Mustale merele

Sobilik aeg kuulata Sõpruse puiesteed, eks ole. Kõige poliitilisem avaldus minu apoliitilises blogis.

Muusikaajalooline fakt ka. Kolmapäeval, 5. märstil möödus 43 aastat sellest, kui Led Zeppelin esimest korda Stairway to heaven’it esitas. Pole antud grupeeringu loominguga eriti kursis, aga vat see on küll igati hea lugu.

Aga nüüd hüppame kaasaegse muusika, teiste sõnadega kpopi juurde.

SNSD „Mr Mr“.

Ma ei kuulanud enne teadlikult laulu, olin vaid lugenud teiste kommentaare, et see pole midagi põnevat. Ja võib-olla just seetõttu, et ma olin pettumuseks valmis, sain ma hoopistükis positiivse elamuse osaliseks. Esimesed 48 sekundit olid ju igati aksepteeritav tümm. Siis muidugi hakkas refrään pihta, mille meh faktor oli muidugi tublisti kõrgem. Naljakas, kuidas refrään, mis peaks ometi kaasahaaravam osa laulust olema, võib hoopis kõige tüütumaks osutuda.

Visuaalselt oli tegemist meeldiva üllitisega. See roosa-sini-kroomjas värvilahendus oli igati minu cup of tea nagu ka video kaadriline ülesehitus. Plikadest endist ei maksa üldse rääkida. Sexy nurse konseptsioon läbi tumedama prisma. 

Sellised arseeniga ülevalatud suhkrukommid, et ise ka ei usu. Ilusad, salapärased, ohtlikud. Kordagi ei tekkinud mul tunnet, et nad kedagi ravida võiksid. Ei, nad süstivad su veenidesse aeglaselt mõjuvat mürki ja lõikavad võinoaga su südame välja. Või Seohyuni puhul, mürgitavad su muffini. Annab sõnale mürkroosa kohe uue tähenduse. Eriti Sooyoung. See koht, kus ta oma süstalt kontrollis: nagu õde, kas valmistub surmamõistetut tema viimasele teekonnale saatma.

Esimesel vaatamiskorral ei pannud mu tantsuosa pea tähelegi. Tavapärasest oli tantsu märgatavalt vähem ja see polnud ka nii muljetavaldav. Ma tunnistan häbiga, et ma ei hoolinud ka väga sellest ülikondades tantsu kohast, ei läinud nagu ülejäänud mv’ga väga kokku. See-eest meeldis mulle jalutame maa-alusest parklast välja like #insert mackelmore lyrics.

2ne1 „Come back home“. Laul mulle täitsa istus, vähemalt meloodiline osa, video oli aga oma viiendale elemendilikule tulevikule vaatamata vähe imelik. Selline kummaline 80-ndate feel oma korduva refräänilahenduse ja windows media player’liku digitaalkunstiga. YG videod on üldiselt väga detailirohked ja läbi mõeldud, aga see jättis kuidagi odava mulje. Ei loonud seda õiget õhustiku, tähelepanu lausa hajus. Tunne oli nagu üritaksid päikesepaistelisel päeval filmi vaadata, kui kõik värvid ekraanil on kuidagi päikesetuhmid ja tühjad, ja filmi asemel näed sa hoopis enda peegelpilti ja tillukesi tolmuosakesi klaasil. See-eest mulle meeldis see koht, kus Park Bom nagu kuulutaja käed laiali laua otsas seisis. Vat see stseen oli arusaamatutel põhustel mõjuv.

Lisad

• Kodus taas remont. Seekord minu ja õe toas. Ainus ese tühjas toas on veel vaid meie voodi. Väga u-kissilik. Ja taaskord leidis kinnitust tõsiasi: asjad, mida sa arvad omavat, omavad tegelikult sind. No küll koguneb inimesel alles kola, millest loobuda ei raatsi ja mille kokku pakkimine võtab aega kuid! Vanad mänguhobused, mis ammu sabad kaotanud, kuid mille sentimentaalne väärtus ei lase neid prügikasti heita; neljanda klassi vihikud, kus täiuslik loomaraku joonis on parem ükskõik millisest bioloogia õpikust; kivikõva juustutükk, mille pinnal oleks kunagi tärganud terved tsivilisatsiooid, kui me vaid oleks lasknud tal ses mängukastinurgas edasi eksisteerida...
• Emme ja õekesega balletti vaatamas. Mama oli nii awesome, et sebis meile kõigest päev enne kohad esiritta keskele. Etendus oli tore, dekoratsioonid ja kostüümid uhked ning näitlejad ilusad ja osavad. Lol, valisime ikka lemmikpoisud ka välja. Kahjuks pole aga hetkel Vanemuises vist ühtegi balletti, mida ma juba näinud ei oleks.
• Viimase aja bamf Supernaturali fanvideo. Light em up up up~