Linnud, loomad, sugulased

Uh. Selja taga on pöörased poolteist nädalat, täis üritusi, pidusi, logistikat, sugulasi ja muid sulelisi ja karvaseid. Täna lahkusid viimased külalised ja ma olen oma häärberis jälle üksi. Tähistasin ootamatult saabunud vaikudt väärikalt: lugesin puu all mitu tundi raamatut ja sõin mureleid. Milline idüll.

Nüüd on mul veidi aega, et teha vahekokkuvõtteid ja vedeleda, siis läheb jälle andmiseks.

Eelmine nädal algas logistilise suurkastumusega, kus ma pidin kolme päeva jooksul läbima marsruudi tõrva-tartu-tallinn-saku-tallinn-tartu-valga-tõrva. Neist viimane sisaldas lausa nelja linna.

Onutütre lõpetamine=noobel resto, peen toit. Ja millise roosikuhja all ta vankus!

Sandra lõpetamiselt jooksin ka läbi. Mul oli 15 minutit aega ja u kümme neist kulus bb leidmisele, aga kätte me raisa saime ja maha ta jooksime (ma oleks peaaegu kirjutanud, maha ta lõime.)

Valga jaanipäev oli fun, Helme oma not so much. Valgas oli mahti vahepeal hinge tõmmata, aga Helmes käis üks katkematu andmine. Pidu oli iseenesest hea, aga. Nii. Palju. Inimesi. Ainus, mis alles jäi, oli kast alkoholivaba baltikat. Isegi toiduõli sai otsa.

Rasketes oludes sündisid ka uued trendikad kokteilid. Näiteks:

Must surm: 12 cl viina, 15 cl kalja

Ma olen nii purjus, et mul on ükskõik: 4cl valget rummi, lahjendada sidrunimaitselise mulliveega

Ääremärkus: no ice        

                          

Järgmine päev pidasime enda jaanipäeva pidu. Sarjasime windows 10’t ja arutlesime brexiti üle. Mõned meist läksid täitsa naksi täis. Et ma olin kaks õhtut järjest teiste pidusid kõrvalt vaadanud, tahtsin ma nüüd ise ka pidu panna. Mis sest et järgmine päev ootas mind triatlon (õnneks mitte osalejana). Läks nagu läks, ja kolmas päev järjest sain voodisse pool neli. Aga Eestimaa suvi on valge ja rannas endast pea kümme aastat nooremate poistega chillida aegajalt täitsa vahva.

Nädalavahetus oli karm, sest palavus pluss kogu meie seltskond oli varasematest üritusest täitsa tüdinud. Ma oleks pidanud mõlemad päeval rakkes olema, aga laupäeva õhtuks olin ma nii roid, et kauplesin endale asendaja. Ja hästi tegin. Sest järgmine päev oli olnud jubedam ja kraadiklaas (ehkki küll valesti), näidanud 40 kraadi. Kaunis.

Pühapäev oli varjus lugemise ja aiamajakeses vedelemise päev. Õhtul avasin arvuti ja lugesin üle nädala uudiseid. Dammit u Albion! Ootame igatahes järge sellele põnevale etüüdile Britannia ajaloos.

Esmaspäev saabus onutütar oma beebiga ja sai palju jalutatud, supeldud ja söödud.

Noh, ja viimased neli tundi olen ma nüüd üksi.

Istun aias, naudin sooja õhtut, jälgin murelikult läpaka akut, mis mulle enam pikka pidu ei paku. Sarjan endiselt Windows 10’t, mille tõttu mu tegumiribad ja start menüü ei tööta. Palvetan netijumalate poole, et homseks mu word ei haihtuks. Tahaks lõpuks jälle fici edasi kirjutada.

Aku.

Vot tak vot. Voila.