab langev täht.

Maria:Näe, airplane!

Mina: Ei, Mia, see on chiken.

Issand, kuidas me irvitasime. Absurdihuumor, kuidas ma sind armastan!

  lolwut

Igatahes, tegime ootamtu avastuse, et draamades meeldivad meile üldiselt sirgete juustega meestegelased rohkem kui lokkis. Random avastus ja kehtib alati. Võib-olla vaid Hong Gil Dongi Printsil olid lainjad juuksed.

Kyuhyuni „Late autumn“ MV-st pidin tegelikult juba jupp aega tagasi rääkima, aga parem hilja kui mitte kunagi.

Ausalt öeldes mulle meeldis see mv. Kohe lausa väga, mis on huvitav, arvestades et see koosneb põhiliselt kolmest minutist toolil istuvast Kyuhyunist. Esimene kord oli natuke kummaline, sest sa nagu ootad, et midagi juhtuks ja siis ei juhtugi õieti midagi.

Aga. Esimene kord on ka see kord, mis sünnitab kõige veidrama tõlgenduse.

Ma arvan, et ma olen ilmselt ainus, aga ikkagi: kas kellelegi teisele veel tundus, et see mv kaldus – et mitte öelda perverssustesse – kergelt psühhopatoloogiate valdkonda.

Meil on poiss. Ilmselgelt väsinud/tüdinud/masendunud, aga samas nii emotsioonitu ja tühi. Ja siis on meil vanem meesterahvas, hästi riietatud, tõsine ja vaoshoitud, aga midagi tema juures paistab paigast ära. Poiss istub toolile, asub lahti riietuma ja jääb siis ainiti kaamerasse vaatama. Vanem meesterahvas tuleb ja kohendab teda, kohendab teda nagu nukku, sest poiss ei tee väljagi, ja asub teda siis filmima. 

Seda, kuidas poiss lihtsalt istub kangestunult ja jõllitab tühjade silmadega kaamerasse (ja noh, laulab tegelikult ka). Ja lõpuks tõuseb poiss midagi ütlemata püsti ja lahkub sõnatult, nagu ainus, mis teda siin hoidis, olnuks see kummaline tööots.

Ehk vähem kafkaliku õhustikuga öeldult, mingi vana pervert maksab Kyuhyunile selle eest, et ta saaks teda lihtsalt filmida ning ehkki Kyuhyun teab, milleks neid kaadreid hiljem kasutatakse (õhtuseks khmkhm sessiooniks eks), on tal raha vaja ja enese müümine (mõnes mõttes) mingile väliselt igati lugupeetud meesterahvale on vähem alandavam kui nii mõnigi alternatiiv.

Seda MV-d vaadates (ja seda niimoodi tõlgendades) kargas mulle kohe meelde üks Qmi fic. Fic, kus Zhou Mi on kunstnik ja Kyuhyun poseerib talle. See viis, kuidas seal jutus Kyuhyuni kirjeldati – nagu oleks kogu maailma raskus ta õlgadel – , ma vaatasin seda videot ja mõtlesin hoobilt: see ongi siis see.

Mulle meeldib selle video juures see mõnusalt melanhoolne õhkkond, see emotsioon ja tunnetus ja teadmine, et tõepoolest on hilissügis. Melanhoolia ja sügiskaamose kujutamise eest 5+. Ja näete, selleks ei olegi vaja langevaid lehti või vihma, piisab ka tühjast toast ja ühest toolist. Vaatamata sellele, et see on filmikeelelt nii napp, suudab see nii palju edasi anda.

See on nii paganama üksik video, sest ehkki seal on kaks tegelast, ei suhtle nad omavahel vahetult: mehe jaoks oleks Kyuhyun otsekui nukk, mida sättida, ja Kyuhyun ei pane teda lihtsalt tähele. Isegi kui ta otse kaamerasse vaatab, läheb ta pilk sinust läbi.

Ja siis need sõnad! Need on täpselt sama melanhoolsed nagu see video ja nii sobilikud. Ma vaatan harva laulude sõnu järgi, aga vot need sõnad andsid päriselt palju juurde.

Ja lõpetuseks mitte nii kunstipäraseid fakte.

• Video algab. Mina: Lol, Mia. Siin on jälle see tool. Oi, ma eksisin, see siiski ei ole kpop tool. See siin on ju rokokkoo stiilis.
• Maria kommentaarid läbi video: 1. Wow, Kyuhyunil on ikka päris ilusad jalad. 2. Kyuhyun on ikka väga ilusa välimusega. 3. Well, see oli nüüd küll huvitav video.
• Ma sain alles teisel korral aru, miks kujutis alguses tagurpidi oli.
• Kyuhyun pilgutab jõllitamisvõistluse ajal 6 korda, kusjuures eelviimast ja viimast lahutab nii pikk ajaline intervall, et silmad hakkavad vett jooksma. Ma tean, ma üritasin Kyuhyuniga pilgutusvõistlust pidada. Ma kaotasin.