Mina ei jooksnud esimesena

Mul kummitab laul, mida ma pole kunagi kuulnud, muusikalist, mida ma pole kunagi näinud. Fuckin’ Hamilton.

Et olukord oli omamoodi kummaline, üritasin seda kuidagimoodi parandada ja läksin kuulasin viimaks ometi Hamiltoni avalaulu ära. Olukord ei paranenud: nüüd kummitab mul laul, mida ma olen küll kuulnud, muusikalist, mida ma aga endiselt pole näinud.

Ja et universumile meeldivad kokkusattumused, kuulsin raadiost, kuidas just nüüd kaks päeva, näidatakse Eestis USA esimest münti. Ning muidugi, kes mõtles välja värskelt iseseisvunud Ameerika rahasüsteemi? Well, Alexander Hamilton.

Ja siis juhtus veel midagi kummalist. Nägin oma põhikooli klassi unes, klassiruumi ja klassivennadega, keda kunagi eelmisel sajandil crushitud. Ja mingil põhjusel oli see unenägu pooleldi muusikal. Me laulsime. Rääkisime inglise keeles. Ja Liisa laulis muuseas ka Hamiltoni. (ja hiljem oli tegemist postapokalüptilise settinguga, kus majade ja kodude rüüstamiseks olid eri grupeeringutel kindlaks määratud ajad. Ja lapsi kasutati selleks, et nad käiksid toidujahil ja see oli igati legitiimne tegevus, sest need kodud, mis polnud veel hüljatud, andsid meile ka kraami, aga me ei tohtinud kunagi nii palju nõuda/võtta/virutada, et omadele ja teistele ei jääks.)

Anyway.

Kuulan siin vaikselt muusikali playlisti läbi. Hetke lemmikud, sest obsessioonid teadupärast on kiired tekkima:

„My shot“. So damn catchy. Mu uus yoyoyo laul.

„Aaron Burr, sir“. So amused by this song. Väga hea tegelaste tutvustus. (lol, tegelaste) Ja see tüüp, kes Aaron Burri osa laulab, milline mõnus hääl. See, kuidas ta kerge lõbustatud tooniga ütleb i’m getting nervous. Ah, sold it. Ja muidugi härrased revolutsionäärid. Always open for some revolutionary action.

Vaatasin millalgi jõulude paiku lühisarja „Sons of liberty“, mille keskmes oli Sam Adams ja Bostoni sündmused. Aga see lõppes 1776. aastaga ära ja ma pole 20. sajandi eelset USA ajalugu kunagi eriti hästi tundnud. Tiem to educate myself.

Lol, siin ma olen, mõtisklemas Ameerika iseseisvumise üle ajal, mil ma peaks mõtisklema hoopis Eesti iseseisvumise üle.

Nii et jah, kena vabariigi aastapäeva teile, mu härrased!

PS. Käisime jõululaupäeval Kuperjanovi haual ja panime talle küünla. Millal küll Nüganen temast film teeb?