Ma olen osa jõust,mis kõikjal tõstab pead, mis kurja kavatseb, ent korda saadab head

Ilusat uut (ja juba rohkem kui nädal tagasi kätte jõudnud) maoaastakest! Ma olen ise ka madu, nii et hell yeah. Need kaks horoskoopi, mis ma lugema vaevusin, lubasid mulle positiivsete muutuste aastat ja muidu head (kuigi on väga võimalik, et nad olid lihtsalt viisakad).

Uus aasta sai vastu võetud isetehtud dumplingute ja rohkem või vähem tagasihoidliku koguse varblastega. Hoidsin oma pedounni lippu kõrgel ja jootsin preili S-i täis, mille pärast palun muidugi alandlikult vabandust, kuid kutsun siiski üritust kordama.

(kahjuks või õnneks ei teinud me peegli ees endist ühtegi halvakvaliteedilist selcat, nii et nüüd te ei saagi teada, kui hurmavad me välja nägime)

Vahepeal on siis kolm huvipakkuvamat comebacki olnud.

Nu’Est „Hello“.

Ei olnud just see, mida ma ootasin. Et siiani on mulle Nu’Esti lood meeldinud, eeldasin ma ka seekord kõrvu paitavat tümakat ja südantsoojendavat dubstepi, aga tutkit brat, sain hoopis uimasevõitu popballaadi. Laul on iseeneset ju ilusa meloodiaga, aga minu jaoks selgelt liiga igav. Ning see yoboseo kordamine kõlab lihtsalt veidi tobedalt. Aga hei, vähemalt oli MV visuaalselt ilus! See lumine katusestseen ja Exolt varastatud tänav nägid väga hurmvad välja, samuti ühine vannistseen (can i join). Poisid olid ka nunnud ja ma tegin ootamatu avastuse, et ehkki JR on kobe namja, on minu Nu’Esti lemmik hoopis Baekho. Ehkki mitte ühegi nurga alt minu maitse (va hääl muidugi, sest vennike laulab igati arvestatavalt), on temas midagi mõnusat ja cooli. Jätab sellise hea kuti mulje.

Tants oli kohati natuke veider, mis oli ilmselt otseselt tingitud muusika rahulikkusest, aga need lipsudega tantsimise kohad olid igati aksepteeritavad.

BAP „One shot“.

(Lol, kui nende peavennike alguses selle ’one shot’ line’i kuuldavale tõi, ei suutnud ma eminemilikult vastamata jätta: one change, one opportunity. Väga sarnane ju.)

Ma ei ole BAPi alal mingi asjatundja, aga seekordne MV ja laulud meeldisid mulle väga, sest seda oli põnev vaadata pluss pilt ja heli tõesti matchisid. Visuaalselt küljest ehk oli suti liiga palju vilgutamist, aga samas läks see laulu(de) rütmiga kokku. Ja mõned tantsukohad olid lausa väga head.

Mis see mulle kohe meelde tõi (jep, juba paadist saadik), oli Block B „Nilililililili mambo“, aga erinevalt Block B’st, kes olid meeldivalt eneseiroonilised ja lahendanud MV läbi huumoriprisma, suundus Papp Korea lemmikradadele – nimelt melodraamasse. Ugh, angst ja reetmine ja bromance ja veri ja püssid ja veel veidi verd ja sa olid meie sõber! Nii armas. Ei aga tegelikult, nende peavennike (ma ei tea ta nime), oli igati usutav näitleja. Täitsa iidolite Oscarile võib kandideerida.

Mõningaid küsitavusi oli siiski kah:

• Miks kõik nende pihvid on valged, joovad veini ja on laevukese teisel korrusel, samal ajal kui poisud on all? Veini küsimusest saan ma muidugi aru, alaealisus ja puha.
• Kas nad ise ka teavad kui hüsteeriliselt naljakad nad alguses kui ameerika filmi tegelased a la Armagedon eriti badassilikult kuuekesi kaamera poole kõndides välja näevad?
• Rahaautot röövides on soovitatva kanda efektiivsemaid maske. Kuigi kes neid seal Koreamaal teab, City Hunteri mask teadupärast oli veel mõttetum.
• Tüübid, teil on tank. Miks te lähete vastasgängiga kohtuma jala, võttes kaasa kõigest närused püstolid. Teil on tank, now use it.
• Miks norib üldse üks selgelt vähemalt kümme aastat vanematest meestest koosnev gäng tüli teismeliste kambapoistega?

SHINee „Dream girl“.

