Mida ühist on Nokial ja Eurovisioonil?

Parim viis lükata edasi kohustuslikku kirjutamist: kirjutada vabatahtlikult.

Eurovisoon on selleks aastaks lõppenud ja paistab olevat üleüldine arvamus, et tegemist oli liiga normaalse ja seetõttu mitte kõige põnevama eurovisiooniga. Isegi poolfinaalides ei olnud praktiliselt mingit totrust, mis oma võluvas jaburuses meid lõbustanud oleks. Olid mõned üksikud head lood ja siis oli terve rida lugusid, mille kohta mu isa ütleb: „täidab kolm minutit sama hästi kui iga teine laul“.

Isegi finaal ise oli suht igavalt korraldatud, venis ja humoorikaid vahepalu ei olnud. Conchita oli muidugi niiii ilus ja niiiii kena, nii et tema saab minu douze points küll. Eriti see esimese polfinaali tumesinine kostüüm ja finaali roosa kleit.

Kokkuvõte

• Mina igatahes andsin oma hääle mõlemal korral Belgiale, kes sai tubli neljanda koha ja Eestilt väga sobilikult seitse punkti (kui ma õigesti mäletan). Laul oli kaasaegne ja ägeda rütmiga ja lavaline liikumine korralik.
• Kaalusin ma ka hetkeks ketserlikult vana Euroopa riigi Austraalia ja tema  Bruno Marsi kasuks hääletamist, aga selle triki tegi hoopis mu õde ära (kes oli mõelnud ka ühe teise vana Euroopa riigi nagu Iisrael peale).
• Siinkohal minu tervitused Iisraelile Kreekast ja õnnitlused ühe vähese tempoka ja lõbustavama esituse eest.
• Vend hääletas muidugi Rootsi poolt. Liisa laulis terve õhtu David Guetta „Lover’s of the sun’i“.
• Emme hääl läks Itaaliale ja Hispaanile, kelle mv oli selline LOTR’i rip off, et ise ka ei usu
• Ja paps olevat hääletanud Serbia (serbohorvaadi keel saab papa’lt alati boonuspunktid) ja veel kellegi poolt.
• Lõppude lõpuks said niikuinii vaid esikümnes olevad maad punkte. Vähemalt punktide jagamine oli põnevam, sest võitja ei joonistunud kohe välja.
• Üldse oli lõpus vaid kaks olulist küsimus: Kas me teeme Lätile ära või mitte? Ja kas võidab Rootsi või Venemaa?
• Minu valik Rootsi kasuks oli läbi ja lõhki muusikaline, sest hei, see oli minu maitse sound. Natuke vesterni, natuke akustikat, omajagu tümmi, lol isegi sõnad olid korralikus Avicii laulu vaimus. Venamaa esindaja Polinake oli muidugi simpatichnaja, aga laul jättis mind sügavlt külmaks.
• Selle aasta Eurovisioonil olid meie suurimad sõbrad soomlased, leedukad ja venelased. Aitäh teile, eriti leedukad. Seda ma ei osanud oodata.
• Lol, see tuletab mulle meelde „Minu Moskvat“, kus osa tegevust leiab aset Venemaal toimunud Eurovisiooni ajal. Autorilt olid mitmed kohalikud küsinud, miks te eestlased meid vihkate, mille peale autor oli diplomaatilset vastanud:“Me ei vihka teid. Me andsime teile eurovisioonil 12 punkti.“ Mille peale oldi kohe leebutud ja rahvaste sõprusele oligi alus pandud.

Selle positiivse sõnumiga lõpetame.

不要

Minu hetke eskapismi video. Sisaldab palju nooremapoolsemat lehvivate juustega Ayano Gou’d ja muuseas ka natuke mustas latekskostüümis Ninot, kes näeb täpselt sama vana välja nagu alati ehk siis nii umbes seitsme aastane.

 1.55 selline Tarantino filmi feeling

Olen naksi täis. Ja siis jälle mitte. Tahan töötada, tahan õppida, tahan aias mütata, tahan poodelda, tahan peole minna. Ja selle kõige jaoks on loetud päevad ja ma ei tea küll miks ma nõustusin sellele kaugemas kordonis toimuvale sünnipäevale minema, aga kui ma nüüd ei ütlen, on tulemuseks solvunud grazdanka, mille kõrval siinkirjutaja närvid on muidugi tühiasi.

Leidsin vihiku vahelt aprillis valminud optimistliku luuletuse:

Teid palun sõbrad ärge nutke taga

neid möödund päevi, õhtuid veetud koos.

