Loomeavantüür

Ma loodan, et kõik naudivad oma jõule ja aastalõppu, kinke ja toite ning ei söö rohkem kui kolme ees, sest vastasel juhul poleks tegemist enam mitte lihtsalt ebatervislikku õgardlusega, vaid sulaselge surmapatuga, mille eest ootab teid põrgu kolmas ring, kus te võite igvesti iseenda väljaheidetes hulpida ja lasta end hirmuäratavatel elukatel järada.

Jep, ma loen parasjagu Infernot. Aga 21. sajandi kombel siiski Dan Browni, mitte Dante oma. Küll ma kord ebamäärases tulevikus ka selleni jõuan.

Tegelikult ongi see väga kirjanduslik postitus. Tegin nimelt enda rõõmuks ja näpuharjutuseks väikese kirjandusliku katsetuse, kus ma võtsin ette mõned ameerika kirjanikud ja üritasin nende stiili jäljendada. Muidugi sain ma kasutada vaid neid kirjanikke, kel on väga spetsiifiline stiil. (ja et Pratchett oleks ainuke inglane olnud, jätsin ta välja. Tuelviku tarbeks ka midagi.) Üritasin nagu torust tuleb kirjutada ja mitte hiljem liialt muuta, et säiliks kergus ja minu enese stiil läbi ei lööks. Üldiselt olen rahul, kuigi näiteks Ellis on liialt ühe raamatu põhjal, aga et ma pole teda ammu lugenud, siis las jääb nagu on.

Proovige arvata, kes on kes. All on vastusevariandid ka olemas.

1

Ma ei ole kunagi arvanud, et autor peaks lugejat pikalt teadmatuses hoidma. See raamat räägib ühest poisist, kes otsib oma isa. Nagu te ilmselt aimata võite, olen see poiss mina.

Sel õhtul, kui me kohtusime, istusin ma oma tavapärasel kohal kolmanda avenüü nurgabaaris, ja mees, kes kõrval kohe sisse võttis, oli mu isa. Tol hetkel ma seda veel ei teadnud, aga ma ostsin talle joogi ja kuulasin huviga lugu, mida ta oli lugenud ühest vanast meesteajakirjast ning mis rääkis tulnukast, kes //

*

Ma sündisin tuhande üheksaja kahekümne teise aasta üheteistkümnendal novembril, neli aastat hiljem kui lõppes suur sõda, ühes Conneticuti vanas ja auväärses perekonnas, mille auväärsus aastatega aina kahanes, samamoodi nagu kahanes perekonnaga pangaarve ja suurenesid augud laes. Oma osa mängis küllap ka tõsiasi, et nõbudevahelised abielud olid suguvõsas endiselt au sees. Minu ema oli kaheksateist, kui ta pidi abielluma onu Michaeliga, aga et tollal oli emal veel veidikegi mõistust, lasi ta jalga hoopis laiaõlgse noormehega, kes töötas kohalikus autoparanduses ja kellesuguseid mu vanaema kutsus viiskalt lakekrantsideks ja valgeks rämpsuks.

Tagantjärgi ei olnud see väga mõistlik tegu. Sest kui ema oli isale teatud, et ootab last, oli too tundmatus suunas ajama pannud. Mu ema käitus nagu võinuks käituda naine, kelle veri on sajanditega kogunud endasse kõikvõimalikud kõrvalekalded: ta jõi ära pudelitäie puhastusvedelikku, sest ta mõistus oli seekord otsustanud talle ölda, et see on õige tegu.

Võib-olla oleks ma paremini välja kukkunud, kui mu isa oleks ikkagi olnud onu Michael.

Kes teab.

2

„Sa oled tore mees, Johhny. Oled oled.“

John Smithi lauakaaslane naeratas talle avalalt ja viipas baaridaamile, et see nende klaasid taas täidaks.

