Pean mängima Candy't, muidu suren

Mäletate kui ma veel postitasin kolm korda nädalas? Jep, ka mina ei mäleta. Küll aga mäletan ma häguselt neid aegu, mil ma oli korralik kpop blogi, mis tegi muusikavideode arvustusi ja obsseissis muidu Suju üle. Seekord siis obsessime vanade aegade mälestuseks hoopis SNSD üle.

Sest fuck yeah, comeback! Mulle meeldib see teaser. Mis meeldib! I love it! (i don’t care~). See on sensuaalne ja tavapärasest tumedam sexy ja kui lisada veel paar süstalt ja võibolla umbes kolm ämbritäit verd, saaks isegi midagi roosakamat karva begiliku.

Seohyun oma (mürgitatud) koogikestega näeb nii mature ja snow queenish välja, Hyeoyeoni juuksed on täiuslikud, Taeyeon in lihtsalt ilus, Sunny on nagu sexy nurse slash hot bensiinijaama tsikk (lol, see kõlab tõesti ehk veidi porrilikult), Tiffany pole üldse oma nägu, kuigi millal ta üldse on enda nägu. Ehk siis ootan ootan ootan. Ja ignoreerin südamesopis pesitsevat hirmu, et me saame jälle kasti ja samade sõnade ülekordamise.

Ga-In’il tuli „Truth or dare“ välja. Laul pole minu maitse, see-eest sinine silmameik aga küll. Video oli armsalt mitmekihiliselt eneseirooniline. Albumilt meeldis mulle lisaks F**k u’le kõige rohkem Black and white.

Sm the Salad tuli tagasi, paraku mitte endises koosseisus. Jino on ikka veel keldris vangis ja salatipoistele on liitunud ka salatitüdrukud. Albumit pole veel läbi kuulanud ja Breath’i korea versioon surmavalt igav. Ausõna, kas on võimalik teha ballaad mv’s, mis ei sisalda autoõnnetust! C’mon Korea, ma tean, et teil on autoõnnetustega probleeme, aga see on juba naeruväärne.

Iluuisutamine on ka oluline. Kõik need awesome jäätantsijad ja meesüksiksõitjad, kus valitseb aasia mafia, seda muidugi igati ära teenitult, oma kuuekümnekordsete akslite, tagurpidi saltode, hüpetaga üle poole väljaku ja – kasutades papa väljendit – topeltharakiriga. Tublid poisud.

Ise pole muidugi uisutama jõudnud, sest see üks külm, aga mitte liiga külm, nädalavahetus oli tuisune ja liuväli oli lumekihi ala mattunud. Lasin siis tubli 24-aastasena saabastega nende paari lapi peal, mis lume alt välja kumasid, niisama liugu. Ja ega nüüd enam vist talve tulegi. Ükspäev lõhnas lausa kevade järgi.

Kadi ja Linda on Hong Kongist tagasi!!!! Ja mina kasutasin just kolme hüüumärki ja kõik, kes on lugenud Prattchetit, teavad mida see mu vaimse tasakaalukuse kohta ütleb. Laupää oli siis Irka pool praaznik, kus meie Kadiga rääkisime endiselt valjult filmi ajal ja segasime kõiki teisi, võitsime kõigi üllatuseks (ja ilmselt üllatas see veel kõige rohkem meid endeid) lauamängu ja degusteerisime rohkem või vähem maitsvaid hiina maiustusi. Ja paistab, et sujusinist koksi hakkab vaikselt asendama pina colada...

Parem lühike postitus, kui üldse mingit postitust, eks.