Ei mingit Disney't pealkirjades

Jätan mina ühe päeva arvutisse minemata ja boom! meil on Suju M’i comeback. Saabus sama ootamatult nagu see detsembrikuu, mis akna taga ilutseb. Peab jälle jõulukaunistused välja otsima. Ja mõelda, et nädal tagasi kõndisin ma hõlmad valla ja päiksekad ees, kevadtolm hamba all krõbisemas ja värskelt soetatud viietollised suvekingad sumadanis, uljalt mööda tänavaid. Optimist.

Ilm sobitus samas väga kenasti filmivalikuga. Nimelt jõudsin ma vaevu esmapäeva õhtu kodu uksest sisse sadada, kui vennaraas mind Lumekuningannat vaatama vedas. Mul olid üllad suure õe plaanid ja kavatsesin ta kinno viia, aga et tänapäeval on hd videod kättesaadavad praktiliselt enne, kui nad üldse valmis vändatakse, nii oli ka õeke antud linateose juba meie kõvakettale sebinud. Well, meil on suur arvutiekraan ja piletiraha jääb alles.

Niisiis, üritasin siis mina oma oskab-laulda-aga-viisi-ei-pea häälega ka siis hiljem laulukesi (no neid kahte, mis kõige tuntumad on) esitada ja ah sa Disney küll! no ei tule välja. Ma pole küll mingi numero uno Disney fänn, aga asi on põhimõttes. Vend sai korduvalt krambid. Mul tuli vist nii 50-st katsest neli välja. Lõpuks tüüp dirigeeris mulle, et ma kõrgemalt ei laulaks, vaid samal noodil hoiaks. Kohe algklasside muusikatunnid tulid meelde, mis oma olemuselt meenutasid veidi rividrilli ja hispaania inkvisitsiooni segu ja mis nii umbes 2/3’le meie klassist põhjustasid lapsepõlvetrauma. Good old times.

Teisipää oli nõbudega sushiõhtu ja kui me pärast läbi lumesajuse talve võlumaa õekesega koju jalutasime, neitsilikule lumevaibale ainsad jäljed jättes, sai oma oskused proovile pandud. Mia oli muidugi Anna ja mina angsty vanem õde, kes sel hetkel kui ta oma snowqueen mode’i läks ja endale uue välimuse hankis, ootamatult kuumaks muutus. Well. Kuumaks-külmaks, you get the point.

Sushiõhtul ei olnud küll Orange Carameli, aga sushirullid tulid ikka nämmud välja. Sushi, vein ja silmailu, sest onupoeg, kes näeb välja nagu iga teismelise (ja vanemagi) tüdruku unelm, oli päeval käinud endale lõpetamiseks ülikonda ostmas. Muidugi sundisime me teda seda ette näitama. Eesti üheksakümnendate playlist nostalgiliselt taustaks mängimas – antud hetkel siis Turvamees – astus ta aegluubis trepis alla, kuueteistaastane blond poisu, roosa triiksärk, sikk ülikond ja castielilikult ette seotud lips ees, sest lipsusõlm on endselt müsteerium. Aplaus, kilked, 20-dollarised värvli vahel. Nagu Titanic. Või Dean-o.

Jah, ma olen oma sugulase fangirl.



Aga tegelikult hakkasin ma rääkima hoopis Suju M’ist. Eks ta ole.

Mõtted:

· Juhuuu kastivideo, kus kast on tegelikult tuba, mitte kummaline tänava/pallee/vangikongi imitatsioon

· Uuu, kuum boss Mimi

· Kes on apparently topski. No milline inimene jätab Henzzzy läheduses oma saiakses vedelema?

· Oh Henry. Kui ta veel nooremaks muutub, on ta varsti mähkmetes.

· Jobudik Kyuface ja coolbro Eunhyuk

· Oh my god Siwon, what’s with the mustache! You’re not on bbc. Nagu Salvadore Dali slash Aldo Raine. Aga kummaliselt fasineeriv.

Jään ootama.