100% puhast õndsust

Täna on oluline päev, nimelt mu vanemate hõbepulm. Pulmast endast võtsin osa küll vaid kaudselt, kuid tänu pulmavideole, mida me õekesega väiksena andunult vahtida armastasime (kohe „Kutsikad lumevangis“ ja „Pöial-liisi“ järel), olen ma asjalugudega siiski kenasti kursis. Pilte muidugi pole, sest härra pulmafotograaf suutis need ära kaotada. Ja nagu paps mulle rääkinud on, siis ühes teises nende sõbra pulmas, oli too sama fotograafihärra filmi kaamerast peo ajal välja võtnud, et vaadata, kas midagi jäi ikka peale. Arvake ära, kas jäi.

Lühidalt ja mitte ilmtingimata kronoloogilises järgnevuses mõningaid ülestähendusi möödunud aegadest:

• Perega reis Virumaale. Tuleb pildispämm. Kui ma võtan jõu kokku ja need sisse imen. Ja kohe kindasti tuleb see töötlemata piltidest, sest pole papal aega puhkuse ajal neid korda sättida. Vat kui härra tulevane akadeemik tööle tagasi läheb, siis küll ta aega leiab.
• Huvitav tööpäev, kus mul õnnestus kuulata nii Ott Leplandi, Jüri Homenja kui ka ühe vene tümaka tsiki kontserti ja kus ma olin väga pettunud, kui vaid kaks meeskodaniku mu numbrit küsisid.
• Pisike poiss, kes kandis Neymar Jr’i särki ja mina olin üleni: tahan ka!
• Arusaamine, et ma olen fangirl. Well. Veel kellegi fangirl.
• Traagiline üritus nimega Brasiilia-Saksamaa mäng. See oli kohutav, see oli naljakas, see oli hüsteeriline, see oli masendav, see oli lõpuks lihtsalt oijah. Ma ravisin end poolajal humoorikate postitustega, sest mida muud seal teha oli. Minu vanad sõbrad on valdavalt kõik tublid Hollandi fännid, mõned ka Brasiilia ja Prantsusmaa fännid ja rohkem sõpru mul enam ei ole. Sorry ladies. Võib-olla jumal andestab teile, et te kõik olete sellised joodikud, liiderdajad, tainapead, fašistid.
• Olgu, küllap ikka ma andestan ka. Maa-mille-nime-me-ei-nimeta tegi ju tõesti tublit tööd. Lol, huvitav kas kõnealune mäng produtseeris jalgpalli fandomis rohkem angst või crack fici?
• Oll nädalakese meie juures. Tublide kodanikena täitsime oma suvekohust ja läksime kolmekesi kell pool kaks öösel kirsiraksu. Et Oliver on intelligentselt mõtlev noorhärra, haaras ta kaasa ka pange ja andis meie retkele ettekavatsetud kuriteo hõngu juurde. Tulemus: pang täis ja välja sülitatud kirsikividest rada juhtimas otse meie trepini. Pole me ikka kurikaeladeks loodud.
• Henry „Fantastic“ oli seekord veidi pettumust valmistav. Salm ja refrään sulasid kokku ja bride’i koht, mis peaks ometi kõige parem olema, oli suht meh. Aga viiul oli lahe, kuigi ma pole veel päris kindel, kas viiul sümboliseeris tüdrukut või oli hoopis tüdruk viiuli personifikatsioon. Ja album, nagu ma juba täheldasin, oli nõrgem kui Trap, aga küünte lakkimise tausaks kõlbas igati. (it’s ok henli, i still love u)
• Ja muidugi külaskäik Sandra residentsi, mis sisaldas omajagu küünelakkimist, ohtralt loba, veelgi ohtramalt kpopi, liiga palju herilasi, liisat, kes vahetas umbes neli korda päevas kostüüme, kaheldava väärtusega eurovisiooni lauluvalikut, politsei eest põgenemist, sulistamist ja päikest, narutosid iga nurga peal, oma vaenlaste veres kümblemist, veinikokteile ja mullivanne ja kasutuid fakte ja 100% puhast õndsust.