The boys are back~

Kyuface’iga toimuvad viimasel ajal kummalised metomorfoosid. Ei, ta ei ootamatult kärbest meenutama hakanud, aga midagi üleloomulikku on seal küll. On see siis lühikeseks lõigatud juus, osav kaameranurk või lihtsalt photoshop, aga poisu näeb isegi ok välja. Ja nii noor ja nukulik oma portselanjume ja mustade (creepyde) silmadega.

Ja siis ma vaatasin lennujaama pilte ning ei. Still no hope for Kyuface.

Ja mis üldse exopepudega toimub? On nad oma stilisti lõplikult välja vihastanud? Ei taha blondi Kaid. Ei taha.

Suju M’i „Swing“ on väljas!

• Siwoni vuntsid on mu lemmikud
• Maria! (oh flirty flirty siwon, kuidas sa küll kõigi meie südameisse oled pugenud. Ja nüüd veel kohe selline armas eraldi pöördumine mu kalli meimei poole)
• Kyuhyunile ikka tõesti meeldib sõrmedega üle oma huulte tõmmata. Arvab vist, et see muudab teda seksikamaks
• Lol, see koht, kus Ryeowook teiste tagant välja kepsutab. Ah, armastan ma ikka seda tillukest lambanahas kuradikest
• Zhou mi naeratab nagu ta üritaks mulle tasuta tolmuimeja demontsratsioonesitlust kaela määrida
• Henry pls. Sa ei ole Pitbull
• Refrääni hey yeah koht on nii catchy. Meenutab (positiivselt muidugi) SNSD „I gotta boy’d“
• Refrään on tegelikult üleni väga hea
• Aga tervikuna on laul natuke lõhutud. Nagu koosneks mitmest eri laulust. Rohkem kui dubstep, mõjub minu jaoks veidi juurde poogituna Donghae bridge
• Sellist kontoripidu tahaks minagi sujumitega pidada
• See tants paistab füüsiliselt üsan kurnav. Paistab, et nad on „Growl’i“ edust snitti võtnud ja kogu mv ühe tantsukaadrina valmis teinud. I approve.
• Mis sest, et hetkel tuleb mulle meelde see tantsukaader, mis esimese hooga meenutas autoakna poleerimist. Ja siis veel see rätikutants. Seda siis poisid saunas teevadki.
• Häältest kuulsin ehk kõige enam Kyuhyuni. Aga tal on ka selline tämber, mis refrääniski rohkem teistest eristub.
• Ehk siis tublid poisud.

 awesome

Loen hetkel kohe kahte telliskivi.

Murakami „1Q84“, mille ma peaks vast homme läbi saama. Esimesel kolmesajal leheküljel ei juhtunud suurt midagi. Peale sõnavahu. Nüüd ma olen kuuesajandal ja tekib ähmane aimdus, et võib-olla kolmandas osas juhtub midagi. Võib-olla. Ehk siis kohati on vähe tüütu, eriti need kordused. No kui palju kordi mul on vaja lugeda, kuidas tegelane mõtleb, et tal on liiga väikesed rinnad ja ta kehal pole grammigi rasva. Igakord täpselt samas sõnastuses. Vähemalt üks tsikk mulle meeldib. Murakami naiskõrvaltegelased on alati ägedamad, kui tema peategelased. Küllap seetõttu, et nad räägivad 2/3 ajast hästi otsekoheselt seksist.

Teiseks telliskiviks on Dante „Põrgu“, mille puhul ma plaanisin alguses vaid poeemi lugeda. Aga et need kommentaarid on nii põnevad, pidi ikka need ka ette võtma. Kindlasti hariv ja ka meelelahutuslik. Kuigi sellele Dante-tegelasele meeldib ikka kole tihti minestada.