Kuidas Helme mehed Albionil käisid

Happy fucking new year, kui siin elegantselt Sense8’i kuotida. Viimane aeg veel soovida, sest homme saavad pühad läbi. Küll aga mitte peod.

Arvutasime papsiga välja, et meil on täpselt kaks kuud järjest iga reede või laupäev mõni sünnipäev või pidu olnud. Uskumatu, aga tõde. Ainult see Inglismaa nädal magasime õega ühe kõva juubeli maha, muidu aga on kogu aeg sisustatud olnud. Veel kaks nädalavahetust, siis saab viimaks hinge tõmmata.

Vahepeal on Eestimaa pinnale ootmatult jõudnud Talv. Vana ja uus aasta möödusid katkematus vihmasajus, sooja nii kaheksa kraadi ning rohi haljendamas, kuid teine jaanuar tõi lume ning me istusime näitsikutega Piros (mitte Pirol, eks ole), limpsisime veinikest, tähistasime mu auväärset vanust ning imetlesime akna taga rahulikult langevat lund, mis mõnele meist jäi võib-olla nii esimeseks kui ka viimaseks lumeks.

Nüüd on väljas aga miinus 16, lumi helgib nagu Villem Günthar-Ridala luuletuses ja Liisa istub köögilaua taga, soojendab sõrmi vastu radiaatorit ja paneb laisalt puslet kokku. Luulet lugesin ka, et pilt täielik oleks.

Mõtlesin, et teen 2016 kokkuvõtet, aga et mul pole sellest ridagi, Inglismaa muljeid aga on omajagu kirjas, postitan hoopis selle ära. Pilte kahjuks ei ole, sest pildid on Mia ja Carolina käes ja ma pole viitsinud neid nõutada. Ehk kunagi hiljem.

Igatahes.

Inglismaalt õnnelikult tagasi ja valmis uuesti minema. See kord ehk kevadisemal ajal, et parke ja aedu rohkem nautida. Ma juba tean, kuhu ma minna tahan ka (wink wink, nudge nudge). Ilmad olid iseenesest imeilusad: päikeselised ja mitte liiga jahedad, viimased kaks lausa soojad. Ainus ühtlaselt hall päev oli Londoni päev, aga nagu Carolina targalt täheldas, muidu olekski meile linnast vale mulje jäänud. Tuult ei olnud pea üldse ja nii oli üle Thamesi sildade edasi ja tagasi siiberdada igati nauditav.

Inglismaa õhk lõhnas enamasti sügise järgi, selline magus kõdunemise ja langenud lehtede hõng ning sekka külmemail päevil talve kargust. Ühel jahedamal päeval oli härmatis maas ning me jalutasime läbi ühe Inglismaa vanima tegevkogudusega kirikuaia – kõik need kiviristid ja sajandeid surnud luud – ning ainus, mis puudu oli, oli luuriv udulaam. Kirikuaia nurgas oli punav iileks ja Liisa üritas endale oksakest murda, kuni sai aru, et see tegevus võib lõppeda väiksemat sorti kehavigastustega.

Üldse, pisike detail, mis mulle nii suurt naudingut pakkus: kõik need luuderohu väätidesse mattunud puud, erinevat sorti iileksid ja puuvõõrikud, plataanid ja pöögid, tühjad võrad kõrvuti täies lehis puudega. Ehk siis kõik see loodus, mida meil ei ole.

Ja ehkki ilm oli täiesti ebainglaslik, siis mõningad teised kohalikud iseärasused ei lasknud end kaua oodata. Meie maja, väike nagu nad siin on, oli külm nagu hundilaut. Õnneks olid meil villased sokid kaasas, aga ikkagi, lõpuks oli kõigi nende samade riiete üksteise otsas kandmisest selline tüdimus. Esimene öö pidin peaaegu ära jäätuma, sest olin ainult öösärgis ja sokkides. Hiljem olin targem, panin ka püksid ja kampsuni selga. Kui ninaotsa teki alt välja jätsid, tundsid, kuidas see minutitega külmaks tõmbus. Aga kui maja aknad ja uksed on vaid ühekordsed ja elektiradikad lülitatab süsteem sisse-välja ning pigem ikka välja, siis mida sa ikka loodad. Aga külma ma õnneks ei saanud.

Ja teine iseärasus: Inglismaa kraanid. Ma mõtlesin, et see on nali. Et see on mingisugune liialdus. See ei olnud nali. See-eest tegime meie kõvasti nalja, etendades viise, kuidas neid kraane kasutada. Ainult köögis oli segustiga kraan, aga selgus, et ega selle segustigi eriti toimi: nimelt tuli sealt vesi, mis oli korraga nii kuum kui külm. Väga kummastav tunne.

