Minu põnev elu vol2: vaarikausside kättemaks

Juuli keskpaik on käes, aias valmivad vaarikad ja herned ning Vanamõisa järv on kuum nagu põrgukatel (kuigi mõningatel andmetel pidavat põrgukatelt katma hoopis jääkirme). Tegelikult on sel suve tippvormi saavutamiseni veel paar kraadi minna, nimelt omandab see kütkestav veekogu ilma igasuguse liialduseta temperatuuri, mis meenutab leiget frikadellisuppi.

Kui juba toiduga võrdlemiseks läks, siis EXO “Wolfi” draamaversioon on paras puder ja kapsad. Nad oleks nagu tahtnud plotiga mv’s teha, aga neil oli liiga vähe aega ja siis nad panid selle kiirmontaazi peale. See oli pigem nagu kospekt, pikk teaser kui mv ise. Esimese vaatamisega ei saanud ma plotile sugugi pihta. Oma osa oli siin nii muusikalisel kompotil kui tõsiasjal, et ma olin kaadrite ja heli vahetusest lihtalt liiga wierded out. Ehk siis selle asemel, et kirjutada lõppu to be continued, oleks võinud ühe pikema mv teha. Või kaks. Õppige Taralt ja kasutage kogu album ära.

Lustakamaid tähelepanekuid siiski ka:

• Luhan oli super ilus. Ja nii eksinud. Ja piinatud. Ja confused. Ja pretty. Ja showoff. Rly Luhan, kas see backflip oli ikka vajalik?
• Pihvil oli ka suht mida kuradit see segaduses ilmega poisu must tahab, ära vahi mind sa oled imelik. Kuigi klassiruumi stseeni alguse tundus mulle küll, et Lulu vahib Kaid. Ja ma isegi ei shipi neid eriti.
• Ha, Chanyeol oli kogu mv nii rõõmus. Isegi peksa sai naerunäoga. Nunnu
• Teisi exogexosid oli nii vähe (insert kurba nägu tegev emoticon). Esimene kord ei saanud ma arugi, et see just Kyungsoo oli, kelle Luhan eemale paiskas. Hmh, vihane Kai oli super kuum ja Chen lihtsalt adorable.
• Lol, see Kai miniphotoshoot keset kaklusstseeni. Lihtsalt hilarious.
• Veelkord: vaene Luhan. Vähemalt näed sa hea välja

Ja veel iidolmaailma stuffi:

• Kai blond pea. Minu reaktsioon oli lihtne. Ma vaatsin arvutiekraani ja hüüatasin: “NOOOO! Kai on blond.” Kohale vudis õde, kes heitis ka kutile pilgu peale ja kostis:”Oi, aga tegelikult nii nunnu.” Ja siis ma vaatsin pilti uuesti ja olin suht, oh, tõepoolest on nunnu. Aga see oli selle mütsikese all. Ta näeb välja nagu mõni rannapoisu, keda mulle meeldib peesitades vahtida: noor, päevitunud ja vormis, juuksed päikesest blondiks pleekinud ja veest veidi segamini. Aga see veider lõikus, mis tal täna lennujaamas oli, well not so good. Aga jah, üldiselt mulle meeldib, mis on ja ei ole ka üllatus. Sest ehkki tavalislet mulle esmapilgul blondid üleminekud ei meeldi, hakkab see aja jooksul mulle alati meeldima. Seekord kulus lihtsalt kõigest minut või paar.
  
• Ryeowooki soengumuutustel ma silma peal hoida ei jaksa.
• Sujupujud Hawaiil. Kas nad teevad seal BIC5? Irvitasin korralikult selle huladance video üle. Jaa, on ikka kummalisi põhjusi, miks nad mu lemmikud on ja see on kidlasti üks neist.
• Henry “Holiday” on alatult kummitav ja oosom suvelugu.
• Suju "Hero" teaser. poisid olid nunnud, laul kergelt ebasujulik, samas jällegi tolle häid laule tegeva vennikese käekirjaga, mis on good thing. poisid ei näinud pahad välja, kuigi ma lolisin katusestseeni üle. Jah, seitse aastat ja viimaks on ka sujudel katuse mv olemas.
• Super hilinenud kommentaar, aga Eunhae uus (vana?) jaapani mv oli päris tore vaatamine. ja ennekõike tantsimise pärast. Ausalt, tüüpide kehad liiguvad lihtsalt uskumatult hästi. Ja need hiljutised Eunhae vlogi üllitused olid ka supernunnud. Ma ei hooli küll Eunhaest kui romantiliset pairingust, aga semudena on nad lihtsalt imetoredad. Ja Donks lihtsalt kobe. Vot.

