Daam ja auto, päikeseprillid ja püss: Kus ekspluateeritakse sõna traagiline

Suju „Magic“ MV on nii traagiline. Vaatasin koos tjotjaga tiiserit ja tema kommentaar oli: su poisid on vanaks jäänud. Paar aastat veel ja mõningate puusanõksude tegemine ei ole enam mitte vaid naeruväärne, vaid puhtfüüsiliselt raskendatud.

Jaa, kes oleks kõik need aastad tagasi oodanud, et Super Seniori naljadest saab tõesti ühel päeval tõde.

Käisime üleeile Lindat (vol2’e) lennuki peale saatmas. Kõik olid muidugi raskelt kadedad ja mingit sarangit ei ilmutanud ja ühtki pisarat ei valanud. Jaa, Linda-chan, sa vaid arvad et me kallistasime sind nii tugevalt armastusest. Tutkit brat, tahtsime sul hoopis hinge seest välja pigistada ja su piletitega ise Jaapanimaa poole põrutada.

Linda (vol2’e) ärasaatmispidu oli ka tore ettevõtmine, mis pani mind end tundma taas 18-aastasena. Ainult selle vahega, et 18-aastane mina poleks viitsinud päeval kodus mitu tundi vahvleid küpsetada, et need õhtul märgatavlt lühema aja jooksul ahnenete kodanike lõugade vahele kaoks. Well, aga odav populaarsus on ikkagi populaarsus.

Kuskil kell kolmveerand kuus hommikul avastasime ootmatult, et kell on kolmveerand kuus hommikul. Ma pidin keskpäevl Tartu järgmisele peole sõitma (seekord suute mussikute sünnipäevale), mis tähendab, et ma olin absull muretu. Viskasime hoopis viiekesi suurde voodisse pikali ja tegime gruppikallit. Mina olin kõige alumine ja üksmeelse arvamuse kohaselt oli see märgatavalt mugavam asend, kui see, mille me siis siie võtsime, kui otsustaime, et äkki võtame mugavama asendi. Typical.

Kaks tundi hiljem, kui korterit täitsis ühtlane nohisemine, hiilisin välja. Elutoast leidsin veel mõned kustunud hinged: diivanil õnnelikud esimesed, parketil rullikeerdunud vahetusõpilane ja selili põrandal magav hr R, käed rinnal ristatud nagu muumial ja üll vaid siinkõneleja kuldne topp. Pilt oli meeliülendav.

Paar nädalat varem toimus ka teinegi ärasaatmispidu, seekord Linda vol1’e oma. Aga et see oli nii ammu nii ammu, on mu mälestused juba kuhtumas. Tegime Kadiga endale koledaid, 90-ndatest inspireeritud meike, mis sisaldasid muuhulgas näiteks roosasid kulme ning ploomikarva huulepliiatsit ja hõbejat huulepulka. Tulemus oli ootamatu. Ehkki üksteise nägusid vaadates haaras meid soov irviada, siis fotol nägime välja isegi veel kobedamad kui tavaliselt. See on see lavameik. Peaasi ära liiga lähedalt uuri.

Ja oh Linda(vol1), kas sulle olen ma kade kade. Aga ma ei saa seda sulle öelda, sest meie vahel ei ole mitte ainult tuhendeid kilomeetreid, vaid ka Suur Hiina Tulemüür.

Monika sünnipäev sisaldas muude ettevõtmiste seas ka ühist lasermängu külastust. Ma arvasin, et ma olen kohutav, kuid ma eksisin. Ma olin veelgi kohutavam. Kui esimene mäng jäin ma eelviimasele veel kuidagi viisakalt alla, siis teine mäng oli lihtsalt traagiline. Ma arvan, et ma veetsin enamus mängu surnult.

Mis veel?

Ootan Kyuhyuni uut sooloalbumit. Taasavastasin mõni aeg tagasi ballaadide kuulamise võlu ja „At gwanghanum“ (kirjutsin ma selle ikka õigesti?) oli ikka päris tugev album. Mis sest et ballaadidel on komme natuke kokku sulada. Ja ballaadide võlust rääkides mõtlen ma ikka ainult neid ballaadikesi, mida esitab üks inimene aj see üks inimene on täitsa juhuslikult Kyuface. (Shocker) Kuulasin siin mingit Suju M’i asja oma telefonist ja lol, Eunhyuki ja Kui Xiani line’id olid kõrvuti ja well, seal oli siiski teatav kvaliteedi vahe.

Täiendust eelmise korra „Yae no sakura“ tegelaste tutvustusele:

Aizu kindralid, kõik väga badassid ja rohkem või vähem traagilised.

Näiteid 1868.aasta sügismoest

Yamakawa Okura, geniaalne, kena, kurb. Totally had hots for main chic.

Sagawa Kanbei, tõeline oni. Rivaalil ja respektil põhivev suhe Shinsengumi Saito Hajime’ga, kellega nad moodustavd täiusliku anime stiilis paari, kus üks on uwääääää müts müts sõdalane ja teine on glare, üks mõõgaliigutus ja laip sõdalane.

Saigo Tanomo, kelle eksistens keerleb dono teenimise ümber. Väga läbinägelik, väga kurb.

Yamamoto Kakuma, keda võib lugeda ilmselt teiseks peategelaseks (eriti esimeses pooles), samuti väga läbinägelik ja väga traagiline. Teab, et shit’s gonna get down, aga ei saa sinna midagi parata. Tal ja Saigo Takamoril on teinetese suhtes kummaline austus, mis võinuks olla sõprus, kui ajalugu poleks teisiti tahtnud.

Life sucks

But my sister is badass

Yamakawa Teijiro, Okura noorem vend. Lulzy on see, et Aizu sõja ajal on ta nii 15-aastane Byakkotai poisu (mitte te Byakkotais midagi eriti lulzyt oleks), aga Meiji ajal saab tast Tokyo ülikooli esimene jaapanlasest füüsika professor. Kusjuures näitleja näeb endiselt selline armas nolk välja.

Byakkotais...

...ja pärast Yale'i lõpetamist

Niijima Jo (keda muide mängib Odagiri Joe), Yae abikaasa, kes kargas USA’sse ja tuli hiljem nii amerikaniseerinult tagasi, et kui kunagine Tosa kindral, hr Punane, elas nüüd demokraatlike vabaduste eest võitlejana üle atendaadikatse, läks Joe talle külla ja valmistas tüübile turgutuseks milkshake’i. Lisaks on ta väga nice guy, jessukas ja muidu muhe vunts (evides seejuures muidugi kohustuslikke Meiji vuntse). Tema erioskuseks on kõik naerma ajada (sh nt ka Kakuma, Saigo Takamori ja Saito Hajime, kellest ükski pole tuntud erilise naerjana)