Kus Liisa tahtis rääkida oma augustist, aga välja kukkus nagu ikka

Ma hakkasin isegi kirjutama, aga saun tuli vahele. Ja nii läks jälle üks nädal mööda.

21 aug

Ootamatu suvi. Kui meeliülendav.

Ehkki ma veetsin need kaks päeva, kui aina kallas ja kallas, igati meeldivalt. Nimelt oma läpaka seltsis binge watchides „Versailles“ nimelist üllitist, kus poliitiline intriig kohtub armuintriigidega, ajalooline tõde leiab oma annuse väänamist narratiivi sujuvuse huvides, voolab verd, mürki, pisaraid ja muid kleepuvamaid kehavedelikke ning kõik kannavad uhkeid kostüüme, kui nad just juhtumisi parasjagu rindu ei välguta.

Esimesed viis minutit: Louis XIV unenäostseen, kus paljaste hobuste asemel keblutavad ringi hoopis paljad näitsikud, Austria Anna peksab taustaks mingit segast deepi teksti ning keblutavatest pihvidest saavad kebotavad pihvid. Kunn ärkab üles, hello darkness my old friend, kusagil hiilivad palgamõrvarid ja kuninga vend Orleans’i hertsog Phillip annab oma loverboyle blowjobi. Nice.

Tegelastega oli suht lihtne, sest mitte ainult ei ole nad tuttavad ajalooõpikuist, vaid on ka suuremas jaos Dumas poolt ilukirjandusse raiutud. Ja ma olin lapsena (just, lapsena!) kohutav museketäride fänn. Ma ei mäleta, kas ma lugesin „Kolme musketäri“ peale teist või kolmandat klassi, aga kindlasti oli see neljanda klassi kevadel, mil ma lugesin end läbi sellest tahasihoidlikust 2000 leheküljelisest intriigist nimega „Vikont de Bragelonne ehk Kümme aastat hiljem“ , mis toimub umbes samal ajal kui „Versailles“ tegevus või natu varem. Me olime alles äsja oma uude korterisse kolinud ja ma olin ropult haige. Vedelesin elutoa diivanil, taastusin haigusest ja aina lugesin ja lugesin. Raamatukogust oli võetud, nii et teise köite lõpus oli paarkümmend lehekülge välja rebenenud ja nii jäi mulle mõne armuintriigi tagamaa natuke segaseks. Nagu üldse kõik need seksuaalsepoolsed innuendod. Lol, ma mäletan kui ma esimest korda „“20 aastat hiljem“ lugesin, ei saanud ma küll päris täpselt aru, kelle laps Raoul on. Well, minu õigustuseks, ma olin kümme.

(vahepõige: tegime poistega rõdul suitsu, sest papa ehitas viimaks rõdu valmis ja milleks rõdu loodud on: eks ikka suitsetamiseks ja alasti päevitamiseks! Venna oli eriti ülemeelikus tujus ja tundis seksi ja laste saamise kohta palju huvi, nii et yeah, The Talk. Õnneks oli mama all korrusel, muidu oleks selline ajalehega sahistamine lahti läinud, et vähe pole.)

Aga jah. Mida veel?

George Bladen mängis Prantsusmaa esimunni Loius XIV ja ma isegi mäletan, kui nad seda sarja filmima hakksid, sest sel hetkel olin ma veel „Hüljatute“ fandomis aktiivne ja et ta mängis filmis Grantaire’i, kes on nagu gay alkohoolikTM ja therefore väga ficworthy tegelane, hoidsin ma ta tegemistel silma peal.

Monsieur’i (Philippe, päikesemunni problematic väikevend) näitleja oli väga tuttava näoga ja kui ma siis kontrollima läksin olin ma suht: aaaa. Nimelt mängis ta Merlinis Mordredi and isn’t that just fitting.

 oi ma olin väga osav selja tagant nende parukate eristamises

Vennakesed ongi parim osa. Päikesemunn oma igavese müstilise naeratusega (mona lisa got nothing on you), visionäär ja muidu kõva mees, trust no one, aga magatab kõiki naisi, sealhulgas ka oma vennanaist Inglismaa Henriettat, cause ’somone has to’.

Ja väike moody Orleans’i hertsog, kes tahab kanda naiste kleite ja minna sõtta (mida sõber sigmud ütleks?), tahab oma loverboyd, kes näeb välja nagu Dürer (ja on umbes sama edev), aga samas oma naisest nagu ka loobuda ei tahaks.

Ehhki siis ma nautisin seda oodatust rohkem.

Ja tahaks nüüd teist hooaega, thank u.

August, kokkuvõtvalt:

Kadi sünnipäev

WEEKEND

Aiapidud

Näitsikud Tõrvas külas

Saaremaa

Do nothing

Chilllax

Õunamoos ja kartulivõtt ja teised suvelõpu tegevused

Nett võetakse ära

Noored tagasi

Peipsi ja slaavipidu

Viimane suvenädal

Nuuks nuuks.

Coming up!

Võib-olla kõigest sellest pikemalt.

Võib-olla järgmisest sarjast, mida ma vaatama hakkan.

Who knows. Not me.