Valguse võimendamine ergutatud kiirguse abil

Võib laserkiir veel niidist ju peenem olla tead

Ja galliumarseniidist sa maalid roosaks sead

Ja laboris on pime, sööd infrapunast lund

Ja pole mingi ime, kui tulnud on su tund

Ma olen alati leidnud, et see on üks Vennaskonna imelikumate sõnadega laule. Aga millegi pärast ei taha kuidagi peast ära minna.

Vennaskonnaga alustasin seetõttu, et juhtus (juhtub?) midagi ääretult hurmavat. Nimelt esinevad nad see aasta Treffneri ballil. Ja et ma pole juba neli aastat Treffi ballil käinud, oleks igati sünnis ja viisipärane end viimaks ka vilistlasena kohale vedada. Patseerida sampanjapokaaliga treppidel ja teiste garderoobe arvustada. Ja nii muu seas ka muidugi Vennaskonda kuulata.

Mul on nüüd veidi vähem kui kaks nädalat aega endale sobiv kostüüm leida (arvestades minu kiindumust lühikestesse kleitidesse tundub isegi põlvini kleit tapvalt pikk). Mul paar valikut on enda omade seast pluss tuleb tüdrukutelt uurida. Lõpukleidid kuluvad sellistel juhtudel ikka ära.

(ja mis puutub kaaslase muretsemisesse, siis sellega probleemi ei ole. Parimal juhul lähen ma haaremiga)

Nädalavahetus oli vahelduse mõttes liigagi seltsielu rikas. Ah popularity! Ei, tegelikult oli kahel sõbral sünnipäev (kolmandal ka tegelikul) pluss kaks deitot, sest nagu tavaliselt, langesid kõik asjad kokku. Lol, aga nüüd ma elan ilmselt kuni uue aastani erakuelu. Miinus ball muidugi.

Teisel õhtul juhtus õnnestus ka (esimesel ka, aga mitte minuga). Tantsupõrand oli üsna libe, Liisa väheke ülemeelik ja julge ning tantsuhoog sutike kiirevõitu. Tulemus: ma libastusin põrandal ja lõin rängalt selja ära. Hommikul oli tunne nagu oleks keegi haamriga vastu abaluid virutanud. Õekeselt laenatud valge särk oli ka sopane. Nuuks nuuks. (aga õnneks on olemas pesupulber).

Muidu oli olemine hurmav: meeldiv seltskond (sh jumalad), toitu rohkem, kui süüa jaksad (damn, me tegime ikka vastikult head lavashirullid ja lasagne), lakkamatult voolavad sampa- ja tekiilajoad, revolvrid ja romantika…ja teadmine, et me oleme suureks kasvanud.

 Liisa seitse aastat tagasi ühel septembrikuu pärastlõunal hipitüdrukuna

Suju Pariisi photobook on viimaks väljas ja igati rahuldust pakkuv. Õhkkond on meeldiv ja rõivavalik üksikute eranditega õnnestunud. Ma kartsin sutike BBq pärast, mopp ja dumplinface ja puha, aga õnneks olid mu kartused asjatud. Tüüp näeb igati rahulsustpakkuv välja, võib-olla vaid veidike punase nina ja idioodi naeratusega. Okei okei, ma rohkem nii sama kiusan.

Donghae näeb tapvalt hea välja, paras kontrast BIC3’ga , kus ta on ausalt öeldes üks halvemini välja kukkunud liige. (btw, kas te ka teete pausi, kui te hakkate sõna ’member’ asemel ’liige’ kirjutama? Sest mul tulevad koheselt halvad ficid meelde…). Igatahes, Donks on kobedik ja Eunhyuk on blondi peaga mulle eriti armas, Sungmini näritud soeng on kah võluv ja Yessu lihtsalt coolbro. Eriauhind läheb aga Shindongile, kel ei õnnestunud mitte ainult väga hea välja näha, vaid kel õnnestus seejuures meenutada ka härra nurse’i „To the beautiful you’st“. Minu õnnitlused.

Vaatasin dvd ka ära. Just vaatasin, sest ega nad suurt ei rääkinud. Eunhyuk ja Teukie nagu tavaliselt ütlesid paar sõna pluss Ryeowook tegi nägusid, aga teised tegelesid rohkem ilus olemisega. Väga põnev oli tausta jälgida. Tunda ära kohtasid, kus ise oled käinud, näha linna toimekust ja selle elanike (kes mõnel juhul olid ilmselt hoopis turistid), tajuda miljööd…Ja ootamatult tekkis mul tahtmine tagasi minna, mis sest et see linn polnud mulle meie esmakohtumisel just nii sügavat muljet avaldanud, kui võinuks arvata.

