Elu väikesed rõõmud

Mu elu kurb ja rõõmuta, kui olen kaine,

kuid meeletesegadust toob kaasa uimalaine.

On olek teada kainuse ja uima vahel –

poolkainena, poolpurjus läeb mu elu maine.

Või siis:

Kui suren, peske veiniga mind hoolikalt,

mu haual joomalaulu laulge lõbusalt!

Kui viimsel päeval tahate mind üles leida,

siis otsige mind veinikoja läve alt!

Ehk siis loen sellist toredat pärsia 11-12. sajandi luuleteost nagu „Nelikvärsid“ ja pole ime, et seda veiniluuleks nimetatakse. Need on kõigest üksikud näited, sellised on seal veel kõvasti, tundusid hetkel väga kohased, arvestades, et käisime eelmine kolmapäev näitsikutega veinivinelemas ja muidu pläkutamas ja ilusate poiste pilte vaatamas.

Aga ärge laske end luuletusete pealiskaudsest kerglusest petta: tegelikult on need kõik väga sügavad ja sümbolite rohked. Minu lemmik on siiani tegelikult järgnev luulepala:

On inimese osa sellest ilmast kaasa viia

Vaid surma, vaevasid ja kannatusi üleliia.

Siis õnnelik on see, kes elas ainult ühe hetke

Ja õnnelikum kõigist pole üldse sündind siia.

Vot. See oli siis seekordne kirjandusnurk. Väga intelligentne.

Sain Lindalt endale viimaks kingituse kätte. Kingituse teekond oli metsik: Soul – Shangai – Hong Kong – Moskva – Riia – Tartu – Tallinn – (ja siis jälle Tartu). Aga see oli vaeva väärt. Nimelt olen ma nüüd Suju Mahola photobooki ja hunniku Cheni photocard’ide üliõnnelik omanik. Fap fap materjal missugune. Ma teen mõnikord pilte kah, kompromiteerivatest steenidest, kus ma Siwoni üle ilastan (jah ma tean, piiiiiiinlik), Donghae rinda patsutan või Sungmini siledaid sääri kadeda pilguga jõllitan. #insert cas kissitab silmi gif#. Mõnikord, kui mul mu jaapani stiilis vanakooli mangatelefoni asemel mõni kobedam tükk käes on.

Vabariigi aastapäev möödus traditsiooniliselt Tõrvas, kuhu seekord oli lisaks meile kogunenud mu kaks onu oma võsukestega, mis tähendab, et meid oli täitsa mitu tükki. Olime tublid kodanikud ja käisime ka pidulikul pärgade panemisel, mis seekord algas alatult kell pool üksteist. (pauku ei tehtud endiselt, nuuks nuuks) Jõudsin veidi hiljem, mistõttu jäin ilma midsomerlikust momendist, kus kirikuõpetaja meie kätt surumas käib. Damn, i missed the highlight.

Pidulikul õhtusöögi järel moodustasime onu ja papaga lausa pereansambli: onu kitarril, paps klaveril ja minu oma kaheldava väärtusega lauluoskusega kaasa lõõritamas. Meie repertuaar koosneb endiselt peasjalikult 60-ndate folk ja rock muusikast, vene romanssidest ning sõjalauludest. Bob Dylan kõlas seekord eriliselt kaunilt.

Plaanisin pühade ajal viimaks hambad „Hannibali“ lüüa (haahaa deprssing), aga selle asemel juhtus, et lahutasin oma meelt märgatavlt frivioolsema ja tobedama sarjakesega. Nimelt vaatasin kiirkerimismeetodil Dark angel’i teist hooaega sel lihtsal põhjusel, et ma tahtsin noore Jenseni lõusta jõllitada. Idk, millest see sari räägib, aga Jensen oli igatahes ilus poiss. Ja selline naga, et ise ka ei usu. Näitlemismaneerid olid igatahes juba selgelt ära tuntavad, kuigi oma osa oli ka ta tegelasel, kes meenutas oma devil-may-care attitude’iga veidi esimese hooaja sarmikat Deani. Igatahes väga lõbustav.

 Yeah, you get the point.