Tütarlaps ja meri

 

20 sept-20

On ilus päikeseline pärastlõuna ning Liisa istub, läpakas põlvedel, ühika hoovis. Enne vedelesin lihtsalt päikeselaigus ja lasin uv-kiirgusel endasse imenduda. Karantiinis olemine rikkus ära mu peanaha ja küüned, nii et nüüd tuleb need taas looduslike vitamiinidega täita. Stella läks oma buddy’ga kosmeetikatänavale shoplema, aga et ma kaks nädalat tagasi sattusin ühel kosmeetikaretkel hoogu, lubasin endale, et see kuu rohkem meiki ei osta. Veel 11 päeva vaja vastu pidada.

Selle nädala suurim ost: Most Bautiful Moment in Life pt 1 ja pt 2. Läksid mulle kokku maksma 33 000 woni ehk siis u 22 eurot. Tartus ei saa selle raha eest üht albumitki.

Kuidas mugavalt hinda arvutada

• 1000 woni on u 71 senti. Augusti lõpus oli kurss u 70 senti, nüüd taas veidi kerkinud. Üldiselt aga vahetuskurss meile hetkel soodne.
• 7000 woni on 5 eurot
• 10 000 7 eurot
• Ja edasi on juba lihtne

Toiduhinnad 

Üldiselt on toit väljas pigem odav. 4000 woniga võib kenasti söönuks saada kui tead, kuhu vaadata. Aga alati saab muidugi kallimalt.

Kohvikukultuur on siin meeletu, mistõttu konkurents on kõva. Et tegemist on ülikooli linnakuga, on kõik tänavad palistatud kohvikutega, kus saab ka ühtlasi õppida. Osades kohtades meenutavad lauad rohkem kirjutuslaudu ning neil on ka lambid, et oleks ikka mugavam tuupida. Sest korealastele ilmselgelt meeldib kohvikus õppida. Jookide hinnad on varieeruvad. Kaasa ostetav ketijook jääb tavaliselt vahemikku 2000-4000 woni ja ma ei pea siin silmas ainult tavalist kohvi, vaid kõike rasvast, praetut ja šokolaadiga ülevalatut. Teisipäeval rannas käies tellisin nii rammusa joogi, kus iga boba pall oli omaette maiustus ja jook sisuliselt õhtusöögi eest. Kui aga kohvikusse maha istuda, siis on hinnad pigem 4000-7000 woni vahel. Ehk ma ütleks, et tänavajoogid on pigem soodsad (let’s be real, meil ei olegi Eestis sellist kultuuri) ja kohvikud samad või veidi kallimad kui Eestis.

Mis on kallis, on puuviljad ja aedviljad. Kogu me eurooplastest vahetusüliõpilaste kamp nutab rammusat mehepisarat, suurt nagu arbuusi, mida me endale lubada ei või. Sel päeval, kui ma viimaks õuna ostan, tunnen end rikkana. Juust on ka kallis. Kallis ja rõve. Käisime kõrvalkülas oma poizudega joomas ja A. tellis meeltesegadushoos juustuvaliku, mis maitses 80% pettumuse järgi. Lotte department store’ist suutsime leida ka normaalset juustu, aga nii u viis korda kallima hinna eest kui Eestis. Ja näiteks oliivid olid hinnatud 22 000 pealt kõigest 17k peale. Aga Lotte department store’i toidupoes shoppata on umbes sama mõttekas, kui teha seda Kaubamaja või Stockmanni toiduosakonnas. Kainelt mõtlev üliõpilane seda ei tee.

Ma armastan neid väikseid kalakesi ehk Busani tinti nagu ma neid kutsun

140 000 woni ehk 100 eurot. Pole imse, et see õun Lumivalgekesele kurku kinni jäi

Kuhu sa lähed, on matõ (ehk siis mart). Matõs on valik suurem kui combis (CU, 7/11, GS25 levinumad), soju 300 senti odavam, kurk taskukohase hinnaga ja krõpsuleti valik paneb sind sügavalt selles korealaste paljukiidetud tervislikus toitumises kahtlema. Meil hetkel kaks uut põhi-matõt, kus käime. Üks mugavalt vahetult metroopeatuse koduteel, selline hurmavalt kastid igal pool koht; ja teine sealt üks tänav edasi ja natuke rohkem alla poole (sest muidugi on teil vaja ju see mu juhatuse järgi üles leida, eks), kus on väga suur valik ja reaalselt isegi veidi ruumi riiulite vahel liikuda. Säärast eesti stiilis Maxima moodi poodi olen aga vaid korra bussiaknast näinud.

 

*

Tegelikult ei plaaninud ma mitte hindadest kirjutada, vaid merest.

Selle nädala jooksul olen kolm korda mere äärde jõudnud.

