Jumal õnnistagu kõiki rõõmsaid hobugreife

Ilma pikema eessõnata.

                

25 dets-15

Merri kurismasu, mes amis!

Küpsetasin just ligi kolm tundi vahvleid (päkapikud tõid mulle muu seas ka uue vahvlimasina) ja olen nüüd surmani väsinud. Jaa, vana hää nõukaaegse vastu ikka ei saa. Tollega jõuab ühe vahvli küpsemise ajal läbi lugeda ühe haiku ja selle kommentaarid, kaasaegse leluga teha aga kolm ringi ümber maailma ja lugeda läbi kõik „Sõja ja rahu“ neli köidet, samuti koos kommentaaride ja prantsusekeelsete osade tõlgetega, mis teadupärast moodustavd nii 25% raamatust.

Õppetunnid eluks: edaspidi valmista vähem tainast ette.

Olen vahepeal küll kirjutanud, kuid postitamise endani jõudnud pole.

Ülestähendusi põranda alt:

21 dets-15

Niipea, kui kalendris sai ette keeratud detsembrikuu (mis ühel juhul tähendas Turmamäe sügavuses angstivat Frodot ja teisel härraseid supernaturaalseid, taustal langevad inglid), asus mu hurmava peakolus halastamatult kummitama Suju surematu ja mitte nii hurmav oopus „Santa u are the one“. Jaa, lugu on võimas, kuid ravimeetodit – mv ikkagi lõpuks ära vaadata – pole julgenud veel rakendata. Kes teab, äkki lähevad sümptomid hullemaks.

Elan pidude tähe all. Arvutasin kokku: kolme viimase nädala jooksul oli mul kaheksa rohkem või vähem suuremat üritust ja kõigest üks neist möödus das alkoholi vabalt (nuuks nuuks). Ja jõul ja uusaasta ja djen razdeenia on alles ees.

Mõningaid detaile:

• G&R soolaleivakas. Tuleb välja, et Liisa kõige liibuvam kleit läheb kõigile selga, kui vaid veidi nupukust kasutada. (ehkk kuidas me tädiga kunagi geiparaadile minna tahtsime). Also: S-san on mürgitaja ja kui ta ulatab sulle viinapitsi, ulata see edasi kellelegi teisele. See teeb küll sinust kaasosalise, aga vähemalt oled sa ise elus.
• Instituudi jõulupidu, Liisal seljas punane endise –tan lõpulise vennasvabariigi stiilis hipijakk. Härrased jaapanlased: kas see on eesti rahvarõivas? G&S: jah, see on Tõrva stiilis. Aga see jakk aitas mul vetsusabas hästi tutvusi sõlmida.
• Vetsusabas sõlmuvad üldse parimad suhted. Need kestavad tavaliselt ühe õhtu ja on ülimalt sõbralikult, kummaliselt ausad ja absoluutselt mitte mingeid kohustusi seadvad.
• Tjotja sünnipäev, mis läks üle grazdanka V sünnipäevaks, mis läks üle afterparty’ks Monika juures, mis läks üle saunapeoks, sest kell kolm öösel ongi kõige õigem aeg saunale tuli alla panna (antud juhul oli tegmist küll elektrilüliti vajutamisega, aga see poleks pooltki nii seikluslikult kõlanud). Järgmine jaapanlane langes nagu laanekuusk, nii mõnigi meeskodanik sai kahtlase päritoluga hambajälgede mitte nii uhkeks omanikuks, keegi laulis prantsuse keeles, keegi twerkis, keegi üritas twerkida, keegi oli täitsa kaine ja keegi oli täitsa riides ning kaugelt nägi kõik välja nagu sõidaks rong jaama.

10 dets-15

Sense8 on nüüd vaadatud.

Porgandid:

• Riley: wow, your life sucks. The saddest ppl are the kindest, eks ole. Cupcake vol1
• Nomi: your life sucks too. Aga sul on ebareaalselt oosom girl-friend, so yay
• Chapheus: kas nii kenad inimesed on päriselt olemas? Cupcake (vol2) on a killer spree. (with little help from my friends)
• Sun: cold hearted city chick. Work that chaebol bamf
• Wolfgang: livin’ up the name aren’t we? U crazy murderous bastard watch the world burn (and drive a bemm)
• Kala: sing my angel of bollywood; also, kui jumal mulle selliseid deemoneid saadaks
• Lito: so deep so cute so drama; ain’t no flipflop the same anymore
• Will: oh look, there’s the normal one
• Boonus: #makes lady gaga voice: Herrrrnannnnnddddooooo

Ehk arvake, kes on minu bb(id)?

25 dets-15

Ja tagasi tänases päevas. Ma ei pääse oma läpsiga netti. Tahtsin seda siin postitada, aga tutkit brat. Mu vaene läps on juba mitu kuud piinelnud, aga see paari päeva tagune advantüür sai viimseks tilgaks karikas. Well, ise olen loll.

Õnneks ootavad ees tegusad päevad sugulastega, kõige rohkem telliskivi meenutav HP osa ja äkki, aga ainult äkki, kirjutan ma viimaks mõne fanfici valmis.

Teie Liisa,

Muus seas Nuuskmõmmiku pildiga tangelteaser’i verivärske ja õnnelik omanik

30 dets-15

Jõulujärgne nädalavahetus möödus sugulaste, hõimlaste ja tulevaste sugulaste seltsis. Kokku oli meid kolmteist ja siinkirjutaja oli ilmslet esimene, kes pika söögilaua tagant tõusis. Et aga köögis ei oodanudki mind kirvega hullumeelset maniakki, vaid järjekordne vaagen lihalõikude ja verivorstiga, mille ma siis näljastele ette kandsin ja jälle peaseltstskonnaga liitusin, leidsime õekesega, et see lauast tõusmine ei läinud ilmselt arvesse. Ja hiljem ei pannud me enam tähele.

Meid oli kolmteist ja kingitusi kuuse all oli 30. Ma pole vist kunagi oma elus säärast ameerika jõulufilmi olekuga kuusealust näinud. Papa sundis mind jälle Saigyō’t retsiteerima, aga et ma olin oma balalaika, mis biwa aset täitis, Tartu jätnud, pidin olude tahtel onu kitarri kasutama. Paraku erinevalt balalaikast, oli kitarr kenasti hääles ja tulemus polnud pooltki nii hurmav.

Ootamatult jõudis kätte ka talv. Sadas ammu unustatud imenähtust nagu lund ja järvele tekkis jääkirme. Viimane oli suureks üllatuseks noorhärradele, kes sauanst järve tahtsid minna ja pidid siis kerge karate löögiga jää purustama. Papa sõnul oli Oltsi karjatust ilmselt Lätini kuulda.

Mina nautisin ilma ja läksin järgmine päev väikesele matkale läbi metsa kuni karjäärini välja. Metsaalune oli rahvast täis, jalutati ja mängiti diskgolfi, aga kui ma jõeni jõudsin, jäin ma omapäi. Jõgi oli nõiduslikult must nagu parim kližee, puutüved suplesid oranžis talvavalguses ja mände kattev jääkirme andis kõigele ilme nagu luuriks Lumekuninganna ise kusagil siinsamas. Oli vaikne ja päike oli kummaliselt soe. Sülitasin mõtlikult üle sillaserva vette ja tundsin end poeedina.

Eluvirvendus

Veepinnal kaovad ringid

Talvine jõgi

*

Ilusat vana aasta lõppu kõigile!