I know we only met but let's pretend it's love

Ma lubasin eelmine kord oma Suju kollektsiooni uut pärli tutvustada, nii et siin see on: Suju Hong Kongi photobook, kurikuulus BIC3, mille lehekülgedelt leiame ka need lõustad, kes enam sujuridasid ei ehi. Ja et Kibumil on nii kole soeng, siis ega ta väga selle photobooki lehekülgesidki ehi. Han Geng see-eest on väga kobe. Ja Kyuhyun ja Sungmin.

Tellisin photobooki ühelt soome poizult, nii et shiping oli natuke vähem mõrvarlik kui ütleme Koreast tellides. Seda enam, et ega seda photobooki väga kuskilt enam saada polegi. Ma olin seda juba väga kaua tahnud ja nüd, kui saatus mulle selle võimaluse pakkus, krabasin pakkumisest kohe kinni. Kallis ta oli, aga ma ei kahetse. Ikkagi üle neljasaja lehekülje puhast õndsust.

 Photobook, postkaardid, dvd - kõik on olemas. lol, isegi inglise keelsed supakad

KRY hiljutine photoshoot oli ka igati rahuldav. Missest et nad nägid grupipildil välja kui kamp gängstasid ja Yesung meenutas veidi pimpi. See-eest Kyuhyuni sooloshot täpselt see, mida ma tahtnud olin. Kyuhyun veidi oma tumeda oleku ja sünge sarmiga. Meenutas mulle seda KRY „Cogulationi“ VCRi, kus ta sõrmuse alla neelab ja end vanni uputab. Mõlemad on muidugi väga intelligentsed tegevused, nii et pole siin midagi judgyda.

Well, ja see soeng meenutab doktor Kovacit ka. Sorri, mul on obsessiivne faas. Doktor Kovac on kõikjal.

 Hello uus taustapilt

Ga-ini kord.

Olin ta comebacki üle suht excited, vaatasin iga päev Tinkerbelli teaserit ja ootasin kannatamatult, mil see mv välja tuleb. Ja otseloomulikult juhtus see päeval, mil kassiahastuse jumal oli otsustanud mind oma ebameeldiva kohalolekuga austada. Ja siis oli see hoopis mv, mille kohta polnud ühtegi teaserit. Vat sulle tiisimist.

Ma pole „Bloomi“ mv’st nii vaimustuses kui võiks eeldada ja sellel on kindlasti omajagu teha laulu enesega. Sest laul on üsna väsitav ja sugugi mitte minu maitse. Oh, mulle meeldivad mõned kohad väga, näitkes ’speak up, speak up’, aga overall – mul ei olnud seda tunnet nagu „Irreversiable’iga“. Et damn, i love this song. See on liiga...rõõmus? Ja refrään ei istu mulle sugugi.

MV oli selline hurmav prantsuse film turned into LSD dream. Parim koht oli muidugi Ga-In köögipõrandal mastrubeerimas. Talk about sex, eks ole. Ja tantsuosas meeldis mulle see, kuidas tantsupoisid ta koos tooliga üle laua tagasi tõmbasid. Nägi stiilne välja. Lol, ja need puhkevad lilleõied ja lambukesed, paistab et keegi jõudis tõesti nirvaanasse.

Ehkki „Bloom“ ei olnud just minu maitse, meeldis aga ülejäänud album mulle väga. Ultimate lemmik on „The Gaze“, mida ta laulab koos Yoon Jong Shiniga (sama tüüp, kes tegi Kyuhyuni „Late Autumni“). See on ülisensuaalne vanakooli restoranilaul ja loob sellise mõnusa filmiliku õhkkonna. Ma tahaks Kyuhyuni seda laulmas näha. Laulu algus meenutab veidi minu lemmik vene laule, kerge bratilik kõla ja puha. Selgelt mu viimaste nädalate lemmik laul.

Ja „Tinkerbell“ on ka nii mõnusalt võrgutava/pahelise kõlaga ja ma loodan, et nad lasevad sellele mv välja. Kui te annate mulle valida cute fairy Ga-ini ja dark fairy Ga-ini, siis ma võtan viimase. Mis sest et ma pole mingi Peeter Paan.

Block B „Nillili mambo“ (on alles keeleväänaja)

Alustuseks, konseptsioon, mv, laul ise, namjad – kõik sobis kui valatult kokku. See, et nad otustasid video filmida Vietnamis ja seejuures parajas slummis, lõi loole just õige kaasaegse piraadiloo hõngu. Sest katsu sa Soulis piraat olla.

