Augustilõpu melanhoolia vol2

Tere, minu nimi on Liisa ja ma olen õnnetu. Minu truu (ja kahjuks mitte alati nii truu) kaaslane sel kolmel aastal on viimaks manala teele suundunud ning jätnud mind üksindusse siia Jumalast hüljatud ja tsivilisatsioonist ära lõigatud paika kiratsema. RIP läpaka wifi seade, minu ainus side välismaailmaga. Edaspidi suhtlen ma kõigiga pudeliposti vahendusel.

Maria mõtles minu elust kõnelevale filmile, mida ilmselt kunagi ETV’s kell üks öösel näitama hakatakse, juba nukrahõngulise pealkirja välja:“Kirjad Hong Kongist“. See on väga eksistentsiaalne angst ning kõneleb individualistlikust maailmast ja võõrandumisest, sellest, et oled sa siis suurlinna anonüümsete kõrghoonete vahel või maakoha vaikuses ja rahus, kõikjal on üksindus kõikehaarav. (ehk siis tegelikult tahan ma lihtsalt teada, kas Kadi on mulle vastuse saatnud)

Kohustuslik augustilõpumuusika, sest augustilõpp on alati kaduvikuhõnguline

Vennaskond: „Hilisõhtune kauboi“, „Kosmosesügis“

DDT: „Metel augusta“

Ma olen tõesti augustilõpu melanhooliast kantud.

Kunagi sada aastata tagasi kirjutasin ma veel luuletusi, siis kui ma veel oskasin luuletusi kirjutada. Nüüd on parim, millega ma maha saan umbes midagi taolist:

Tühi linn ja tänav pime

Kõlarites vaikus kime

Tahan sinna, kuhu ma

Iialgi ei minna saa.

Või siis hoopis midagi sellist:

Luhan oli lahe mees

Elas fänni südames.

Südamesse augu kaevas,

Vaeset fänni ilgelt vaevas.

Kuni fännil hakkas paha,

Kukkus kopsti surnult maha

Suho peitis laiba ära,

Et ei sünniks liigset kära.

Ja eriti napilt:

Pisi Xiumin läks kaotsi,

Sest Luhan pistis nahka Baozi

Jaa, see minu Luhan on ikka üks vallatu kuju.

Kirjutasin õekesele sünnipäevaks fici ja too kirjutas nii niisama minu rõõmuks Exo saunafici. Ühel hetkel teatas Mia, et see Luhan on ikka kole tihti kelmikas, mille peale mina pistsin naerma, sest ma olin just hetk tagasi kaalunud, kas Luhan ütles oma lauset ’kelmikalt’ või ’kavalalt’ ja lõpuks siiski ’kavala’ kasuks otsustanud, sest ma olingi juba sõna ’kelmikas lialt ekspluateerinud.

Noh, nüüd meil on juba kaks standarolekus tüüpi: ebalev Kyu Jong ja kelmikas Luhan.

Mulle meeldib muide väga Luhan. Täielik müstika, sest tüüp on minu maitse jaoks selgelt liiga kommise välimusega. Aga samas on ta väga poisilikult sarmikas, selline normaalse kuti olekuga, mis mulle istub. Umbes nagu Henry. Tüüp, kes sa tahad enda sõbraks või vennaks. Sama käib ka Xiumini kohta, kes lisaks on ka vastikult nunnu. Mõlemad tüübid olid ausalt öeldes alguses mu Exolisti absoluutses põhjas, aga kui ma siis nägin, millised nad koos on, olid ma suht aww, nii nunnu~. Ja kuidagi juhtus nii, et nüüd nad on Exo püramiidi teisel astmel ja jagavad seal vennalikult neljandat ja viiendat kohta.

Dramaatiline EXO püramiid, mis ei ole ehitatud eriti kindlale pinnasele ja võib seetõttu veel variseda.

1. Chen, Kai, Chanyeol
2. Luhan, Xiumin
3. Baekhyun, Kyungsoo, Tao, Kris
4. Suho, Lay
5. Sehun (kuaak kuaak kuaak kuaaaak)

Sujus pole mul kunagi mingit erilist püramiidi olnud. On prints Kyuhyun, tema parem käsi Henzz ja hunnik alamaid.

Mängisime sulgpalli ja arutlesime selle keerulise küsime üle (btw, niipea, kui iidolitest rääkima asuda, langeb sulgpallimängu kvaliteet vähemalt 56%) ning õeke üritas ka oma Exo listi moodustada. Polnud see sugugi lihtne ülesanne, kuigi tema lemmikud on selgelt Kai (kutt nr 1) ja Luhan (kutt nr 2). Edasi tulevad biheeliksina käändus grupid ja see on natuke liiga keeruline, et seda siin ilma hologrammita esitleda.

Lõpetuseks see, kuidas papa minu rasket elu reedel mõnitas:

„Jaa, su elu on tõesti õudne. Netti ei ole, Kalle Blomkvist on liiga lühike raamat ja päike paistab just sel ajal, kui sa süüa teed.“

Väga kurb lugu tõesti.