Maailm on lava

Täna on Suju M-i kolmas aastapäev ja täitus üks minu kauakardetud hirmudest. Viimasel ajal pole ma sellele eriti mõelnud, aga üksvahe oli see igati tõsine kartus – et ma lähen hommikul kpopimaastiku uudiseid lugema ja saan teada, et Double S on laiali läinud või Kyuhyun taas autoõnnetusse sattunud. Ja nüüd see siis juhtuski.

Ausalt öeldes purskasin ma esimese hooga pealkirju nähes nutma, ühesõnaga – ehmusin lihtsalt ära. Edasi lugemine tõestas, et Kyuhyun on elu ja tervise juures, kõik luud-kondid terved, mis ei kustutanud aga sugugi mu muret. Ma kardan, et kehalistest vigastustest palju hullem on kogu see psüühiline ja emotsionaalne pagas, mis sellega kaasneb. Kõigest kümne päeva pärast saab ju neli aastat tema esimesest õnnetusest. Maria on kindel, et nüüdsest sõidab ta vaid rongiga. Mina soovitaksin tanki.

Olin pärast veidike rööpast väljas ega suutnud millelegi keskenduda. Hea, et ma polnud kohe hommikul netti läinud, vaid paar tundi raamatut lugenud. Säästsin end üleliigsest muretsemisest. Et ma ei suutnud midagi ebakasulikku teha, otsustasin hoopis vahvleid küpsetada. Hea närve rahustav tegevus ja tulemus oli igati maitsev. Kõrvetasin ainult rumalalt sõrmenuki ära. Kui mul oleks vahtrasiirupit, siis teeks täiega Henry Lau naljasid.

Tuli järsku meelde, mida ma täna öösel unes nägin. Et tuli uus tsunami ja pühkis üle Taiwani. Mäletan, et mõtlesin veel unenäos: jumal tänatud, et Suju M just Koreasse tagasi lendas. Nüüd tundub see veidi tähenduslik.

Positiivsema külje pealt tõi issi mulle viimaks Akunini „Maailm on lava“. See on juba jaanuarist saadik järjekorras olnud ning et papa unnustas sellele esimene kord järgi minna, pidi taas pikendama. Ma ennustasingi tollal, et saan selle ilmselt alles aprillis kätte. Nüüd on küll üsna finally you’r in my life tunne. Ainult et varsti saab raamat läbi ja mul ei ole taas midagi lugeda.

Eelmine nädalavahetus lugesin „Seksi ja linna“ raamatut, mis oli uskumatult paeluv ja igati mõtlemapanev. Ma ei ole sarja kunagi vaadanud, nii et võrdlusmoment puudus, aga huvitav oli ikkagi. Tahad õppida tundma NYC üheksakümnendate mentaliteeti, loe seda. Ja ausalt öeldes ei ole väga vahet, kas sa elad Tartus või Manhattanil, oled 21 või 41, osad asjad kehtivad alati. Ma mäletan, kuidas me Mailiga kunagi irvitasime, et meie elu saab tulevikus olema nagu „Seks ja linn“. Vallalised ja hästi riides, tahaks armuda, aga nõudmised on liiga kõrged, pool palgast kulub kontsadele. Oli natuke hirmutav, kuidas see kõik meie fantaasiga klappis.

Ja teema lõpetuseks kingad, mis on sarnased minu viimatise ostuga. Ainult minu omad on muidugi madalamad.