Liisa on edukalt Saksmaalt ja
Itaaliast tagasi, aga enne, kui ma neist reisidest täpsemalt pajatan, pean ma
pildid sisse imema. Ja enne kui ma pildid arvutisse saan, pean ma üles leidma
selle juhtme, mis ühendab telefoni ja läpaka. Lihtne oli see elu ikka enne
nutifoni, kui sai lihtsalt rahulikult vahtida ja ei pidanud aina pilte tegema.
(ette ruttavalt: mägedes tegin ma endaga lausa vahepeal diili, kui pika aja
tagant tohin ma telo seljakotis välja võtta. Kõik oli lihtsalt nii maaililne. Paps
tõmbas oma pildid suurest kaamerast arvutisse ning neid oli enam kui tuhat O.O)
Kahe reisi vaheline paus jäi
muidugi napiks, ühel päeval olid mul sugulased külas, teisel meelitati mind
santlaagrit üles panema ja tööle. Nii mul ongi tunne nagu ma olekski pool kuud
lihtalt ära olnud. Tagasi tulles tegin järgmine päev kohe väga koduseid asju:
korjasin vaarikad ära, tegin toormoosi, valmistasin lõunaks hakklihakastet. Ja käisin
saunas.
Nüüd ongi vaarikad ja mustikad ja
rand ja aed mind vaikselt reisiväsimusest terveks ravimas ja ma tahan tagasi
minna.
Igatsen Kadit ja ta gängi ja ta
haaremit.
Võiks jäädagi sinna mägede vahele
matkama ja õhtuti soojal rõdul veini limpsima.
Kaks väga erinevat reisi, aga
mõlemad – tsiteerides Barbie’t surematust kinoklassikast „Life in a dreamhouse“
– were amAze.
Kui hambavalu ja rahustus hinges
kõrvale jätta, pole elul väga vigagi. Ainult wkendi plaanidega läks nagu läks.
(eelmine aasta oli nii awesome ja
me olime kõik, kindlasti uuesti!, ja ma ei kirjtanud mitte sõnagi sellest epic
reviewst, mida ma oma peas planeersin, aga nüüd ma ei tea, kas ma jõuangi, sest
kõik tuli nii üksteise otsa, inimesed hüppasid alt ära ja üleüldse, lineup pole
ka nii tihe, kui eelmine aasta. Anyway, näeme veel)
Optimistlikumatel nootidel, mul on
siin vahepeal selline uus ja huvitav obsessioon olnud nagu Power Rangers. Yep,
te lugesite õigesti, power rangers. Elu keerdkäigud on ikka kummalised.
Kui ma talvel treilerit nägin (mida
ma ei vaadanud spetsiaalselt, ma lihtsalt vaatasin mingit 2017 upcoming films
trailer mashupi, siis ma mäletan end mõtlemast, lol what is this darker turn to
power rangers u say? This shit’s gonna be baaaad.)
Ja mööda pidi minema vähem, kui pool
aastat, kui ma oma sõnu pidin sööma.
See juhtus ühel ööl...(...)
See juhtus millalgi peale
jaanipäeva, kui onupere külas oli ja me peale sauna veel südaööl hilist einet
võtsime. Ja kui ma siis ühe ajal oma tuppa läksin, ei olnud ma sugugi unine ja
et mu filmitumblrid aian rekksid seda filmi, siis ma olin suht, fine, ma siis
vaatan seda natuke. Ja siis ma vaatasin seda veel natuke. Ja veel. Ehk siis
kella kolmeks oli film läbi ja ma põnitsesin suht hämmeldunult (nüüd juba valgenevast)
aknast välja ja pidin kurvalt nentima: aga see meeldis mulle. Vaatamata kõigile
oma vigadele, liigsele aegluubile ja kahtlase väärtusega võitlusstseenidele, see
meeldid mulle. (ja meeldis lausa niimoodi, et ma lugesin veel poole viieni
fanfici)
Esimesed poolteist tundi olid
muidugi paremad, sest need olid rohkem character driven, selline high school
drama hõng juures.
Viimane pool tundi olid nad viimaks
morfinud, kandsid neid jubedaid kostüüme ja võitlesid naeruväärse pahaga oma
meccasuitides ehk siis jah, classic power rangers ja seega suti jaburavõitu. (ja
oi see paha)
Lol, minu poolest oleks nad võinud morfimata
ka jääda, ainult et siis poleks tegemist muidugi power rangersitega.
Aga tegelased olid toredad:
White quaterback dude oli
ootamatult nice guy
Must kutt oli nii armas
Asian kiddo coolbro ruudus
Latina chick väike ja kuri
Ja etniliselt ebamäärane
cheerleader polnudki blond!
(it was also rly gayyyyy. So gayyyy.
Nagu ma teadsin, et üks tegelane peab ka täitsa canon gay olema ja siis ma pool
filmi mõtlesin, et kes neist, sest duh, enamus oleks sobinud)
Mis oli tehnilisest küljest huvitav,
oli editing. Mis mulle isegi täitsa meeldis. Andis sellele indie filmi hõngu. Kui
ainult aegluubist lahti saaks.
Comig up!
Reisimuljed ja –pildid.
Ma loodan.
No comments:
Post a Comment