Hunnik sugulasi, sõpru ja aiapidusid grilli ja veiniga. Mu kõht on liiga täis, et süüa (ja pea ütleb, et juua ka ei maksaks), aga kuidas sa ütled maitsvale roale ei. Just praegugi grillib papa õues ja mina löön aega surnuks, kuni külad saunatavad. Andsin endale lubaduse, et söön vaid arbuusi ja salatit. Kinni ilmselt ei pea.

Ei pidanud, aga olin üllatavlt tagasihoidlik. Küll aga hüppasin üle mitme aasta taas tornist, sest 11-aastane onupoeg ütles, et ta julgeb siis hüpata, kui keegi ees vette kargab. No ma siis tõin end ohvriks. Päris tore oli karata ja sulistada. Isegi venna tegi peaka ära. Hiljem õhtul mängisime kolmekesi ukakat (Lõuna-Eestile siis trihvaad, aga et mu lapsepõlve suved möödusid valdavalt põhjarannikul, on minu jaoks see ikka ukakas) ja mul õnnestus spurtides libiseda. Nii õnnetult, et maandusin oma parema külje ja käega vastu betooni. Jupp aega oigasin maas ja praegugi on paremal randmel veidi ebamugav trükkida. Korvpalli vabavisetest ei maksa rääkidagi.

Täna oli aga tragöödia teine vaatus. Väle väljasööst trepimademel lopes sellega, et ma kukkusin betoontrepist alla. Ikka kenasti pea ees veeresin üle mitme astme enne kui laiemal vaheastmel pidama jäin. Minu õnneks maandusin kuklaga lillepeenras, vaid kõrv tabas betooni (ja siis õhtul kukkus selle sama kõrva peale baarikapi uks). Jalg ja õlg on marraskil, vasak ranne tuksis. Jep, eile läks parem, täna vasak. Seekord aga nadimini, kuigi ma sügavalt loodan, et homme suudan ma juba uksi avada ja ilma valusähvatuseta raamatut hoida (“Pilveatlas”, oma 600 leheküljega paras hantel, kukkus mul peaaegu maha, kui ma seda rumalast peast vasaku käega tõsta üritasin).

Kirjakunstist rääkides, lugesin üle pika aja ka ühe Stephen Kingi läbi. Ma olen seda ehk kunagi maininud, aga minu meelest pole härra just esmaklassiline kirjanik. Tal on grafomaanlike kalduvusi, stiiliprobleeme ja tegelaskujude areng jätab soovida. Pluss paljud eestikeelsed tõlked on nigelad. Aga. Selle kõige juures on tal lihtsalt suurepärased ideed. Küllap seetõttu tema järgi nii häid filme saabki teha. Mulle istuvad tema lühijutud rohkem kui romaanid, sest siis ei tule tema puudused välja, küll aga särab just idée ja puänt. Seekorde raamat “Isemoodi aastajad” meeldis mulle väga. Seal oli neli juttu ja kaks neist olid väga head. Ühe järgi tehtud IMDB comis top nr 1 film “Shawshanki lunastus” ja teine jutustus nimega “Laip”, mille järgi on tehtud “Stand by me”, kus mängib noor River Phonenix (kelle lühikesest elust annaks ise paraja filmi teha). Mina pole seda küll näinud, aga Mia ütles, et see oli superhea film. Jaa, jutt oli küll hea. (haa, ja kas üks poisu meenutas mulle noort Dean Winchesteri).

Sain Maria endaga Supernaturali vaatama. Juba neli osa on möödas ja ainult esimese episoodi ajal pidi ta teki üle pea tõmbama ja ma pidin tal hiljem vannitoas kätt hoidma. Armas.

Lol, poisid on alguses ikka nii lapsukesed. Sellest, kuidas Dean vanemaks sai, ei saanud nii hästi aru, sest see oli kuidagi sujuvam. Ta on täitsa päga vaid esimese hooaja alguses (haa, ma mäletan, kui madal ta hääl mulle tundus. Ja siis ma hakkasin uuesti vaatama. Well, ta hääl ei olnud enam üldse nii madal). Sammy kasvamine oli aga otse ekraanilt nii hästi jälgitav. Naljakas mõelda, et näitlejad ise kasvasid sarja tehes suureks.

Edasised plaanid on lihtsad: aed, järv, järjekordne aiapidu ja telkmatk Saaremaale. Siis näeb, mis edasi saab.