Ich habe keine Leben

Valmistume vennaga poodi minema.

Venna: sul on ilus särk

Mina: aitäh, aga see on kleit

Kõnnime vennaga poe poole.

Venna: sul on see särk-kleit seljas!

Mina: kas see on tõesti nii lühike?

Venna: jah

Aga täna, kui me randa läksime, ütles ta, et ma pean selle roosa kleidi selga panema, sest see on nii kena. Kui tähelepanelik temast.

Ühesõnaga, veedame oma päevi täidetuna õndsalike lapsehoidmiskohustustega. Isegi elurütm on välja kujunenud, mis üldiselt tähendab ka seda, et esimene vaba hetk on kell viis õhtul ja päädub kas arvuti või õues tooli peal grillimisega. Päike hakkab hästi peale ja õeke on juba poolneeger. Kahjuks ei ole ma saanud korraliku rannapeesitust ette võtta, sest vennal tuleb ikkagi veel silma peal hoida ning ta pole sedatüüpi jõnglane, kellele meeldiks pikalt rannas vedeleda. Mul on juba pooled lastebasseini lõustad selged. Täna üks tüdruk küsis mult, kas me oleme juba kohtunud. Lol, olime ja isegi intelligentset vestlust arendanud.

Venna vastleitud kombekus tuletab mulle meelde, et asusime Mariga „Stand up’i“ vaatama. Ma vaatasin seda täpselt kaks suve tagasi (Yamapi perioodi ajal siis), mis tähendab, et ma mäletasin vaid seda, et Yamapi oli rongiotaku ja kõik rääkisid kogu aeg seksist. Et me vaatsime enne seda „Q10“ neljandat osa ja olime suht wtf are they talking, leidsin ma, et võiks vaadata midagi, kus asjad on nii, nagu nad reaalselt on. Tore on taas, irvitada saab ja ma tõesti ei mäleta päris suurt osa. Poisid on kõik arvestatavad näitlejad, kelle pärast võib juba draamat vahtida, ja pealekauba ilusad. Lausa väga kenad. Ning mulle meeldib, et nad mängivad reaalselt endaealisi ja näevad ka sellised välja. Ma mäletan, et eelmine kord ma ei jaganud matsu ära, et see klassikaline tatikas jobupoiss on Nino. Ma veel mõtlesin: issand, ta on johnny vä?

Aga jah, vaatasime eile kuuendat osa ja Maria oli suht vau! noor Yamapi on ikka nii ilus. Ühesõnaga, kas ta ära ei sure, kui ta peeglisse vaatab. Sest Maria meelest vahiks tema küll kogu aeg peeglisse, kui ta Yamapi oleks.

Tulemusena läksin (eeldatavalt) ilusaid pilte vahtima ja koperdasin hoopis mingite eriti jaburate junior piltide otsa.

 Kadi, kas sat tead kõiki junioreid? (lol, äärmine näeb välja nagu noor Yesung)

Oh, ja nad söövad seal draamas kogu aeg midagi, mis näeb ilgelt mämmu välja. Värvilt ja konsistentsilt mochi moodi, aga kuju on teine. Ma üritasin pilti leida, aga et ma nime ei tea, oli see üsna keeruline. Ilmselt on see mingi special riisikook. Lillad, rohelised ja kollased pulgakujulised. Ma isegi nägin eile öösel unes, et ma tahan seda süüa.

Unenäos oli jälle SM Town Pariis ja me läksime juba teist korda. Et ma olin eelmine päev piletite pärast juba muretsenud, polnud ma neid täna kontrollinud. Tulemusena sai Mia sisse, aga mul oli hoopis bussipilet. Suundusin siis tagasi paaniliselt oma piletit otsima ja leidsin lõpuks oma sinise mapi (ustav kaaslane meie reisil) vahelt siiski üles. Sel korral olid meil istekohad otse lava ees. Kui me oleks tahtnud ekraane vahtida, oleks pidanud oma kaela õieli ajama, aga seda polnud vaja, sest nad tantsisid otse meie nina all. Midagi oli Bonamanaga, aga ma ei mäleta mis. Ja Luna laulis soolot, oli üsna paks, pikkade blondeeritud lokkidega ja nägi üldse välja nagu vahukooretort. Mingi teema oli sellega, et kõik cheerisid f(x)-ile, sest neil oli kahju, et nad nii vähe esineda said. Amber ja Victoria pandi isegi duetti laulma.

Pärast oli mingi maa-alune koht, kus müüdi aasiapäraseid toite ja ma tahtsin kõike maitsta. Mingil põhjusel müüs meie hiina keele õppejõud ka seal toitu ja soovitas kõigil chitsita letti juurde minna. Lõpuks juhatas ta minu ja ühe tüdruku sinna, kus selgus, et chitsita näol pole tegemist mitte eksootilise toiduga, vaid hoopis litritega kaetud umbrohuga. Käskis meil pilti teha ja ma tegingi. Aga hoopis Taeminist ja Jonghyunist, kes samuti imetaime jõllitama olid tulnud. Pärast oli mul Taeminist hästi palju pilte mobiilis, kus ta naeris.

Oh, ja üks öö nägin unes, et Kadi oli Enrique kontserdil käinud ja tema fan’i ostnud. See oli roosa taustaga ja maksis 11 eurot. Lolwut.

Aga tänaöine unenägu oli tõeline Korea draama. Kui see kuidagi lühidalt kokku võtta, siis oli mingi maailmakuulus korea golfimängija, kellest ka eesti keeles ilmus raamat. Taga oli veel kirjas, et tal olid head suhted Kyuhyuni perekonnaga. Igatahes, ta oli surnud (siin mängis vist suurt osa liigne alkohol ja üks väljas veedetud külm öö, aga ma täpselt ei tea, sest ma kuulasin unenäos seda vestlust alguses pealt). Läksin siis täpselt uurima, mis värk on, ning Maili teadis mulle tõde rääkida. Et tegelikult jäid tast maha lapsed: poeg ja tütar ning et Chode pere oli poja adopteerinud. Kyuhyun oli veel nii väike, et ta ei mäletanud midagi (lisaks oli ta kohutavalt ilus laps ja mitte põrmugi päris pisikese Kyuhyuni nägu), aga Ahra oli suurem ja rebel ja nad ei tahtnud teda esialgu endale võtta. Ma mäletan, et juba unenäos tabasin ma mingeid loogikavigu (kus on ema?), aga kahjuks ma ärkasin enne lõplikku tõe selgumist üles. Unes oli see paras suspense draama, aga jah, it was only just a dream~.

Ja lõpetuseks: mängud, mida saab pilte vahtides mängida.

Sa lähed hostclub’i ja sulle lükatakse ette pilt ning kästakse valida. Kahjuks on sul raha vaid ühe hostipoisi eest maksmiseks. Kelle sa võtaksid?