„Ma olen oma elus palju mehi kohanud ja paljude koos joonud, aga sellist vahvat joomakaaslast nagu sina, pole ma varem kohanud. Kunagi, see oli vast 37-ndal, vat siis oli mul üks seltsimees, kellega me ikka kärakat viskasime ja kes võis silma pilgutamata poolese hinge alla visata ja sai ikkagi kõik asjad aetud. Sa meenutad mulle teda, Johnny. Sinu peale võib lootma jääda.“

Nad kummutasid klaasid ja palvet ootamata valas baaridaam klaasid viskit täis. Ta ei olnud ilus naine, kuid tema ilme oli otsusekindel ning tast õhkus omamoodi jõulist sarmi. Kui John Smith oleks temaga kümmekond aastat tagasi kohtunud, oleks sellest kõigest võinud midagi enamat välja tulla. Nüüd ta vaid naeratas naisele.

„See on hea viski.“

„Muigugi on see hea viski,“ kostis too.

„Vala Johnnyle viskit.“

„Mul veel on.“

„No joo siis ära, et ma saaksin suga uue klaasi võtta. Mulle ei meeldi üksi juua.“

„Üksi juua võib küll, kui vaid jook hea on.“

„Mina tahan head jooki juua heas seltskonnas.“

3

Ärge lootkegi, et te täna midagi uut kuulete. Iga päev on eilse kordus on eilse kordus on eilse kordus. Kogu elu on laupäeva-hommikune rerun ja igalt kanalilt tuleb sama pask.

Klikk.

Mu naine jättis mu oma lesbilise sekretäri pärast maha.

Klikk.

Mul on kahju sir, aga teil on viimases staadiumis pärakuvähk.

Klikk. (mu lemmik)

Ma ei teadnud, et ta on 13, ta ütles, ta on 19. Ma ei teadnud.

Klikk.

Vereplekkide eemaldamiseks vaibalt kasutage Vanishit.

Klikk.

Kui ma selles baariurkas, Misiganeslinnas, AR, neli kuud tagasi tööle hakkasin, ma veel kuulasin. Mehed ja naised tulid õhtuti minu juurde, tellisid endale joogi ja asusid oma igapäevamuresid kurtma. Lapsele on hambaklambreid vaja, ülemus on värdjas, mu arvan, et mu mees petab mind. Yada yada yada. Nii iga õhtu, kümme tundi järjest, iga nädal, kuu, aasta, kolm, terve elu. Alguses sa oled osavõtlik, annad nõu, noogutad õigel hetkel, täidad klaasi ja julgustad. Seejärel sa vaid noogutad ja valad jooki juurde. Kuni ühel hetkel muutuvad inimeste väikesed personaalsed melodraamad üheks hämuks ja sa lihtsalt ulatad neile pudeli ja surud haigutust alla. Sõnad langevad nende huulilt kui verepiisad, mille sa määrdunud lapiga möödaminnes letile laiali hõõrud. See tume plekk puidul pole vein, vaid kellegi südameveri ja ainus, mida sa mõtled, on kui kaua selle eemaldamine aega võtab.

Sa võid ainult nii kaua terapeut olla, siis vajad sa varsti ise üht.

Sa oled auditoorium. Kedagi ei huvita, kas sa tegelikult kuulad. Me tahame vaid iseenda hääle kaja kuulda. Ilma publikuta oleme me vaid hullud, kes kõnelevad iseendaga. Ilma publikuta oleme me mitte keegid.

Tema lugu on igav

Sinu ja nende lood on igavad.

Minu lugu on igav.

Aga mul on publik. Mul oled sina. Ja võib-olla jääd sa ühel hetkel päriselt kuulama.

4

Mehe juuksed on kallis salongis tuhkblondiks toonitud ning geeliga tagasi silutud ning jume ühtlane ja solaariumipruun. Ta on koha standarditele vastavalt maitsekalt rõivastatud, hüatsindisinine hõbavalge voodriga itaalia ülikond keha järgi õmmeldud ja tillukeste rubiinidega ehitud Armani mansetinööbid mahedas valguses vilkumas kui videomaki silm. Ta pluus on kahavatukollasest siidist ja õnneks ei kanna ka ta nööpaugus midagi, kuigi ma märkan pintsakutaskust välja pungitavat piisoni nahast Louis Vuittoni monogrammiga rahataskut. Prada kingad on kaks hooaega vanad, aga ta kannab neid sellise veenvusega, et ma tunnen kadedussähvakat ja tõstan ruttu kahvli brune l’etade’ga suu juurde (175 dollarit taldrikutäis, täiuslik 23 aastat laagredunud konjakakiga), et oma virilat ilmet varjata. Ta kõnnib läbi restorani minu poole, laudkondadele sarmikalt noogutades, siin-seal peatusi tehes ja naljatades. Ta hambad on ühtlased ja reklaamvalged ning ma ei suuda otsusele jõuda, kas küsida talt ta hambarsti numbrit või need sisse peksta.