Veel selle tunni jooksul lasen ennast maha,

justangu tolles Metro Luminali loos

Ja nüüd see laul muidugi kummitab mind. Kuigi ma pole kunagi väga suur Metro Luminali fänn olnud, liiga masendav ja muusikalises plaanis minu maitse jaoks raskevõitu. Samas on mul laulud ikkagi suht selged, nii et mine võta kinni...(kuigi tekstide koha pealt on ka Sõpruse pst väga masendav ja nende fänn olen ma küll olnud. See on see Mait Vaik ja tema depressivmelanhoolfilosoofiline luule)

Naera naera ahahhaa

Päike kuldab taevaraa

Ärkad üles veel üks pauk

Järjekordne mäluauk

Kirjutatud millalgi, kui olin 15 või nii. Mäluaukudest ei teadnud ma siis veel midagi.

Ma pole kuu aega Supernaturali vaadanud O.O. Aga nii lõpuosad järjest ära vaadata ongi nauditavam. Binge watching best watching!

(ja siis riputan ma Tõrvas oma voodi, või õigemini küll õe voodi kohale üles oma Supernaturali kalendri, kus mingil põhjusel valitseb pidevalt veebruar, mis võib muidugi otseselt seotud olla pildilt vastu vaatama mehenäoga (selle sama näoga, kes nii kaunilt mehiseid mehepisaraid valada oskab, mis arvestades selle sarja olemust, küllaltki tihti juhtub))

Ma ei tea, mis armastus mul küll on nende sulgude sees olevate sulgude vastu?

Vaatasin sellist õudust nagu „Gatchaman“ (juba paar nädalat tagasi, mil mul veel aega oli). Selle võib kokku võtta ühe lausega: ärge vaadake seda.

See oli nii halb, et see ei olnud isegi ringiga mitte hea.

Ainus põhjus, miks ma üldse seda üllitist vaadata katusin, oli ilusa soenguga Ayano Gou (kas tõesti?)

 Praktiline pahadega võitlemise soeng

Sest oleme ausad, superkangelastest rääkivad koomiksitel põhinevad filmid ei paku mulle üldse huvi. Ja see oli paras Power Rangers 2013.  (lol, aga 90’ndatel sai tollaseid power rangereid küll fännatud. Nätsud olid nende kleepsudega ja lasteaias sai arutletud, kes on lemmikud ja isegi vist mängitud. Pead ei anna, kuid üldisest statistikast lähtudes, mis puudutab lasteaiaealiste tüdrukute värvieelistusi, kahtlustan, et minu lemmik oli ilmselt roosa.)

Ja miks ma seda kõike praegu kirjutan? Sest kell on pool üks, mul pole und, kanji’de jaoks on nagu suti hiljavõitu ja üks meeskodanik vehkis sisse mu netipulga, nii et ma ei saa end interneti pehmesse rüppe heita and make sweet love to online dictionary ja sellel intervjuu thingile, mida ma tõlkida üritan. Lisaks jookseb klaviatuur ka hetkel ilgelt hästi.

Nagu ma ütlesin: ma olen naksi täis.

Ja siis jälle ei ole.

Kahelda see ei tähenda eitada, kahelda - see on vajadus veenduda

„Hommikuti joovad sampanjat ainult aristokraadid ja degenerandid. Ja Liisa ka,“ kirjutasin ma kunagi kas siin või oma päevikus ja võib-olla oli see ükskord tõsigi, aga kui vanaisa emadepäeva hommikusöögilauas kell kümme pudeli välja tõi, olime kõik sunnitud keelduma. Pudel rändas tagasi kappi, kust ta viimati sai ülestõusmispühade hommikul välja võetud ja nagu seegi kord (üllatus üllatus!) olime sellest keeldunud. Üks asi on kell üksteist sampat juua, aga no kell kümme on ikka suti vara. Eriti kui kevadtööd kutsuvad, väljas on 20 kraadi sooja ja peast lolliks minemisest piisab ka lagipähe kuumavast päikesest.