Maja asukoht oli hurmav: nimelt Cantebury katedraali kõrval. Ja kui värav müüris oli lahti, sai katedraali juurde nii kolme minutiga. Mugav.

Lisaks obvious sihtpunktile, Canteburyle, veetsime ühe õhtu ja ühe täispäeva Londonis ja käisime ka Doveri valgetel kaljudel turnimas. Kentis oleks ka rohkem jõudnud, kui ma oleks näiteks üksi seigelnud või Miaga kahekesi, aga et meid oli kolm ja vanene C pidi öö otsa üleval istuma ja portfooliot kirjutama, jäid meie hommikused lahkumised tihti hilja peale ja valget aega ei olnud just üleliia palju.

Igatahes, Cantebury oli charming. Selline tartulik õhustik oma väikse vanalinna, jõe ja roheluse ning noortega. Turiste muidugi oli, aga kui peatänavalt kõrvale astusid, jäi kohe rahulikuks. Avastasime linna päris põhjalikult: väikesid tänavad ja salasoppides pargid, vanad vanad koolihooned, mida esmapilgul kirikuteks pead, jõekaldad ja majad, mis ulatuvad otse vette, pisikesed poekesed ja söögikohad...kultuuriasutused nagu Primark ja Poundland. Ja muidugi katedraal ise kogu oma majesteetlikus võimsuses kui killuke elavat ajalugu. Võtsime viimasel õhtul õega julguse kokku ja osalesime ka õhtusel jumalateenistusel. Natuke õudne oli sisse minna, aga kui me olime kirkoõpetajaile (neid oli seal mitu ja ma ei tunne anglikaani kiriku vaimulike astmeid) oma soovi avaldanud, juhatati meid lahkelt edasi. ja õigesti tegime, et läksime, sest üks asi on imetelda lööve päevavalguses, hoopis teine aga orelimuusika ja koorilaulu saatel.

Londonisse tuleb kindlasti tagasi minna, sest ühe päevaga lihtsalt ei jõua kõikjale. Lootsime esimesel õhtul natuke rohkem ringi keblotada, sest meil olid piletid Cantebury alles hilisõhtuks ostetud, aga lihtsalt nii külm oli, et me ei suutnud ühel hetkel enam väljas olla. Küll nägime imelistes pühadetuledes Picadilly’t ja Haymarket’it, seiklesime säärases kitži ja maitsetuse kantsis nagu Winter Wonderland, mis sõna otsese mõttes laius Hyde Parkis (kus pesitsesid ka tapjahaned), kohvitasime Trafalgari väljaku äärse kohvikus, kus mu lusikas oli ilmselgelt pesemata, ning keblotasime mööda pika laia avenüüd (ei mäleta nime) kuni jõudsime täiesti inimtühja väljakuni, kus kõrgus kohalik russalka ja asus mingi mõttetu maja, nimelt Buckinghami pallee.

Täis Londoni päev jätkus korraliku turistitamisega. Mõttetu Buckingham oli päevavalges veel mõttetum, see-eest oli keegi russalka ette paigutanud töölise ja kolhoositari kujud, mis oli väga lõbustav. Jätkus retk läbi Jamesi pargi Whitehalli ja Westminesteri suunas ning täitsa kogemata nägime me vahtkonna teeleasumist. Pallee juures olime sellest kui mõttetust turmismiatraktsioonist loobunud, sest mida sa ikka kõigi nende inimeste vahel näed, aga nüüd, täitsa kogemata, ratsutas meist kõigest meetri kauguselt mööda kari härrasmehi punases ja mustas.

Järgnesid Westminster Abbey, Parlament ja siis üle silla Big Beniga turistikat tegema. Kõik kohendasid huulepulka ja juukseid.

Millenium Eye ja sillad ja Harry Potteri sild ja St Paul ja kiire käik Tate modern’i ja siis me saime aru, et me oleme näljased ja meie jalad on niiiiiii väsinud. Meil oli kindel baarikett, kuhu me sööma tahtsime minna ja et C oli kunagi Camdenis elanud ja teadis, kus see seal asub, tegime täiesti ebaturistiliku otsuse ja sõitsime Põhja, tavapäraselt marsruudilt välja. Ning sattusime kuhugi, mis oma olemuselt meenutas Telliskivi loomelinnakut. Väikesed poekesed ja siis street food market ja midagi käsitöö ja vintage laadalaadset, noor, elav ja hipsterlik. Toiduports oli ka hiiglaslik.

