Hilja novembris

Ilm on kohutav. Mu enesetunne on nadi. Ootan jõule.

Juba reedest saadik hoiab visa palavikuvimm mind kinni ega taha kuidagi ära minna. Ja oleks see siis korralik kunksmoorilik palavik, aga tutkit brat, mingi mõttetu napilt üle 37, mis nagu polegi palavik, peale selle, et loll on olla. Pea on tatti täis ja kurk kraabib ja silmad valutavad. Aga hei, kas see takistas mul kahel õhtul järjest tähistamast? Tsk, üldsegi mitte. Sest uskudes vanaisa, ravib 100 grammi kõiki haigusi.

Reede sai siis Kadi ja tema nanpengyou’ga väljas käidud, kusjuures lakkamatult kallas vihma, mis (vähemalt mulle tundub) pole siiani järgi jäänud. Pärast trehvasin veel härraseid alkohoolikuid ning isegi Jekat, kes oli isamaa (lol, kohe kindlasti mitte emamaa) teenimiselt juba teist nädalavahetust järjest müstilistel põhjustel koju lastud. Igatahes, kui ma läbi külma vihmasaju koju hakkasin minema ja klapid kõrva panin, siis esimene laul, mis telefonist tuli, oli otseloomulikult Hot Summer. Ja järgmine Beatiful Hangover. Ma olin nagu what universum, ära mõnita mind!

Laupäev ei viitsinud tegelikult üldse ära sõita, aga ma teadsin, et sel sünnipäeval saab kindalsti raskelt hästi süüa ja noh, ma ei pidanud pettuma. Nomnom life, ma pole ammu nii palju õginud. Mul polnud tänagi veel kõht tühi. (käisime end peale õgimist näitsikutega kaalumas ja well, Liisa kõigub täis kõhuga endiselt kuskil 42 kilo piirimail)

 Lol, mina enne iga õgimispidu

Lol, mis ootamatu soov rääkida päris elust? Ja ma mõtlesin, et ma olen lõplikult kpop blogiks muutunud. Well, lisaks ilusatele riietele ja inimestele, meeldib Liisale ka hea toit ja alkohol. Mis ma teha saan, et ma sest vahepeal räägin.

Lasin papsil (või pigem siis nende sekretäril) endale oma tumblr crushi poolt koostatud Kyuhyuni albumite coverid läikpaberil välja printida. Kui ma nüüd cd-d muretsen, teen endale füüsilised albumid valmis ja olen õnnelik fangirl.  

Ja ma avastasin taas ootamatult, kui väga mulle tegelikult Eunhyuk meeldib. Niisama see mulle väga meelde ei tule, aga siis ta teeb jälle midagi armsat ja ma olen suht whää, Hyukkie~! Ma tahaks pooled ta muusikalipildid ära seivida, sest ta näeb lihtsalt nii atraktiivne välja. Isegi mu fännisüda ei lase mul öelda, et ta oleks ilus, aga paganas, ta on kuul.

Viimasel ajal nähtud iidolitega seotud unenäod:

