Shining, shimmering, splended~

Jei! Ma sain Eunhyuki maali kõigest kolme järjestikkuse päevaga valmis. Ma pole varem ühtegi tööd nii ruttu valmis saanud. Ette joonistamine läks libedalt ja Maria sõnul nägi tüüp ilusam välja kui päriselt (papsi sõnul meenutas ta Schubertit). Ma olen igatahes enam-vähem rahul. Panen pildi järgmine kord üles, sest siis on foto ilmselt parema kvaliteediga. Ma proovin päris kaamerat, mitte telefoni kasutada.

Ma olen viimastel päevadel oma vanu fotoalbumeid läbi vaadanud. Digifotod algavad aastast 2004, mil paps mulle ja õekesele digika kinkis, ise kasutas ta tollal veel filmikaamerat.

Jah, seal oli päris palju nostalgilisi pilte. Ma olin juba ära unustanud, et Mia on tegelikult blond. Ja need 8. klassi pildid...ah nostalgia. Parim leid oli meie 9. klassi lõpureisist üks pilt minust. Ma olin suht, vau kui palju juukseid mul peas oli. Ma ei tea, mis keskas juhtus, sest ma mäletan, kuidas üks kursaõde esimesle kursusel kommenteeris, et mul on lihtne, sest mul on õhukesed juuksed ja ma olin nagu what, mul on ju paksud juuksed!

Hee, nüüd on mu peas kaetud umbes kahesentimeetriste vanade juuste alt välja turritvate harjastega, mis teiste sõnul ülinunnud välja näevad. Küllap mul on varsti jälle paksud juuksed.

 16-aastane Liisa oli päris nunnu Janis Joplin

Ma olen viimasel ajal kummalisi uneneägusid näinud.

• Unenägu, kus me kakerdasime Changminiga ringi ja ma tahtsin talle millegi pärast kogu aeg öelda, et fandom loeb teda üheks suurimaks cockblockiks.
• Unenägu, kus Lady Gaga mind ära röövis. Ma olin spioon ja mul oli isegi kobe paariline, aga me pidime lahku minema (sest meid ründasid veepüstolitega lapsed). Ma sukeldusin mingisse maa-alusesse veega täidetud käiku ja ronisin siis redelist üles ja jõudsin lõpuks hiiglaslikku palmihoonesse/talveaeda. Ronisin treppidest alla ja mõtlesin wtf, kus ma olen, kui kõlaritest kostus järsku naisehääl: sa tead, kes ma olen, ma röövisin su ära. Ma läksin ukse peale, kust avanes vaade teise saali. Ja siis lendasid saali uksed valla ja uksel seisis ei keegi muu kui Pocker face’i kostüümis Lady Gaga isiklikult ja taustaks mängis dramaatiliselt mammammammaa. Ta ütles, et vihkab mind, aga ma ei mäleta täpset põhjust (ta oli paks, nii et vist sellepärast, et mina olin kõhn). Lõpuks aga juhtus hoopis nii, et ta purskas mu rinnal nutma ning mina patsutasin ta juukseid ja lohutasin teda. Suht random.
• Oi jummel. Õudusuneneägu!  Taavi tuli mulle külla ja jäi mu iidolimaale vahtima. Me ajasime papsiga juttu ja ühel hetkel pöörasin ma ringi ja avastasin, et Tavotska teeb mu Eunhyuki maali ümber. Ta väitis, et parandab seda ja ma olin okei no paranda siis (sest ta on andekas), aga ainult tooli ja rõivaste osa. Aga järgmine kord, kui ma ümber pöörasin, oli ta kogu näo ümber teinud, nii et Hyukkie nägi välja nagu mingi luukere ja polnud üldse enda moodi. Ma purskasin nii raskelt nutma, sest mulle tõesti meeldib see töö ja nüüd polnud sellest jälgegi alles. Ma nutsin ja nutsin ega suutnud üldse ära lõpetada ja ärkasin siis üles, nutuklomp kurgus.

Paar nädalat tagasi lugesin viimaks „Näljamängude“ seeria ära ja pean ütlema, et mulle pole ükski raamat ammu nii palju meeldinud. Istusin lihtsalt voodis ja lugesin. Ma olen noorte fantaasiaraamatutest välja kasvanud, aga see oli tõeliselt hea, sest see oli karm, mitte tinksugi naiivne, ei veninud ja väga ladusalt kirjutatud. Kõige geniaalsem oli veel peategelase karakteriseering. Ta ei meeldinud mulle, aga autor oli ta teadlikult sellisena kirjutanud: ta ei meeldinud pea kõigile raamatu tegelastele ja ta ei pidanudki kui inimene ka lugejale meeldima, aga seejuures pidi sulle korda minema. On üldiselt reegel, et peakangelane peaks lugejale meeldima, et ta saaks temaga samastuda või mida iganes, ja oli vahelduseks tore näha, et keegi oli suutnud sellest reeglist välja murda.

Ma veel kommenteerisin, et neist raamatuist saaks tõeliselt hea filmi ja suur oli mu üllatus, kui ma nüüd treilerit nägin. Väga hea, ma loodan, et nad seda untsu ei keera (nagu nad tegid kunagi igiammu „Kuldse kompassiga“). Ainus, mis mind treileris segas oli pisiasi, et pihv oli ühe nälgiva ringkonna tüdruku kohta selgelt liiga hästi toidetud.

Vau, ma pole siiani pea üldse iidolitest jahvatanud.

Teised on Traxi uuest mv’st juba rääkinud, nii et mul pole suurt muud lisada, kui Kyuhyunil on nadi aeg ja kõik plotiga mv’d teevad ta elu masendavaks. Juba enne, kui ma videot vaatama hakkasin, irvitasin juba ette, et kindlasti Kyuhyuni tegelaskuju viskab sussid püsti. Mhjaket, minu esimene mõte oli siiski mälukaotus, aga pagan seda teab. Paras korea draama igatahes. Ja SMEnt on oma paarikeste ekspluateerimise korralikult ette võtnud. Ainult paitab, et nad ei suuda otsusele jõuda, kas shippida Kyutoriat või Seokyud. 

Mulle on Seohyun viimasel ajal rohkem meeldima hakkanud, sest ma tegin ootamatu avastuse, et SNSD-s liikmetest meeldib tema hääl mulle kõige rohkem. See on madalam ja seetõttu paistab silma. SMTown Tokyo kontserti Seokyu duetti ajal nägi ta lisaks veel ka paganama hea välja: juuksed, kleit, meik ja lisaks tundus ta ka näost kõhnem.

Aah, SMTown Tokyo! Igavesti armastan „Hope’i“. Kõik need kaasa kilkamised ja lollid kommentaarid ning inimesed, keda sa tavaliselt koos ei näe...ma olen ikka selline smentlane.

 Lol, suurimad geid SMEs

Ja nüüd tuleb nädalavahetusel Super Show 4! Ma kallistan ilmselt terve pühapäev arvutit ja vahin fancame ja pilte. Fangirli elu on täiskohaga töö.