Nightmare before Christmas

Mõtlesin, et teen veel ühe jõulueelse postituse, sest muidu pole pärast jälle pikalt aega.

Jõulueelsed toimetused läksid see aasta kuidagi eriti libedalt. Neljapäev möödus küll köögiseini nühkides, nii et sõrmed villis, aga kui selline totter töö sai juba ette võetud, tuleb igast plekist lahti saada. Nüüd on maja puhas ja kaunistatud, korter täis toiduhõngu ja polegi muud teha, kui oodata, et homne kätte jõuaks. Kui ma köögis neid jõulukardinaid nägin, tuli mulle kohe selline jõulutunne peale, et Lasse läinuks kadedusest roheliseks. Lugesin eile taas Astrid Lindgreni jõulujutte ja muutusin nii härdaks nii härdaks. Poetasin isegi paar rammusta mehepisarat, sest kuidas miski saab üldse nii nunnu olla.

Ma olen nagu väike laps, kui asi puudutab jõule, täiega exited. Need on alati olnud mu lemmikpühad ja kui midagi ongi muutunud, siis võib-olla see, et rohkem kui kingitusi, ootan ma seda suurepärast ahjus küpsetatud seapraadi. Ma olen jõulude osas täielik konservatiiv, mulle meeldib kui kõik toimub samade traditsioonide ja tavade järgi kui iga aasta. (ja ma lubasin õekesele, et ma ei mossita, kui homseks lumi maha ei tule, vot selline lapsuke olen).

 Isegi Koreas sajab lund...Ahh, miks te olete nii nunnud (hee, minu uus jõulu taustapilt)

Me tegime see aasta päris palju asju ise. Hapendasime kapsad algusest saadik, paps muretses mingist talust viis kilo kaelakarbonaadi (lol, siga me siiski ise ei tapnud), tegime piparkoogi taigent, läksime metsa kuuse järgi...

Kuuse järel käik oli lahe. Ma ei mäleta, millal see viimati juhtus, ilmselt siis, kui ma veel väike olin, nii et ma olin kohe põnevil. Ilm oli ka ilus ehkki külmavõitu (tõsiasi, millest sain ma aru alles metsas ja mille tõttu mu vaesed varbad olid kannatama määratud) ja kuigi lund oli vähe, oligi see hea, sest nii sai kuuse kergesti kätte. Võin uhkuse öelda, et nii harmoonilist ja ühtlast kuuske pole meil kaua olnud ning just mina olin see, kes seda teest veidi eemal märkas.

Tagasitulek oli omaette operett. Juba minnes oli bensiininäidik endast märku andnud, aga tee peal polnud lihtsalt ühtegi bensukat. Leidsime siis endale sobilikku kuuse, sidusime kenasti katusele  ja asusime tagasiteele, hapras lootuses, et äkki me veame ikka kuidagi Tartuni välja. Ainult, et saime ise ka aru, et ei vea välja. Kohalik onu juhatas meile siis teed bensukani, mis apparently asus Tartust hoopis kaugemal, aga kuhu me pidanuks siiski jõudma. Kõik läks edukalt, kui jätta kõrvale need kuusejupid, mis uksi kinni löödes said amputeeritud. Kuni paps asus bensukast ära sõitma ja kaunis daam putkast järsku erutunult välja tormas. Ei, me ei katsunud maksmata lahkuda. Aga bensuka lont oli endiselt meie auto külge haagitud ja veel meetrike ning sellest oleks saanud ilmselt kallim jõulukuusk meie pikas kuusepuude ajaloos. (muide, meil on päris mitme kuusega sellised huumorlood olnud, et ise ei usu. Neist võiks praktiliselt omaette postituse teha). Lõppkokkuvõttes said kõik kena lõuatäie naerda ja kuusk ise ootab, et me teda homme hommikul kaunistama asuksime.

Haa, ja üksi professionaalse fangirli postitus ei tohi olla kpopi vaba!

Et ma neljapäev olin tubli koduperenaine, ei läinud ma enne õhtut arvutisse ja nagu sellisel puhul kipub olema, oli korraga kohe mitu asja juhtunud. Ja ma räägin siinpuhul otseloomulikult SMEndi uuest iidolgrupist ja Kyuhyuni leegitsevast soengust.

Esimese asjana nägin ma Siwoni twitpilti, mistõttu mu vahetu reaktsioon oli: see on nali, eks ole ja – omg, cursed split ends! Ja siis me otsustasime Miaga, et see on ilmselt parukas, see, mida Yesung super showl Chuckyt kehastades kandis. Ja siis ma kerisin pilte edasi ja sain aru, et see ei ole mingi nali. Kyuhyun on porgandipea ja killernukk. Jah, ma olen kaua unistanud soegumuutusest, aga selle all pidasin ma silmas lühikesi tumedaid juukseid. Võib-olla Kyuhyun lihtsalt trollib meid, värvis jõulude puhuks pea punaseks, et fänne õrritada, kes teab. Sest kui see kõlakas KRY albumi kohta on tõsi, tähendab see soengumuutust. Lol, soengud tõesti sõltuvad sellest.

Ja EXO. K ja M on muidugi äärmiselt originaalsed nimed, aga ma pean tunnistama, et ma olen üsna exited. Ma pole peale salatipoiste ühegi SMEndi grupi sündi näinud, aga see ei loe, sest nad olid ainult projektikas. SMEnt siiski omab mu vaest hinge. Tõsiasi, et kõik liikmed saavad ilmselt olema must nooremad ei häiri mind põrmugi. See Kaipoiss meenutab mulle päris mitut inimest korraga, paljud ütlevad, et Taemini, aga mina nägin esimese hooga hoopis Changmini. Siis veel ka väike annus Jae Joongi ja Kim Bumi ja ilmselt kedagi veel. Ootame teised tüübid ka ära.

 Täitsa kobe alakas ju

Lol, paps tuli suht paar minutit pärast neid avastusi koju, nii et ta oli õekese järel kohe teine olend, kellega ma oma exitmentit jagasin. Tüüp on mõnevõrra isegi haritud (ta lolis raskelt Yesungi ja Kim Jong-Illi poja loo üle, ning lausus siis ilusad sõnad: Yesung on ilmselt palju kuulsam ja palju mõttekam inimene, kui Kim Jong-Illi poeg. Aww.)

Ja lõpetuseks väike jõulusalm kõigile, kes pole jõudnud veel midagi pähe õppida:

Hommikul läks süda pahaks,

Justkui iseendast.

Kahju maha joodud rahast,

Kaotsiläinud kindast.

Ilusaid jõule kõigile. Olgu päkapikud teile helded ja ärgu seapraad iialgi lõppegu!