Kasutades Maria kommentaari:“Mõttetu.“. Julm, aga...ma pean vist suuresti nõustuma. Kahekordsel vaatamisel ei istunud mulle endiselt laul ja ka MV väsitas oma kiirete kaadrite ja halva telepidli vilgutmisega silmi. Paras halb LSD trip tbh. Laul on liiga sherloclikult messy ja mürarohke ning poiste hääled kaovad sisse ära. Refrään muidugi on meeldejääv, seda tuleb neile anda, aga näiteks tantsu ei pannud ma pea üldse tähele.

Positiivset siiski kah:

• SMEnt saab ’u tried’ eriauhinna, et suutis reklaamid peaaegu eemaldada
• Onew. Onew smile kui ta põrandalt üles rullub on priceless. Samuti tema ärkamis/unnevajumisstseen
• Taemini kollane, aga tegelikult vikerkaarevärvi ülikond. Oli vähemalt midagi vaadata
• Inceptionlikud ruumid. Erit see roheliste seintega.
• Mikritega keerutamine
• Minho lõust, mis paistab ütlevat vaid ühte:“Kuhu kurat ma end jälle joonud olen?“ Soovin memet.

Vot siis. Olin seekord nii kriitiline. (ja nüüd Sandra blogisse vaatama, mis teisi mv’sid siis veel välja on tulnud)

Oh, ja Kris-sama värvis ja lõikas viimaks oma juukseid (confetti!). Ta näeb nüüd välja mõnus douchebag ja meenutab veidi Elit. Me likes it. 

Uus rubriik nimega Kirjandusnurk (ilmub nüüdsest igal kuuvalgel teisipäeva ööl).

Laupäeva pärastlõunal avastasin eneselegi üllatuseks, et ei oska oma ajaga midagi peale hakata. Laenutatud Õnnepalu lugemiseks tuju ei olnud ja nii suundusin ma raamaturiiuli juurde ja tõmbasin sealt välja „Alice Imedemaal“, et see viimaks ka täiskasvanuna ülelugeda. Pean kahetsusega tunnistama, et need viisteist aastat polnud suurt midagi muutnud: ei pakkunud see mulle lapsena huvi, ei erutanud mu meeli see ka nüüd. Ainult üks kõnelus Hertsoginnaga oli vähe paeluvam ja Irvikkass on lihtsalt cool tegelane. Aga vähemalt on mul nüüd ristike kirjas ja ka pärastlõuna sai sisustatud.

(Ja pühapäeval võtsin ma elutoa seinalt tapeedi maha, mis oli äärmiselt terapeudiline ja närverahustav töö, sest on midagi üdini rahuldustpakuvat viisis, kuidas pahtlilabida serv tapeedi alla libiseb, ja veegi nauditavamat selles tundes, kui saab tapeeti pikkade paanidena seinalt maha rebida.)

Viimatine SPN osa täitis mind samuti excitmentiga (jep, umbes sama suure excitmentiga kui tapeedi maha kiskumine, kuigi tapeet vist ikkagi võidab).

Ma olen üritanud hoolikalt kahesanda hooaja kohta mitte liiga palju ennatlike otsuseid langetada, sest see ju on alles pooleli. Karm tõde on aga see, et inimene on nõrk ja üks osa minust leiab, et see season on olnud vähemalt esimesel poolel natuke ebaühtlase tasemega ja minu maitse jaoks kohati liiga draama. Aga. Õnneks on teine pool kõvasti paranenud ja viimase osa järel oli mul taas see õnnis tunne, et vohh, see oli üks igavesti hea episood! Esimest korda üle pika aja andis see tõesti lootust, et ehk on kusagil nende jaoks varuks ka midagi õnneliku lõpu laadset. Või kui siis mitte just õnnelik lõpp, siis vähemalt mitte täielikult õnnetu.

Jah, ma olen endiselt Deani paadis: „It ends bloody or sad. That’s just life“ (well aren’t you mr sunshine), sest hei, see on ikkagi „Supernatural“, millest me räägime! Aga võib-olla näeb mitte nii tragöödialembeline vaataja siin viimaks võimalust.

Isiklik tagasihoidlik arvamus, aga algusest saadik pole Deanil eriti lootust õnneks olnud, küll aga Samil. Ja nüüd kui Dean selle ka ise välja ütles, üritas Sam teda vastupidises veenda. Parandage mind, kui ma eksin, aga see oli üle kolme hooaja esimene positiivne sõnum ja seetõttu kummaliselt südantsoojendav.
Here, südantsoojendav (ehk siis ainult poolenisti masendav) võrdlev gifset illustreerimaks mu feelinguid.

Selline positiivne lõpp siis seekord.