„Oh, ma ei teadnudki, et sa täna siia reserveering said!“ hüüatab ta, kui mind märkab. Valgendatud kihvad välguvad pimestavalt ja ta asetab käe mu õlale. Kuradi pede.

 Selle asemel aga et laualt pudel haarata ja ta haige nägu siinsamas sisse peksta, ma naeratan: „Milline elegantne lips, Donna Karan?“

Mõttes ma juba kägistan teda selle lipsuga.

5

„Kuradi libu!“ karjusin ma ja viskasin tühja pudeli Mary anni suunas.  Ma pidin olema rohkem joonud, kui ma mäletasin, sest pudel läks kaugelt mööda ja tabas seina. Killud lendasid igale poole ja punane vedelik pritsis tapeedile. Persse, pudel oli täis. Andestage mulle mu eksimus, eks ole.

„Persevest!“ karjus Mary Ann ja tormas kannikate välkudes koridori. Ta oli ilus tüdruk ehkki väike litsike ja juua jaksas kolme eest. Juua ja keppida. Küllap seetõttu ta mulle meeldiski. Paul oli ta eelmisel korral kaasa vedanud, koos halbade luuletuste, nelja pudeli viski ja ebamäärase arvu veinipudelitega. Alkohol oli kohe kõrist alla valatud, luuletused mitte makulatuuri, vaid otse peldikusse viidud, aga Mary Ann oli ka pärast Pauli lahkumist siia jäänud. Enda sõnul oli ta ka ise väikest viisi poeet. Poeet voodis nagu ma lüüriliselt täheldasin, kui ta klaaside klirisedes mu all ohkis ja oigas.

Jah, tõesti litsike.

„Libu!“ karjusin ma talle oma mõtete illutreerimiseks järgi, et asjad lõplikult selgeks teha. Koridori peal paukus mingi uks ja tige peanupp pistis oma pea välja.

Kas saab ometi rahu, kurat võtaks, kell on viis hommikul.

Ma läksin tagasi oma tuppa ja panin Mahleri peale. Pärast säärast jama pole Mahlerist midagi paremat. Hommikul pidi kirjastaja läbi hüppama, aga hommikuni oli veel aega. Jõudis veel mõned joogid teha.

6

Muusika on vali ja kaasahaarav ja ma vaatan, kuidas higised mehed saksidega laval väänlevad ja aina uusi helisid välja võluvad ja põrand vappub ja variseb ja üks ilus mustanahaline tüdruk teeb mulle silma, mees, see on muusika, ja mu keha liigub dsässirütmis kui pöörane ja Joe mu kõrval õõtsub sama eksaatiliselt kaasa, higipiisad laubal pärlendamas ja miski temas ja ehk ka minus loksub korraga paika.

„Mees, see juba on midagi!“ karjub ta mulle ja ta silmad säravad ja ta naeratus on nii aval, mis toob mulle meelde tolle öö Denveris, kui ma alles esimest korda talle järgi tulin ja meie sõprus oli veel noor, rikkumata kõigest, mis tuli hiljem, ning kuidas ma seda pöörast noormeest jumaldanud olin, sest ta tegi kõike seda, millest mina vaid unistasin ja olekski unistama jäänud, kui mitte tänu temale.

Ja sel samal ööl, kui me oleme jälle teel ja külmad tähed paistavad meie räsitud kogude peale, ilmub selle naeratuse tõeline tähendus korraga mu silme ette, ja see on andeksand.

Vastusevariandid (aga mitte samas järjekorras): B. E. Ellis, Bukowski, Hemingway, Kerouac, Vonnegut, Palahniuk

Ilusat vana aasta lõppu kõigile!