Brad Paisley „Whisekey lullaby“ on hetkel kummitavate lugude
edetabelis kohal number üks. Järgneb ilmselt Imagine Dragons’i „Demons“. Idk,
praegu on popmuusikas mingi põud. Ainus uus lugu, mis mulle väga meeldib, on
„Waves“.
Mis tuletab mulle meelde ühe fanvideo.
Ja muidugi on olemas ka Sami ja Casi ja kogu Team Free Will
versioonid ja siis veel mitumitu variatsiooni samal teemal. Radioactive on
laul, mis end lihtsalt hurmavalt Supernaturalile laenab.
Everything is Castiel and nothing hurts: Lihtsalt nunnu Deancas fanart-multikas fansong. Kyopta.
Hiljutine tähelepanek: ma ei kannata eriti verevõtmist. Ei,
see protsess ise mind ei sega. Ja pärast seda ühte korda pole pilt ka eest
läinud. Alguses pole hullu midagi, alles hiljem hakkab paha. Korraga väsinud ja
kulunud tunne, nagu oleks liiga vähe võid leivale määritud. (kasutades Bilbo
sõnu) Vot.
Lugesin mõni aeg tagasi sellist John Green’i raamatut nagu
„Looking for Alaska“, mis mulle isegi täitsa meeldis. Et tegevus toimus
Alabamas, tabas mind taaskord selline lõunaosariikide romantika. Maa ja
mentaliteet ja muidugi see keel, mida nad räägivad. Vaatasin kunagi onutütre
pool koos temaga paar osa „True blood’i“, mille tegevus toimub Louisianas, ja
minu jaoks kõige paeluvam oli just see viis, kuidas nad kõnelesid. Mitte ainult
hääldus, vaid ka grammatika on teistsugune ja mõjub kummaliselt võluvalt
(näiteks ka Supernaturalis Benny, kellest vahepeal oli ikka väga raske aru
saada, räägib just selle soise lõuna hääldusega).
Sirvin neil päevil üht filminäitlejate raamatut ja seal oli
ilus iseloomustus, mis mulle meeldis: ’heade kommetega lõunaosariiklase sarm’. Ja
kes hetkel minu jaoks relevant inimestest vastavad sellele definitsioonile? Eks
ikka Jared ja Jensen oma avalate Texase naeratustega (kuigi Texase puhul tekib
alati küsimus, kas see on Lõuna või täiesti eraldiseisev üksus, riik riigis).
Nende endi aktsent on tööst tulenevalt muidugi praktiliselt küljest ära
koolitatud, mis tähendab, et need vähesed hetked, kui see siiski välja lööb, on
eriti võluvad. Lol, vaatasin mingit fanvideot, kus oli ka taustateksti
kasutatud ja olin suht: weeeit, miks Dean järsku niimoodi räägib? Selline
kauboi, et hüppa või hobuse selga ja kappa päikeseloojangusse.
Ei, aga tore on ikka kedagi crushida.
Veel mõningaid lõunahõngulisi laule, mis mulle meeldivad
(judge me):
Brad Paisley „Shouthern Comfort Zone“: Lõuna
stereotüüpidest. (Shothern comfort on muide viskile vahelduseks üks pop Lõuna
naps, mida trimbata)
Carrie Underwood „Blown away“: sellest (ja ilmselt Florida
Georgia Line „Cruise’ist“) sai kõik alguse. Alatult hea häälega naisterahvas
Shoutern girl (idk, see on nii cheesy, but i like it)
Ok paneme siis „Sweet home Alabama“ ka kirja. Ikkagi Forrest
Gumpi kodu. Muide, ma sain alles nüüd teada, et Forrest Gump on raamatu järgi
tehtud.
Random vahemärkus: kuidas saada aru, et keegi on
vesterninäitleja? Pooled filmid filmograafias sisaldavad mõne osariigi nime.
Vesternidest rääkides, vaatasin viimaks sellist filmi nagu
„Butch Cassidy and the Sundance Kid“, mis meeldis mulle väga. Mitte ainult ei
näinud tüübid väga head välja (vaatamata Robert Redfordi vuntsidele), vaid ka sobisid lihtsalt oivaliselt kokku.
Sinised silmad, särtsuv keemia ja võrratu teineteise kallal norimine.
Ei suuda ma ikka nendele püstolikangelastest teispool
seadust duodele vastu panna.
Kekeke fufufufu
Ja lõpetuseks, ilmselt on ka mul kusagil üks trench coat’i
kandev sinisilmne ingel, kes päästis mind eile rongiõnnetusse sattumise eest. Aitäh
talle.
Ilusaid saabuvaid lihavõtteid kõigile!
No comments:
Post a Comment