• Mingi postapokalüptiline ühiskond. Kaks vaenutsevat leeri, kumbi pole otseselt võimul, kuigi meie oleme rohkem mässajad. Maailmast on üle käinud katk või mingu muu epideemia. Teine pool (ehk siis ütleme pahad) suudavad kontrollida kollektiivset alateadvust ja saata selle kaudu inimestele nägemusi/hallutsinatsioone/infot. Mulle saadeti nägemus hiiglaslikust hallist tuhaväljast, mis oli lugematuid haudu täis. Point oli aga selles, et need surnuaiad olid päriselt olemas. Teine pool oli Donghae enda kätte saanud ja ära tapnud ning saatis mulle need meelepilte tema hauast. Ja mina unenäos mõtlesin: vähemalt nad matsid ta maha.
• Midagi Zhou Miga, aga kahjuks ma ei mäleta mida.
• Lol, eilne unenägu. Esimese unenäoga on paar nädalat vahet, aga stiil on üsna sarnane. Niisiis. Ühiskonda kontrollib valitsus/akadeemia. Mina ja Taavi oleme vastupanuliikumise liikmed, Taavi on selle juht ja mina tema abiline. Otseloomulikult oleme me tagaotsitavad. Mingi jama juhtub ja ühel hetkel jääme me kahekesi ja peame linna ujuma. Taavil on mingi needus peal, mis tõttu ta muutus mustaks hülgeks, aga veest väljas on ta jälle inimene, kuigi veidi omadega sassis. Ühesõnaga, meil oli mingi plaan, aga alustuseks pidin ma meile riideid muretsema. Lähen siis pesuväel kirikusse ja palun mingilt ekskursioonigrupilt rõivaannetust. Lol, see probleem lahenes kuidagi ära ning järgmisel hetkel olime me mingis hiiglaslikus koolimajas ja ma pidin Taavi, kes oli vahepeal Kyuhyuniks muutunud, ära peitma. Viisin ta koolimuuseumisse, aga et ta oli pea ära löönud või midagi, ei allunud ta üldse mu korraldustele. Ta teadis küll, et me ei tohi vahele jääda, sest hei, kes on kõige tagaotsitavam tüüp kogu riigis, aga sellele vaatamata ei peitnud ta end ära. Ega seal ruumis end kuhugi peita polnudki ja kohe kõrvaltoas oli õpetajate tuba ja need olid otseloomulikult Akadeemia käsilased. Ühel hetkel sain ma aru, et ma pean parema peidukoha leidma, jätsin Kyuhyuni maha ja läksin koridoridesse. Jõudsin mingisse hiiglaslikku ringjasse garderoobi, kusjuures ma pidin end mingite sammaste taha varjame, et mu oma klassikaaslased mind ei näeks, sest nad teadsid, et ma olen vastupanuliikumis ja võinuks mu välja anda. Ja ühel hetkel märkasin ma läbi aatriumi sammumas Changmini, kes kandis täpselt seda sama halli kampsunit, mida Kyuhyun Nanjingi KRY kontserdil. Ma olin kohe Changmin! Changmin!, haarasin tal varrukast kinni ja anusin, et ta mind ära kuulaks. Tüüp vahtis mind kõige esmaklassilisema põlgliku ilmega, sest ta arvas, et ma olen järjekordne fangirl, kes talle confessida tahab (ta oli koolis väga pop). Mina olin suht palun, see puudutab Kyuhyuni, ma tean, et te olite head sõbrad, sa pead mind aitama. Nagu filmilikus stseenis ikka, üritas Changmin end kuulamata minu käevangust välja rebida ja ära minna. Siis ma ütlesin, et Kyuhyun on suures jamas ja palun, meil on vaja vaid parem peidukoht leida ja kui Kyuhyun kinni püütakse, siis ta lüüakse maha. Ühesõnaga lõpuks oli ta nõus minuga kaasa tulema ja kui me tagasi tulime, oli Kyuhyun põrandal pikali. Changmin oli hops tema juures, aga enne kui ta oleks jõudnud meid kuhugi edasi toimetada, kõlas uksele koputus. Lohistasime Kyuhyuni kahekesi ruttu kaminasse (what?) peitu, aga oli juba hilja. Me olime vahele jäänud. Järgmine stseen leidis aset juba mingis õhtusöögilauas, sest meie vastased leidsid, et oma vange tuleb peenelt kohelda. Mina istusin veidi eemal ja jälgisin, kuidas Changmin Kyuhyuni toetas, sest too oli ikka veel veidi uimane ja minu mõte oli: kurat küll, nüüd segasin ma veel Changmini ka sellesse jamasse.

 Ugh, mul on unenäost inspireeritud fanfici ideed

Igatahes, mul on see ununägu veelgi detailsemalt meeles, aga ma jutustasin sellest niigi pikalt. Mõned unenäod jäävad lihtsalt nii hästi meelde ja kui ma hommikul ärkasin, vedelesin veel tükk aega voodis ja mõtlesin sellele ja Changminilie, sest ta oli selles unenäos lihtsalt nii mõjuv tegelane ja üleüldse, see igavene kolge meeldib mulle. Ja nüüd mul on tuju mingit DBSK asja vaadata. Kellelgi soovitusi?

Ja lõpetuseks nimekiri, mille ma mõni aeg tagasi kirja panin. Kõmpisin kuhugi ja veetsin intelligentse mõtisklusega aega. Mõttelennu tulemus:

1. Laulud, mida ma ei pane empekas kunagi edasi

Suju M „In your arms“: mulle raskelt meeldib selle kõla pluss see veidi kummaline minoori ja mašoori vaheldumine. Pluss Kyuhyuni adlibid kõige lõpus. Jep, need tuleb alati ära kuulata.

Lady Gaga „Paparazzi“: lol, story of my life

Kyuhyun „Infection“, „New endless love“, „That man“,  „Hope is a dream...“ ja veel paljud teised. Kui situatsioon seda võimaldab (see tähendb, et pole palju müra, mis klappidest läbi tungiks), siis ma nii kergelt juba Kui Xiani ei skipi.

Suju „Opera“, „Feels good“, „Be my girl“, „Walking“, „Miracle“,„Monster“: noh, neli neist on üsna uued laulud, aga ma olen kindel, et „Opera“ jääb küll igavesse playlisti (#tantsib Operat, mille esitust on vaid wobble-wobble fancamis näinud#)

2. Laulud, mis ma panen alati täpselt ühe sama koha peal edasi:

KAT-TUN „Real face“: ma kuulan alati Jini mõnusa soolo ära ja siis – klõps

Suju „Bonamana“: niipea kui dancebreak on möödas, sest ~tulemas pole ju midagi uut~

3. Laulud, mis vaatmata pikale playlistis olekule ikkagi väga tihti lõpuni saavad kuulatud:

Beast „Say no“ja „Beautiful“; Big Bang „Tell me goodbye“; Suju M „Super Girl“ ja „Blue Tomorrow“

4. Ja ma ei kuula kunagi 2PM-i. Sorry poisid, ma ei tea isegi miks te mu telefonimälus olete. Ainus, mille ma ära kuulan on see pihvi hääl, mis ütleb tuu pii emm.

Selleks korraks kõik. Kohu aeg plaanin millestki kirjutada ja lõpuks kriban ikka nii harva, et suurem osa jääb rääkimata. Mis seal ikka.