Starving artist

Plaanide ümberkorraldus, mis tähendab, et lähen Tallinnasse alles peale 20.-ndat. Hoiab transpordi pealt kokku, sest niikuinii seisab siis ju Soome sõit ees.

Kadi peaks peagi külla tulema ja Mia sõitis mõneks päevaks Tartu. Loodetavasti ta toob tagasi tulles mulle valget akrüülvärvi.

Hakkasin nimelt täna hommikupoole viimaks Donghaed tegema. Ettejoonistamine möödus rohke sõimu saatel ja ma olin üsna kindel, et hakkan Donksi lõpuks vihkama, aga viimaks sai ta loll (loe:ilus) lõust siiski paberile kantud. Maria kinnitusel isegi täitsa enda moodi, ehkki meenutas üsna palju Noksi „Charlie inglitest“. Lol. Kahjuks tõesti.

Igatahes õhtul asusin siis maalimise kallale. Nägin ilgelt vaeva, sättisin lauda ja tooli ümber, sest mul pole siin sobilikku alust, asusin värve tuubist välja pigistama ja – mis ma avastasin – valge värv oli vahepeal ära kuivanud. Ja katsu sa heledates toonides pilti ilma valgeta teha. Isegi tumedat pilti pole võimalik. Nüüd ma pean mitu päeva kannatama ehkki mul on selline maalimisisu, et ise ka ei usu. (Et ise ka ei usu on viimasel ajal mu parasiitväljend.)

Siiani on kõige lihtsam olnud Zhou Mi, nii ettejoonistamise kui maalimise mõttes, sest tal on üsna iseloomulikud näojooned. Karini meelest tuli pilt üsna popkunstilik välja ja tuleb tunnistada, et ma olen ise ka suht rahul. Kui ma seda alles ette joonistasin ja pahas tujus Miale näitasin (ta õppis parasjagu matat, duh), oli tema esimene kommentaar: tal on kole nina. Lol vol2.

 Te oleks pidanud seda aprikoosikarva taustaga nägema! Ma olin terve päeva jõle õnnetu ehkki ma ju teadsin, et saan selle iga kell üle teha. Oh, ja ma pillasin pruuni värvi otse Zhou Mi valgele särgile. Ükski värvikiht ei suutnud seda lõplikult katta.

Kui Xian oleks see-eest mu peaaegu ära tapnud. Ükstapuha, mida ma ka ei teinud, enda nägu ta ei olnud. Tuli hoopis Ryeowooki nägu.

 Kuighi vaevalt sellest aru on saada...

Kustutasin selle siis ära (sest ma tahtsin ikkagi Kyuhyuni teha) ja joonistasin uue tüübi, kes sedakorda polnud üldse kellegi nägu. Või siis ehk venelase, nagu Mia leidis. 

Noh, Kui Xiani moodi ta just otseselt pole, aga samas ega Kyuhyun sel pildil ka väga enda nägu ei ole.

 Maal iseenest on ju ilus...

Vähemalt leidis mu kunstikooli lõputöö, mis mulle juba viis aastat närvidele käinud on, rakendust. Keerasin selle lihtsalt ümber ja kasutasin raamina.

 QMi wall!