Pidu sinus eneses

Palavalt oodatud kevad on viimaks nõuks võtnud meid oma kohalviibimisega austada, mille eest me oleme talle muidugi väga tänulikud. Ja nagu alati Maavallas, skippis ka seekord ilm kevade ja läks päevapealt üle varasuveks. Esmaspäeval oli mul üll veel talvemantel, jalas lambanahksed karvased saapad, peas müts ja käes paksud kindad, teisipäevaks oli see asendunud aga pintsaku ja kontskingadega, viimased, tuleb muidugi tunnistada, pidid peaaegu porimülkasse vajuma. Sürreaalne pilt, klõbistada üleskäänitud varrukatega teeserval, kõrval mustjaspruun sulav lumehunnik.

Mida me vajame, on üks korralik soe kevadvihm. Eriti tore kui see oleks äikesevihm. Vihm uhuks tänavad tolmust puhtaks ja lööks üles selle kevadele iseomase vihmamärja asfalti, niiske kõdu ja tärkavate pungade lõhna. Ma ei pea kevadest kui aastaajast just palju, aga kui on midagi, milles ta on tugev, on see lõhn. Esimene äike ja sellel järgnev sõõrmeidkõditav  kevadlõhn. Ja veidi hiljem sirelite mahe hõng, kui sa varahommikuses valguses peale pidu kodu poole kõnnid, võib-olla veidi melanhoolne, aga võib-olla maailmaga rahul. (ja päike tõuseb ja päike läheb looja, täpselt nagu neli kevadetki tagasi ja nagu tulevatelki kevadetel). Pärast seda tulevad juba hobukastanid ja valged kibuvitsad, aga minu peas on see juba suvi.

Aga enne, kui see kõik kohale jõuab, läbeb muidugi jälle külmaks. (ja kuidagi õnnestus mul saada ilge kurguvalu ja nohu, tänan väga petlikud kevadilmad)

Siiski, vanaisa aias lendasid ringi kollased liblikad, lillepeenras ootasid tärkavad rohelised lehed päästmist vanade surnud varte alt ja aiamajakese trepp oli mõnusalt soe ja mugav. Kuni kuussada kärbest end mahlakannu uputas ja mina peaaegu päikesepiste sain.

Vjesna~!

Mussikud on Veneetsiast tagasi. Uskumatu, kuid issi ei kukkunudki kanalisse. Küll aga oli mama oma mainet hoidnud ja usinalt iga vähegi kirikulaadset objekti külastanud. Mõningaid töötlemata olustikupilte, mis mulle meeldisid:

How

Üksikema mängimine läks seegi aasta üsna edukalt. Jah, meil polnud küll Avatari, mida vaadata (ja seletada vendolendile erinevusi heade, pahade ja poolpahade vahel), aga see-eest oli meil Minecraft, mis on iga lapsehoidja unistus. Ehk siis kutt klõbistab arvuti ees, samal ajal kui sina köögis vaikselt vaaritad ja fanfici loed. Taaskord sai tõestust fakt, mida vähem inimesi on majas, seda paremini Mardikas käitub.

Minu jaoks on igavene mõistatus aga see, kuidas raamatuis saavad väiksed lapsed kell seitse magama minna. Või päris lapsed kell üheksa (tuttavate käest kuuldud lood, mis kõlavad peaaegu muinasjutuliselt). Vendolend läheb kõige varem magama pool kaksteist, tihtipeale aga veelgi hiljem. Ma hakkasin sellisel kellajal tuttu minema alles ühetseitkümnendas klassis!

Nädalavahetusel filmiõhtu Irintsiku juures. RIP Raudne leedi. Aga film oli hea, omamoodi isegi soe ja kohe kindlasti vaimukas. Tatcheri mees oli igati tore tegelane, mis sest et surnud ja hallutsinatsioon.(ja preili Kadi tõi viimaks Malibut, mis meie kõigi üllatuseks ei olnud mitte piimjas, vaid täiesti läbipaistev. Müstika.)

Järgmine tüdrukute kokteiliõhtu, seekord veini ja Itaalia napsudega, millest üks oli erekollane ja maitses nagu eriti kange sidruniviin. Põnevad joogid mu teel neil päevil. Ma ei tea, kas asi oli siis ses alkoholis või võõras kohas, aga nägin tol ööl ilgelt ärritavat painajat.