Üritasin Saigo no Keikani’i mangat raw’idena lugeda (mitte agarusest, vaid olude sunnil), mis oli oma võimete ilmselge ülehindamine. Lol’isin wiki seinen manga definitsiooni üle: „vanematele poistele ja meestele, kes oskavad kanji’t lugeda’. Well, vähemalt ma omandasin nüüd visuaalselt muuseas sellised märgid nagu mõrvama, tapma, relv, kurjategija, mõrvar, veel mingi kanji mõrvari kohta, süüdlane, kätte maksma, mingi krõnksjas kanji kaitsmise kohta, lunaraha, kuritegu ja küllap veel midagi mõrvari kohta, sest neid variante oli palju. Lõpuks olin ma juba suht lol, sest igakord, kui ma võõra märgi tähendust otsisin, osutus see ilmtingimata mingil moel kriminaalsusega seotuks. (ja kõrval luges õeke Ouranit, nii et tema elu oli lill)

Seiklused draamamaailmas jätkuvad. Olen vaadanud rohkem või vähem kvaliteetseid draamasid ja filmikesi, mis on sisaldanud rohkemal või vähemal määral Oguri Shuni ja Ayano Gō’d ja mulle rohkem või vähemal määral meeldinud.

Niisiis.

Va see kurikuulus „Rich man poor woman“

Idiootseim pealkiri kõigi idiootsete pealkirjade seas. Õnneks ise mitte liiga idiootne.

Kuigi alguses tekkis pigem kdrama tunne

Sad backstory etc

Lol, lugesin mingit kommentaari, et nende maitse jaoks oli liiga palju ärijama ja liiga vähe romance’it. Well, minu maitse jaoks oli selgelt liiga palju romance’it.

Ebausaldusväärne second male lead. Not so nice guy.

Oguri Shunil on ilus soeng.

See on väärtus omaette.

Mulle meeldis algus rohkem.

Mis ilmselt põhjendab, miks ma ei ole suutnud viimast osa ära vaadata.

Kuigi niikuinii saavad kokku.

Hetke hitt „Ouroboros“ (üritame olla suht spoiler free, sest vähemalt üks mu blogilugejaist plaanib seda lähipäevil vaatama hakata)

Revenge!!!!

Sisaldab palju wtf loogikat, korrumpeerunud politseinike ja flashbacke.

Lapsed on nunnud, et mitte öelda ilusad

Meenutab mulle mõnes kohas Ryusei no Kizuna’t ja mitte ainult sellepärast, et nad lakkamatult ainult üht nostalgilist toitu söövad. Ausalt, kui jälle omoraisu (RnoK puhul siis hayashi raisu) ära tuli, olin ma suht not again

Ultimate wtf loogikaga lõbustuspargi stseen. (spoiler warning) No milline tüüp läheb oma paarimehe juurest, kes parasjagu kuskil suvalises kohas verest tühjast jookseb ära, sest see käsib tal nii teha ja uitab siis juhmi näoga ringi, kutsumata isegi kiirabi!!!!??? Jdramas.

Oh need jdramad tõesti. Jaapanlased ikka armastavad sentimentaalsust. Sest ühe revenge sarja kohta on see kohati ikka üsna läila. Eriti kui võrrelda Ikuta Toma geniaalse Maoga (millest ma hetkel mäletan vaid lõppu ja seda, kui väga see mulle meeldis), mis polnud kohe kindlasti lääge. Samas oli tal Maoga mõningaid teisi toredaid ühisjooni (kekekefufufu)

Näiteks Ikuto Toma

Kes on ilmselt ainus johnny, kes ainult näitleb. Ja sellega ka hakkama saab.

Kuigi see silmad punnis zombi stseen oli ikka naeruväärne

Samuti Ayano Gou parukas

Oguri Shuni juures polnud aga midagi naeruväärset. Ta oli väga kakkoi.

Ja mulle meeldis ta adjutant ka.

 So charming etc (sorri toma, oleksid pidanud ka pildile ronima)

"Lupin the Third"

Ok, see oli totrus.

Aga milline nauditav totrus!

Vaadake seda lineup’i: Oguri Shun, Kuroki Meisa, Ayano Gou, Asano Tadanobu, Tamayama Tetsuju, ja siis veel näiteksTaiwani F4 üks tüüp ja Kim Jun (see, kes Boys over flowers’is seda va kõige mõttetumat F4 tüüpi mängis).

Ja et cast oli international, rääkisid nad niiii palju inglise keeles. Mis oli muidugi väga lulzy.

See oli nagu mingi Ocean 11 meets Fast and furious meets klizee meets bad writing.

 I is easily amused

Ja siis mind tabasid muidgi raskekujulised „Fast and Furious“ feelingud, mis ühtlasi tähendas ka Hani feelinguid ja Paul walkeri feeelinguid, aga see on juba uue postituse teema.