Yorobuuun~! Saranghaeeee~!

Tore on olla 21 aastat vana, kui sul käivad ikka päkapikud. Ühesõnaga – detsember on jälle käes ja punane suss aknale riputatud.

Eelmine aasta ma ei oodanud jõule, need ilmusid ise kuidagi märkamatult kohale, aga see aasta on need igavesed Donks ja Henzz mind jõuluootusega täitnud. Peaks kinginimekirja koostama, kuigi kõrgemad jõud juba hoiatasid, et teeme seekord vähem kinke. Sobib. Eelmine aasta ma kirjutasin päkapikkudele kirja, et ma tahan Kyuhyuni ja et ma teda ei saanud, võin ma ju see aasta uuesti õnne proovida. Kes teab, äkki läheb õnneks.

MAMA oli ülilahe. Ma küll laivis ei vaadanud, aga hiljem kaasa elada oli ikka vinge. Sujupujud olid nii kuulid ja prod ja seffid ja azn superstaarid ja #insert vabalt valitud ülivõrre#. Ühesõnaga, armastuse lained lõid taas üle pea kokku ja ma olin suht, kuidas ma saan üldse kedagi teist armastada, kui mul on sujud?

Kyuhyuni tänukõne hiina keeles oli muidugi aww, sest esiteks oli on mul täielik nõrkus selle vastu, kui ta hiina keelt räägib, ja teiseks nägi ta lihtsalt nunnu välja. Tema võluvad fookusest väljas silmad käisid muudkui edasi-tagasi ja pärast oli meil lausa pikem vestlus Kyuhyuni kõõrdsilmadest, sest well, nagu Karin mulle confessis: põhjus, miks ta Kyuhyuni tegelikult kohe selgeks sai, olid tema viltuvaatavad silmad.

Omg, ja veel randomim avastus. Ainus johnny, kelle tegemistel ma siiani regulaarselt silma peal hoian (loe: vaatan iga kolme kuu tagant, mida ta oma twitterisse on kirjutanud), see tähenab Akanishi Jin – või peaks ma nüüd ütlema Jin Akanishi, sest härra samurai in the city of angels kasutab ise nüüd seda nime – on välja tulnud oma USA debüütsingliga „Testdrive“. Ja haa – ta pole videos üksi! Ei, ta on koos Jason Deruloga (chase on the rulo~ nagu ma vanasti ütlesin). Igatahes, lugu kummitab nagu korralikult ja Akanishi kuul faktor on endiselt laes. Ja siis sai meikinguid ka vaadatud ja leitud, et ta on ikka raskelt cool ning yeah. Kuni. Issand, ta on ühes klipis ju koos JB ja Sean Kingstoniga! Looool.

Ühesõnaga, Jin-Jin, palun saa üleilma kuulsaks. Ma juba ootan seda päeva, mil sa oma ultimate ultimate cool factoriga „Fast and Furious’i“ 432 osas mängid. Sa võiks olla mõni Hani Tokyo sõber (btw Han ise on ka ultimately cool).

 Ugh, lemmikstseen mv-st

Natukene ülla kirjakunsti lainetele.

Ma sain nimelt „Pärsia printsi“ viimaks valmis. Kaks-kolm nädalat tagasi tegelikult, aga ma pidin selle veel peatükkidesks jaotama. Tulemus on 50 000 sõna (49 333 tegelikult), 140 lk wordis. Mhjaket, ei läinudi kauem kui aasta ja kaks nädalat. Tõde on muidugi see, et see on üsna perioodiliselt kirjutatud. Oma märkmete järgi alustasin seda kas 22 või 23 oktoober haiglas eesmärgiga kirjutatad nii 20-leheküljeline miniseiklus. Novembriks oli mul 15 lk olemas ja suht midagi polnud juhtunud. Siis tuli stress ja õudne detsember ja uuesti kribama asusin jaanuaris, mil ma sain 30-40 lk maha. Järkjärgult sai kuni Jaapani maavärinani kirjutatud ja siis tuli mitmekuine paus. Suvel veidi jamasin, aga ma olen suvekuudel alati loominguliselt nadi olnud ja nüüd sügisel sai siis need viimased 40 lk (lol, kauaoodatud lõpumadin, mida ma Miale kogu aeg lubasin) kirja pandud. Lõpuks oli mul üsna kõrini ja ma tahtsin selle jamaga ühele poole, sest mul tõesti polnud plaanis seda nii pikaks ajada. Seda enam, et plot sündis kirjutamise käigus ja ette mõeldud oli suht vähe. Ülelugedes sai sellest vahepeal liiga hästi aru, sest mõned algusasjad jäid hiljem täiesti lahti seletamata. Lõpuks ei jõudnud stseen, mille ma absoluutselt kõige esimesena välja mõtlesin (st juba 2010 suvel), isegi mitte juttu. Võib-olla ma kirjutan järje või lisajutte, aga kohe kindlasti mitte praegu.

Nüüd, kus mu suurprojekt on valmis, peaks kõik poolikud jutud ära lõpetama, aga isu pole ja nii palju uusi mõtteid on ja in the end, äkki oleks mõistlikum nagu päris asju kirjutada?

Sellegi poolest on mul üks mõte, mille ma tahan küll ära teha. Idee tuli juba pea kaks kuud tagasi, kui ma autos sõitsin ja Sunny „I don’t know about love’i“ kuulasin. Ja siis ma mõtlesin Kyuhyuni „Smile’i“ peale ja sellele, kui dzässkohvikute kõla neil lauludel on ja plaks mulle tuli idee (parimad mõtted sünnivad muide autosõitudel).

Põhimõtteliselt 1920-ndate New York!AU. Sunny ja Sungmin on õde-vend ja Kyuhyun on nende lapsepõlvesõber ning nad lähevad koos Ameerikasse paremat elu otsima. Mulle on sellest päris palju ilusaid pilte silme ees, nii et ma loodan, et see ei jää pelgalt ideeks.

Järgmine kord huvitavaid pilte Liisast ja loomingust.

Vot. Mul pole midagi tarka öelda.