Tausta jõllitamisel võis näha ka selliseid armsaid detaile nagu Yesung ennastunustavalt Seine ääres enda lõustast selfcame tegemas.

KRY Yokohama kontserti fancame vahtisin ka. Ma loodan, et neid tuleb veel välja, sest nad laulsid suht palju neid laule, mida nad muidu ju ei laula (duh). Näiteks Kyuhyun oma „God of war’i“ osti laulu, mis on üks mu viimase aja Kyuhyuni lemmik soolosid. Ja siis veel üht laulu „Bloody Monday’st“, mis oli üsnn armas ära tundmine. Sest see laul hakkas alati nii kuskil 38 minutil mängima, siis kui Miura Haruma pidi jälle kellegi eest põgenema või kedagi päästma tõttama. (see on üks mu lemmik jdramasid ok). Igatahes, juttu  oli, et Kyubb’l oli kurk haige ja ta laulis pampa pam paa! esimest korda oma karjääri jooksul mööda. Tbh siis selle jaapani loo puhul oli võib-olla midagi paigast ära küll, aga teiste lugude puhul, mida ma siiani kuulnud olen, ei olnud nagu väga aru saada. Aga ega ma pole mingi muusikaekspert kah.

Ootan seega järgmisi fancame. Polegi teise viimastel kuudel eriti vaadanud.

MV’d

• Sunggyu „60 seconds“: laul oli ilmselt ok, aga ega ma eriti tähele pannud, sest ma olin ametis Myungsoo ilusa lõusta vaatamisega. Prioriteedid, eks ole
• Bee üks aaa neli „Tried to walk“: suht tavaline lugu, kuigi sinise peaga kuti (Baro???) räpiosa oli päris hea. MV’st jäi mulje nagu neid oleks kolm, kuigi ma tean täpselt, et neid on viis. Mjah.
• Lee Hi(hihi) „1234“: vaatasin siis ka viimaks selle üllitise ära. Tegevus toimus nagu tüüpilises YG videos nimelt YG tänaval. SME’l on ka oma tänav, aga nad ei kasuta seda eriti, sest neile meeldivad kastid rohkem. Aga jah, YG on oma tänavasse ikka väga kiindunud. Videokeelelt olid need sujuvad üleminekud esteetiliselt meeldivad,  aga muidu mai tia. Pihvi konstante bored expression oli hurmav nagu ka tema võimetus huuli avada, aga laulu muusikastiil pole üldse my cup of tea.
• Boyfriend „Janus“: laul meenutab mulle oma olemuselt Double s’i „Love ya’t“, sest well, orkester ja melodramaatiline set. Pealkiri on ploti ja creepysid kaksikuid arvestades üsna clever. Aga põhiline järeldus, mis ma sest videost tegin, on see, et boyfriendi liikmetel on suured kõrvad.
• EXO samsungi reklaam (jep, kui pole videot, mida arvustada, kõlbab reklaamiklipp ka): lol, tegelikult mulle meeldis see tausta tümm. Natuke dubstepi segatuna kaheldava väärtusega räpiga on hingele väga värskendav. Ja lõustad olid ka muidugi hurmavad, eriti Baekhyun ja Do oma ultrakeskendunud tantsuosas. (ok Chanyolo lõust oli ka üsna naeruväärne, rääkimata Sehuni rohelisest peast). Suho ei olnud taas enda moodi ja nägi välja nagu ta hakaks kohe naerma. See-eest Kai (Mia sõnade järgi jäeti parim viimaseks) on suht ok. Eriti see bossy ilme, millega ta läpakat ulatab.

Vot. Suju ja Exo maailmas on tegelikult mõõn. Ei oota veel Exot tagasi, hoopis Suju M’i. SMEnt võiks mulle säärase hurmava jõulukingi teha. Või sünnipäevakingi.

PS. Akunini krimkad on ikka vastikult head. Langesin uuesti obsessiooni küüsi ja lugesin nelja päevaga kolm tükki läbi. Mitte et ma poleks neid juba enna paar korda lugenud. Nüüd tuleb raamatukogust „Nefriitpalvehelmed“ kätte saada, sest see on varem mu küüsi vaid korra langenud. Tõsiasi, et see mul vene keeles olemas on, ei aita eriti. Ostsin ma selle ju hulluse hoos Venemaal, kui eesti keelset veel väljas ei olnud. Kuid katse seda lugeda lõppes pärast poolt tundi kannatusi ja kolme vihikulehetäit uusi sõnu, samas kui jutt ise oli edasi arenenud vaid leheküljekese. Jaa, endasse tuleb küll uskuda, aga ülbeks ei maksa ka minna.

PS2. „To the beautiful you“ on nüüd tänu edasikerimisnupule viimaks vaadatud. Ei soovita kellelegi, isegi mitte masohistidele.