Nimelt olin ma hiiglaslikus supermarket/raamatukogus ja otsisin taga Laua viina. Kell oli juba veidi üheksa läbi, mina aga tuiasin aina mööda poodi ringi ega suutnud alkoholiletti üles leida. Kui ma viimaks alkoholi osakonna leidsin, selgus, et neil pole üldse viina, aga ma pidin kellegi sünnipäevale minema ja olin endale kindlaks veendumuseks võtnud, et ma tahan viina. Lõpuks ilmusid mu sõbrad välja ja liitusid muga mu otsingutes. Kell oli saanud juba kolmveerand kümme ja viina polnud kusagil. Otsustasime siis, et võtame mingit maiust ja eksisme sellese hiiglaslikku poodi ära ega suutnud midagi üles leida. Mul oli juba nutumaik kurgus, kui viimaks üles ärkasin. Kohe selline kergendus tuli peale, eriti kui ma mõtlesin sellele, et mu enda kodupood on armsalt pisike, ma tean täpselt, kus lauakas on, ja veelgi parem – mul peaks seda veel nii pitsi või kahe jagu riidekapi nurgas peidus olema.

Vot sellised 40 vollised intelligentsed mõtteavaldused.

Kui asi puudutab intelligentseid mõtteavaldusi, siis siinkohal kohustuslik kevadluuletus mulle tundmatult aurtorilt (rahvaluule ilmselt):

Süda tuksub rinnakorvis

Õllepudel ostukorvis.

Kevad käes, kevad käes,

Õllepudel teises käes.

Ma arvan, et ma kirjutasin selle ka eelmisel kevadel siia. Nii lüüriline, et võtab kohe vägisi meeleliigutuspisara palgele.

Pisara võtab palgele ka kiirus, millega exopoisud juuksevärve vahetavad. Ma olen loobunud selle üle arve pidamisest. Ja ma tunnen end reedetuna, sest new hair=comeback (välja arvatud kui sa oled GD või Eunhyuk). Aga tutkit brat, maasikaroosa Sehun ja vaarikaroosa Luhan tähendavad vaid seda, et kusagil on ühel hairdresseril väga igav. (Chen chen see-eest on nii A+ namja, et see on juba suti kõhedavõitu.)

Hilinenud õnnesoovid sunshine prince Zhou Mimile! Ole sama fabulous edasi ja anna järgmisena Gentelman Mimi moeraamat välja.

Õnnesoovid ka Xiao Lule ehk siis Lulule ehk siis laoren Luhanile! Welcome to the club honey, we can be old together!

Ja õnnesoovid kõigile neile, kelle sünnipäeva ma ära unustasin või mida ma ei maini sel lihtsalt põhjusel, et ma seda lihtsalt ei tea. (ma kannatan ebaselget päritolu kummalise häda kallal, mis takistab mul inimestele nende õigel sünnipäeval (ja pahatihti üldse mitte) õnne soovimast, sest miski minus leiab, telefoniteel vahetatud õnnesoovides on midagi kohmakat, totrat ja lihtsalt veidi piinlikku. Näost näkku kohtudes õnnitlen ma teid muidugi ja isegi kallistan, sest antikallide perioodist olen ma vaikselt väljumas)

Kpop maailm on viimasel ajal siin väheke unarusse jäänud ja ma pole kindel, kui pea, ma seda viga parandama asun. Seekord lühidalt:

• Yesung läheb sõjaväkke. Respekt, mees. Minu lugupidamine, et ta ei teinud sellest säärast farssi nagu Teukie.
• PSY uus mv „Gentelman“ meeldib mulle väga. Ga-In on kobe ruudus, tatsuliigutused hurmavalt järgi tantitavad (nii abrakadabra osa kui ka kõrvale karglemine) ja see valge madujas moodustis PSY kaela ümber, mille ta hiljem hammastega katki tõmbab, vägagi intrigeeriv. Souli locationid on huvitavad ja see välisõõmakoht tuletas mulel kohe kdramasid meelde ja seda, kuidas nad „Secret gardenis“ ühes täänses kohas preatud seanaha kõrneid söömas käisid. Esimese hooga jäi mulle tunne nagu koosneks laul ainult üksikust sõnaks, neist peamine muidugi ’gentelman’, aga nagu Maria arukalt täheldas, pole see oluline. Oluline on hoopis see, et ta laulab Maria nime, millega õeke on muidugi väga rahul.
• Sujupujud vallutamas latiinorütmidega Ladina-Ameerikat. Hola, mi amor! Väga sobilik lauluvalik indeed.
• Lol, see tuletab mulle meelde seda roppu SMTowni family laulu, mida tuleb laulda niineseelikus ja kooksekoortest tehtud rinnahoidjas, juustesse põimitud magnooliaõis, vasakus käes pina colada, parem sujuvalt meloodiga kaasa liikumas. Oh dear.

Ma arvan, et see on lõpetuseks hea laul