Kariibimere piraatidele oli selgelt vihjeid, nii orkestriosas kui Zico välimuses ja olekus. See, kuidas ta orkestrimuusikale laual seistes kaasa vehkis oli lihtsalt nii Jack Sparrow.

Eriti meeldis mulle algus, see, kuidas taustal mängib mingi vietnami rahvalaul ja õhust on tunda, et on päraslõuna, palav, niiske ja uimane. Ja siis läheb pilt üle nende laevale ja mängib selline eriti eepiline orkestrimuusika. See lõi kohe säärase õhustiku. Laulust endast meeldib mulle enim muidugi refrään ja selle kuuesaja protsendine kummitusfaktor ja siis veel U-Kwoni koht.

Lisaks õhkkonnale ja huvitavale värvigammale, meeldis mulle selle video eneseiroonia ja otseloomulikult jaburad stseenid.:

• Kyung kurjakuulutavalt nuga teritams ja kanale halvaendeliselt naeratamas
• See, kuidas ta panniga vaest looma taga ajas ja samal ajal jooksid ta grupikaaslased tast mõõda, neid jälitamas püssiga paha. Väga sügasemiootiline paraleel
• Jaehyo lollakas müts
• U-Kwoni casual smirk ja  kõrvalpilk
• Libatop PO oma juuksesilumisega etc

Veel üks huvitav asi, mis see laul minuga tegi: see pani mul nimelt LOTRi Mordori teema kummitama. Hoolikal kuulamisel on isegi teatav sarnasus.

Hyuna „Icecream“ on ka väljas. Väga magus, väga kommine. Hyuna on nagu nümfetike, mis sest et juba 20 täis. Selline armas süüdimatu nabakovlik märg unenägu, pisike roosa keelots sugestiivselt jäätist limpsimas, alati valmis onuga kinno või kohvikusse minema. Aang~

Aga riideid vahetas ta palju ja see on ühe naissoost olendi video puhul oluline. On kohe, mida vaadata.

Riietest rääkides. Vahepeal olid siis moenädalad, mil ma hoidsin seekord üsna hoolikalt silma peal. Ma ei ole tegelikult kaasaegsest moest ja disaineritest nii huvitatud kui moeajaloost, aga eks ka praegusest moest saab ühel päeval peatükk mõnes raamatus ja end tuleb ometi kursis hoida. Sa võid vaadata paarkümmend aastat vanu ajakirju või lehitseda albumeid ja teha tolleaegse moe kohta nii palju järeldusi (ja mitte ainult moe, vaid ka eluviisi ja mõttelaadi), kuid pruugib sul vaid pilk tõsta ja mõtiskleda, mis siis praegu moes on, kui pea on korraga hurmavalt tühi. Ajastu stiili hindamiseks on vajalik mingi distants. Ainus, mida on tavaliselt lihtne öelda, on teksapükste sääred. Ainult kuidas ära tabada seda hetke,mil laiadest säärtest saavad kitsad ja kitsastest taas laiad. Isiklikult loodan ma, et need laiad sääred enam monopoli ei hõiva (ja siis kunagi sada aastat tagasi, 21 sajandi esimestel aastatel ütles 13-14 aastane Liisa, et ta ei kanna mitte kunagi kitsaid teksaseid, sest need on nii koledad. Vat mis rumalusi paneb hetkemood ütlema)

Aga moenädalate juurde tagasi tulles. Ehkki tegemist oli kevad-suvi kollektsioonide esitlemisega, oli valdav tonaalsus üsnagi monokroomne. Musta ja valge kõval sekka metalli ja tugevaid toone, aga pastelli ja lilledega olid küll üsna nadid lood.

Ja teine asi, mis silma jäi, oli kimanolõige. Hästi palju oli jaapanihõngulisi kollektsioone, nii kangavalikult kui lõigetelt. Hurmav rida õrnu aasia nukukesi, eeterlike oma pikkades hõljuvates hõlsites, kuid valmis järgmine hetk katana haarama ja su pea maha lööma. Punane veri valgel lumel ja üksik maha langenud krüsanteemiõis. Nagu videomängus.

Nüüd lõi väsimus ka minu pea maha. Järgmise korrani.