Aga enne, kui me Camdensisse jõudsime, hüppasime läbi ka Kings Crossist, sest hello Harry Potter. Ei seisnud sabas, ei teinud käruga pilti. Piinlik ju. Ütleb tüdruk, kes kümme minutit hiljem tegi kõrvalpoes Sirius Blacki võlukepiga pilti. (Harry Potteri nänni on üldse igal pool niiiii palju. Ja viimane koht, kus sa midagi osta tahad, on offical pood.)

Kui me söömise lõpetasime, oli ootamatult pimedaks läinud ja me saime aru, et Kensingtoni aiad tuleb nimekirjast maha tõmmata. Selle asemel suundusime kuldsete vetsupottide, juugendlaemaalide ja poodide, kuhu ei julge sisenedagi, maale – nimelt Harrodsisse. Ütleme nii, jõulukaunistustega polnud nad just tagasi hoidnud. Ja see egiptuse stiilis trepikäik, oh dear. Ja siis, mõned sammud edasi, see koht, kuhu ma kindlasti tahtsin jõuda. Victoria ja Alberi muuseum. Raiuge see marmorisse ja kaunistage kuldtähtedega. Või nagu Mia ja Carolina, tehke endast marmortreppidel umbes 673 pilti. Seal on lihtsalt niiiiii palju vaadata, et iial ei jõua ühe korraga kõigile saalidele tiiru peale teha. Aga ongi põhjust tagasi tulla.

Ja Soho jäi käimata. Sest ühel hetkel vaatasime kella ja saime aru, et me peame bussi peale tõttama. Nuuks nuuks.

Ja järgmine päev turnisime Doveri valgetel kaljudel, mis olid maagilised ja neetult kõrged ja täiesti kriit. Tõmbad käega üle kivi ja sõrmeotsad ongi valged. See Doveri kriit tuli mul saabastel veel Eestissegi kaasa. Liisa sai täita ka oma ammuse soovi: pista näpud Põhjamerre ja mekkida, kas on ka soolasem. On küll.

Teekond Doveri poole oli  ka huvitav. Künklik maastik, mis Eestis annaks juba mäekese mõõdu välja ning pisikesed midsomerlikud külakesed, kus majad on nii kitsad, et mina küll aru ei saa, kuidas sinna diivan, rääkimata kaheinimese voodist, peaks sisse mahtuma; ning teed veelgi kitsamad. (kusagil Kentis asus ka külake, kus Midsomerit on filmitud, aga sinna me ei jõudnud).

Kaljud ise olid aukartustäratavad. Ronisid aina mööda mäekülge üles ja siis olidki kaljuserval,, ei mingit piiret või takistust ees. Nipp oli peateelt kõrvale astuda, sest just need kõrvalrajad kulgesid otse kuristiku serval. All laius alguses sadam, siis meri. Hästi tuuline oli ning ja  valgus imeline. C, tulevane kinematograaf, klõpsis korralikult. Maastik meenutas „Kahe kantsi“ algust, seda kohta, kus Gimli, Legolas ja Aragorn jooksevad (they’re taking the hobbits to isengard, eks ole). Laulsime kõik meloodiat ja filmisime, aga välja kukkus nagu ikka. Ehk siis tuule müha ühe hädise tadadaaaa prääksatusega.

Kusagil poole tee peal pidid olema trepid, mis viivad alla randa. Lol, ’Trepid’, nagu Mia õhtul netist kellegi iroonilist tähelepanekut luges. Treppe meenutasid need veelgi vähem, kui need seal Minas Morguli kõrval, mida mööda Sam ja Frodo üles ronisid. Sisuliselt läks mööda kaljuseina sinka-vonka alla kivist renn, mille kõrval oli metallist toru, mis pidi käepideme rolli täitma. Märja ilmaga mitte just ohtum retk. Et aga ilm oli kuiv, suundusime allapoole. Ja seal, pam pam pam pam, ootas meid varing. Nimelt viis alla randa kaljukülge kinnitatud metallsild ja redel. 2013, nagu Mia õhtul välja selgitas, oli osa kaljut aga alla kukkunud ja juhuslikult täpselt selle metallsilla peale. Ehk siis stseen nagu filmist: sul on küll sild, aga keset seda laiutab suur tühimik. Alla randa me seega paraku ei pääsenud, sest tee lõppes järsaku ja katkise sillaga. Aga see-eest oli hirmus põnev.

Tagasi rändasime täpselt päikeseloojangu ajal. Hoidsime kõik silmi hoolikalt pilkumast, et rohelist sähvatust näha. Ei näinud. See eest nägime küülikuid ja ohtralt pabulaid.

Ja nii ongi kaunis praeguseks lõpetada.

Ehk ma olen reisiga väga rahul ja tahan veel.

:3

Coming up!

2016 retrospektiiv

Liisa mehed ja kust neid leida