Rootsi maja mafia ehk Euronägemuse kaksteist palet

Viimased nädalad on möödunud meeldivalt kevadtööde, kuumalaine ja Eurovisiooni tähe all.

Kaevasin vanaema suvilas viis päeva kuldtähti välja, sotsialistlik töösangar nagu ma olen, nimi punanurgas aukohal. Neile, kes ei tea, mis kuldtäht on: kuldtäht on sibullill, mis on harilikust aed-umbrohust (more hortus umbrohitactis) umbes kolmsada korda tigedam ja kuus tuhat korda viljakam. Selle väljakaevamine sarnaneb võitlusega seitsmepeaga lohega: kaevad ühe sibula välja, kaks tükki kasvab asemele. Tunne oli siiski ülev ja võidukas, ruuduline pluus üll ja hark käes, nägin välja kui wincherterbro, ready to gank this bitch.

Ja sel nädalavahetusel panime naabritega kartuleid maha. Päike lõõskas, randid tekkisid viie minutiga, traktor kündis vagusid ja kokku nägi kõik välja nagu stseen sots-realistlikult maalilt.

Käisin ka see aasta esimest korda ujumas, pühapäeval lausa kaks korda. Et ilm oli nii palav olid pealmised järvekihid täiesti ülesoojenenud, oma 19-20 kraadi. Täiesti vabalt sai ujuda, ei mingit külmakrampi, mis tavaliselt esmaste ujumiste ajal mind tabab. Naljakas oli vees hulpida ja mõelda, et kuu aega tagasi oli veel lumi maas. Rannailma parim osa: ma olen nüüd juba kergelt päevitunud. Nägu kattev kerge punane õhetus tõi põsesarnad mõnusalt esile ja pani mind taas endale lubama, et ühel päeval õpin ma põsepuna kasutamise ära. Sest seda, mis loodus andnud on, tuleb esile tõsta ja rõhutada.

Äikest tuli ka korralikult ning äike on rabu-rabu. Nii äike ise, kui sellele eelnev pingekruvimine, mil õhk läheb kõigepealt raskeks ja lämbeks, siis hakkavad õied eriti tugevalt lõhnama ja viimaks saabuvad tuuleiilid. Hea on istuda õhukeses suvekleidis aiamajakeses, saslõkk ja värske rabarberikisell ja vahukommid nina all, ning kuulata lähenevat müristamist. Äikese zen mõju ja mitte kõike veel.

Ohoo, ja kuuldakse räägitavat, et mingi korea poistebänd Exo pidavat varsti comebacki tegema. Ootan albumit, sest eelmine album oli ju nii alatult hea. Peale selle Exo Mama albumi on vaid vist Big Bang suutnud üllitada heliplaadi, millelt mulle kõik lood meeldivad.

Kontseptsioon paistab olevat keskapoiste korvpallitiim. Aga teadupärast on teaser pildid ja tegelik MV kaks ise asja. Koolialbumi piltide idee on iseenesest hea, mis sest et see tähendab, et mõni vend näeb paratamatult vähe jobu välja. Irvitada saab ikka. Kai Taeyangi cosplay oli päris huvitav ja ma tean vähemalt ühte inimest, kellele see meeldis: nimelt mu õde. Vaene Ben Ben tho, igavesti mõnitamise ohver.

Ootan igatahes üsna rahulikult seda comebackikest.

Kuigi ma eelistan seda versiooni:

 

Aasta suursündmus Eurovisioon kah seljataga, kogu oma aus ja hiilguses. Jah, möödas on need viie aasta tagused ajad, kui iga kolmas laul oli puusi hööritav tsikk või huumorikonkursi eelviimane koht. Kvaliteet on taaskord tõusnud, mis muidugi tähendab seda, et aasta huumorishow võib muutuda ootamatult korralikuks ja mõni ütleks, et isegi igavapoolseks. Aga pole hullu, see käib Eurovisioonil lainetena.

Korralduslikult oli lihtsalt supertugev Eurovisioon, ilmselt üks parimaid, mida ma näinud olen. Vaheklipid olid vaimukad, saatejuht oli lihtsalt hurmav (jumal tänatud, et üksi. Kahekesi on see alati nii awkward flirty), Rootsi minimuusikal parim ja Gaultieri kleidid kirsiks koogi pääl. Ainud etteheide on vast see võitja väljakuulutamine, aga kõik ei saagi sajaprotsendiliselt õnnestuda.