Haeundae’s käisin eelmise pühapäeval A.-ga. Ilm oli küll veidi sombune, aga otsustasin seda ignoreerida. Haeundae on ilmselt randadest kuulsaim, selline liivane plaaž, mida palistavad kõrgehooned ning kus hooajal käib kindlasti suur melu. Hetkel olid muidugi kõik päevavarjud ja kabiinid minema tassitud ning kõlaritest tuli pidevalt korea ja inglise keeles möla, et kande maski, hoidke vahet ja – meie lemmik – alkoholi tarbimine rohkem kui kahe inimesega pole lubatud.

Ostsime endale toidutänavalt viigimarju (täpsustus, rikas A. ostis) ja korea pannkooki ja läksime siis merd nautima. Lained olid suured ja murdudes akvamariinikarva. Targa lapsena olin väikesed püksid kaasa pakkinud. Kui seista kõigest pahkluudeni vees, võis laine sind ikkagi nabani märjaks pritsida. Tagasitõmme oli nii tugev, et väga sügavamale võõras meres astuda ei tahtnudki. Teismelised poisid möllasid mu lähedal ja kui mõni neist kogu täiega lainetesse lendas, töid nad kuuldavale iseloomuliku häälemurdele omase kääksatuse. Vesi ise oli soolane ja soe ja ma oleks võinud ilmselt tund aega seal kaldavees näkineidu mängida, kui mu kaunil kaaslasel igav poleks hakanud.

                                                                           NIIIII hea

Tütarlaps ja meri. Unustan pidevalt stooritada ja siis tulevad juba uued muljed peale, nuuks nuuks

Teisipäeval võtsime Stellaga ette retke kunstimuuseumisse ja sattusime kogemata filmi/reklaamivõtetele, mis oli rohkem piinlik kui põnev. Olukord oli mõneti jabur, sest kedagi ei paistnud meie kohal viibimine otseselt segavat ja ma arvan, et keegi oluline ei saanudki aru, et me seal olema ei pea. Ilmselt peeti samuti suvalisteks extraks. Aga sisuliselt pidime varitsema sobivat hetke, mil võte enam ei käiks, et hoonest nii möödaminnes lahkuda. Et kunstimuuseumi ilmselgelt minna ei saanud, leidsime endale meeldivad asendustegevused nagu Lottes kontsades patseerimine ja teesklemine, et mulle see Versace mantel ikkagi ei meeldi, mis sest et tegelikult ei meeldinud mulle lihtsalt selle hind. (see-eest meeldis mulle Bangtani albumite hind, eks ole)

Leidsime pusle ja sparkly kividest maali tegemise komplekti. Liisa pole endiselt leidnud korralikku jaburale iidolnännile pühendatud poodi. No tahan iidolsokke, mis teha

Lõpuks otsustasime Gwangalli Beachi minna, kust avaneb vaade kuulsale Diamond Bridgile. Ehkki päike loojub teisele poole (on ju see merigi siin Donghae, ehk siis Idameri (sõbraliku idanaabri meelest muidugi Jaapani meri)), suutsime ikkagi mingil imeväel golden hour’it püüda. Rand oli hubasem kui Haeundae, meri rahulikum ja kallas täis inimesi, kes tegelesid erinevates kombinatsioonides enda, mere ja enda ning mere jäädvustamisega. Parim pilt jäi muidugi tegemata: see, kuidas me Stellaga mõlemad innustunult raamatut lugesime.

Idk mida ma nii pingsalt vaatan

Müstiline modell

Uri bookclub. See, et me riided ja raamatud matchivad oli puhas juhus

Laupäeval käisime koos kamba vahetusüliõpilastega Taejongdae’s, mis on maismaaga sillaga ühendatud saar. Selle tipus on matkarada ja kaunid vaated rannikukaljudele. Paraku olid seal mingid ehitustööd ja alla kaljudele ning randa oli tee suletud. Läksime ühte teise rannasoppi lootuses seal ujuda, aga seal askeldasid kalurid ja ahjummad, kes kivide vahel süüa serveerisid (aga tundus, et omainimestel,  mitte müügiks). Istusin suure sooja musta kivi peal ja oleks nii mõnusasti võinud veel jupp aega lainete laksumist kuulata, aga et olime kambaga, tahtsid teised edasi liikuda. Matkarajal oli ka üks tempel, mis paar kuud tagasi võis imeline välja nähe, sest rajad selleni olid ümbritsetud nüüdseks ära õitsenud hortensiatega.

Loodan, et see nädal on aega ja ilma, et taas mägedesse minna. Hansol teeb juba plaane.

*

Kaks tüdrukut asusid hoovis sulgpalli mängima. Ma olen tõesti Koreas.