Mida ühist on Nokial ja Eurovisioonil?

Parim viis lükata edasi kohustuslikku kirjutamist: kirjutada vabatahtlikult.

Eurovisoon on selleks aastaks lõppenud ja paistab olevat üleüldine arvamus, et tegemist oli liiga normaalse ja seetõttu mitte kõige põnevama eurovisiooniga. Isegi poolfinaalides ei olnud praktiliselt mingit totrust, mis oma võluvas jaburuses meid lõbustanud oleks. Olid mõned üksikud head lood ja siis oli terve rida lugusid, mille kohta mu isa ütleb: „täidab kolm minutit sama hästi kui iga teine laul“.

Isegi finaal ise oli suht igavalt korraldatud, venis ja humoorikaid vahepalu ei olnud. Conchita oli muidugi niiii ilus ja niiiii kena, nii et tema saab minu douze points küll. Eriti see esimese polfinaali tumesinine kostüüm ja finaali roosa kleit.

Kokkuvõte

• Mina igatahes andsin oma hääle mõlemal korral Belgiale, kes sai tubli neljanda koha ja Eestilt väga sobilikult seitse punkti (kui ma õigesti mäletan). Laul oli kaasaegne ja ägeda rütmiga ja lavaline liikumine korralik.
• Kaalusin ma ka hetkeks ketserlikult vana Euroopa riigi Austraalia ja tema  Bruno Marsi kasuks hääletamist, aga selle triki tegi hoopis mu õde ära (kes oli mõelnud ka ühe teise vana Euroopa riigi nagu Iisrael peale).
• Siinkohal minu tervitused Iisraelile Kreekast ja õnnitlused ühe vähese tempoka ja lõbustavama esituse eest.
• Vend hääletas muidugi Rootsi poolt. Liisa laulis terve õhtu David Guetta „Lover’s of the sun’i“.
• Emme hääl läks Itaaliale ja Hispaanile, kelle mv oli selline LOTR’i rip off, et ise ka ei usu
• Ja paps olevat hääletanud Serbia (serbohorvaadi keel saab papa’lt alati boonuspunktid) ja veel kellegi poolt.
• Lõppude lõpuks said niikuinii vaid esikümnes olevad maad punkte. Vähemalt punktide jagamine oli põnevam, sest võitja ei joonistunud kohe välja.
• Üldse oli lõpus vaid kaks olulist küsimus: Kas me teeme Lätile ära või mitte? Ja kas võidab Rootsi või Venemaa?
• Minu valik Rootsi kasuks oli läbi ja lõhki muusikaline, sest hei, see oli minu maitse sound. Natuke vesterni, natuke akustikat, omajagu tümmi, lol isegi sõnad olid korralikus Avicii laulu vaimus. Venamaa esindaja Polinake oli muidugi simpatichnaja, aga laul jättis mind sügavlt külmaks.
• Selle aasta Eurovisioonil olid meie suurimad sõbrad soomlased, leedukad ja venelased. Aitäh teile, eriti leedukad. Seda ma ei osanud oodata.
• Lol, see tuletab mulle meelde „Minu Moskvat“, kus osa tegevust leiab aset Venemaal toimunud Eurovisiooni ajal. Autorilt olid mitmed kohalikud küsinud, miks te eestlased meid vihkate, mille peale autor oli diplomaatilset vastanud:“Me ei vihka teid. Me andsime teile eurovisioonil 12 punkti.“ Mille peale oldi kohe leebutud ja rahvaste sõprusele oligi alus pandud.

Selle positiivse sõnumiga lõpetame.