Eelvoorudest oli kindlasti tugevam ja põnevam teine, kus mul oleks olnud isegi laule, mille poolt hääletada, aga paraku ma seda teha ei saanud. Erinevalt esimesest, kus laulud olid kas igavad, tüütud või mõttetud (eranditega muidugi). Korra mõtlesin Valgevene jalgadele hääle anna, aga siis olin nääh, ainult jalgade eest nüüd ka häält ei saa.

Finaali ajal sai aga korralikult hääletatud. (mitte nagu üks aasta, kus ma ei suutnud kuidagi laulu valida ja avastasin siis viis sekundit enne hääletamise lõppu, et ma ei jõua seda enam teha). Meie pere hääled jagunesid järgnevalt: mina andsin hääle Malatale, emme Maltale ja Rumeeniale, issi Ungarile ja Hollandile ning vanaisa Soomele. Venna ei andund kellelegi häält, sest oli seks ajaks juba magama jäänud. Ja kui ta olekski ärkvel olnud, oleks ta ilmselt Eestile häält anda tahtnud. Lol, tüüp laulis pärast lasteaia kevadpidu Birgiti laulu tolleks hetkeks küll juba vaikseks keeratud mikrofoni. Samasid liigutusi tegi ja puha. Väga armas.

Lauludest:

• Rumeenia laul oli esimesel korral puhas wtf, teisel korral aga omamoodi kummastav elamus. Laul ja esitus meenutas mulle kohutavalt „Viiendat elementi“, nii laulja gaultierilik kostüümivalik kui tema täiuslik Diiva hääl. Ainult selle vahega, et Diiva oli tulnukas ja ta hääl ilmselt töödeldud, see vend laulis aga päriselt nii. Muljetavaldav. Issi sõnul saaks ta laulda neid ooperi osi, mida kunagi laulsid kastraadid ja nüüd laulavad naised.
• Islandi laulja oli otse Keskmaalt kohale eksporditud ja võinuks vabalt ilma grimmita Rohani ratsanikku mängida. Väga võimalik, et tegemist oli muidugi ka inkognito Eurovisioonist osavõtva Thor Odinsoniga. Mjah, järgmine kord tasuks end paremini maskeerida.
• Valgevene jalad saavad eriauhinna.
• Good god, mis akrobaatiline võimlemine belgia kuti selja taga käis! Kogu laululine väärtus, mis sellel laulu ehk oli, kadus nende naiskulturistide liigutuste taustal.
• Kreeka ’alcohol is free’ on selline poliitiline metafoor, et ise ka ei usu. Lisaks on see alatult kummitav rida.
• Hollandi laul oli nagu mingi muusikali või filmi lõpulaul
• Malta laulja oli nii nunnu ja särav ja samas häbelik ja taas nunnu ja etc. Arutasime, keda ta meile meenutab: emmelt tuli Jacky Chan, Marialt Seungri ja mult Chen. Laul ise kõlas nagu kuuekümnendate poplaul kaasaegses lahenduses (ja tegelikult väga ühe laulu moodi, mida ma vaid ümiseda oskan ja seetõttu ei tea, mis laul see on, sest nananana sisestamine ei anna google’is soovitud tulemusi)
• Lol, Cascada eurovisioonil. Nii pool aastat tagasi läksin ma Wikisse Cascada kohta infot lugema ja sain suure üllatuse osaliseks, kui mõistsin, et Cascada pole mitte pihv, vaid tiim dj’dest ja sellest pihvist, keda ma kogu aeg Cascadaks pidasin. My whole life has been a lie! Või noh, nii viimased kuus-seitse aastat.
• Minu olematu ungari keel on endiselt olematu, aga vähemalt õppisin ma ära ühe sõna. Elagu ungari hipsterid!
• Finaali viimane koht Iirimaa? Well, see oli seel laul, mille ajal ma läksin hambaid pesema.

Lõpetuseks. Emme tahaks aretada vikerkaarevärvides tulbi ja nimetada selle ’Gay parade’iks’. Me papsiga soovitasime tal patendi võtta.