Liisa meets what

Liisa ja kevad

• Käisin esimest korda see kevad rattaga sõitmas, küll veeres hüva (eriti, kus kummid olid värskelt täis pumbatud)
• Ja esimene sulkamäng vennaga, mitte küll nii hüvä, sest tuul tõusis ja pani näkku.
• Aiatööd
• Aiamajake ja tee ja luule ja Hesse
• Täitsa õhtul istusin lihtsalt niisama, päike oli metsa taha vajunud ja vaikselt hakkas päevasoojus hajuma. Ja oi kui kõvasti linnud laulsid, kriiskasid, huikasid, lärmasid.
• Esimene rõdul päevitamine. Sooja kakskümmend kraadi ja Liisal pole seljas midagi enamat kui nokamüts ja ees päiksekad. Hakkidel ja piiritajatel oli mu valgest kannist ilmselt sügavalt ükskõik.
• Aga nüüd on jälle talv

Liisa ja loomad

• Nägin selle aasta esimesi liblikaid. Kollaseid ja lausa kolm tükki korraga
• Hiiretrauma vol2. Viskasin sidruniviilu solgipange kui nägin, et kaks hiilgavat silma põrnitsevad mulle ehmunult prügikastist vastu. Liisa käsi oli aga juba liigutuse teinud ja nii tabas sidrunilõik hiirekest täpselt vastu peakolu. Mõlemad saime ilmselt trauma. Takkajärgi on see naljakas, aga tol hetkel tõin kuuldvale kiljatuse, mille peale kõrvaltoa rahavas ehmatas ja paps, kes parasjagu vennaga müras, tüübi sülest maha pillas.
• Ajasime peaaegu kitse alla. Pole mul varem säärast napikat olnud, jalad olid ikka hurmavad makaronid.

Liisa ja filmid

• Täitsin viimaks projektinädala ära, kolm filmi, kolm kategooriat.
• Uus film: „Annihilation“, visuaal oli ilus ja kohati väga kõhe, et mitte öelda groteskne. Meenutas neid eriti kunstipäraseid Hannibali sarimõrvareid, kes oma ohvritest moodsa kunsti taieseid tegid.
• Vana film: „Operatsioon Õ“. Harisime Kadi nõukogude kinoklassika alal, sest selgus, et vaene eksinud hing oli vaid ühte nõuka filmi näinud. Jaa, kohe lapsepõlv tuli meelde. Quote, mida ma kõige rohkem sealt kasutan: nada fedja, nada.
• Mitte ingliskeelne film: „Persepolis“, prantuse animatsioon, põhineb samanimelisel graafilisel romaanil. Kui palju võib ikka lihtsalt visuaaliga edasi anda!

Liisa ja BTS

Niisama lambist otsustas Big Hit riilisida teaser MV, mis oli neist väga alatu, sest ma polnud moraalselt valmis ja sain väiksemat sorti erutushoo. C’mon, ma olin just eelmine päev järjest kõik I need u-Run mv’d üle vaadanud ja siis pam! nagu oleks universum teadnud, annavad nad järsku uue sama tsükli osa välja. (ja et ma olin just päeval endale Hesse „Demiani“ laenutanud, oli veel eriline kokkusattumus)

„Euphoria“, esmamuljed

• Uuuu, seekord näeme Taehyungi täitsa vette hüppamas
• Okei, Jin eksisteerib ka väljaspool ruumi ja aega?
• Suga ja Kookie, nooooooooo
• Jimin näeb päga välja
• Jungkook on ikka kena
• ...kas ta laulis just ’u fuck me up’?
• Well, küllap siis
• Okei, jookseme ruumis ja peegeldame „Spring day“ mv’d
• Lol, palju edu uutele fännidele nende tuvastamisega
• Tumedad juuksed teevad neid nooremaks
• Ei ole meil ikka hawai särkidest pääsu
• Ja Namjoon peaks olema hoopis mingi office worker
• Happy times~
• Jaaaa me sõidame tagasi mere äärde
• Kõik valges, kõik tumedapäised – ok, kas nad siis ikkagi on ühe inimese manifestatsioon või?
• Taehyungi ja Jini role reversal. Jin valge kapuutsiga vs V must kapuuts
• Fuuuuuuuk, kas Taehyung on ainus, kes on teadlik, et Jin orgunnib midagi
• Kas see pidi nüüd naeratus olema
• Jaaaaa mingi tekst korea keeles, millest ma aru ei saa
• Ning haa!, JK end credit scene, lugu läheb edasi!

Ja järelmuljed

Ma olin seda umbes kaheksa korda vaadanud kui ma viimaks aru sain, et Jungkook ikkagi ei laula ’u fuck me up’. Mida ta laulab, sellest ma aru ei saanud. Aga siis vaatasin alapealkirja ja viisin kaks ja kaks kokku – ilmselt laulab ta juu-foo-(r)i-a.

(minu jaoks on see ikka juu fakk mi aaap)

(mida ta ka teeb)

Mia leiab, et see on ikka masendav, kuigi ilmselgelt liigume me (näilise) paremuse poole. See, kuidas toimub rewind, kuidas veri kaob vaibalt, kuidas Jin võtab maast raha üles, kuidas JK veab Suga põlevast ruumist välja...(ja siit tekib küsimus, kui palju peab Jin ise sekkuma sündmuste käiku ja kui palju on tal selle veidra universumi üle kontrolli?)

Anyway, happy times paistab ikkagi kõigest Jimini peas olevat?

Ja lõpustseen hüppetornis, mis nii ilmselgelt proloogi peegeldab, on ka väga suspicious. Kui nad ei oleks üleni valgesse riietatud, siis oleks ilmselt vähem, aga mingil põhjusel muudab see detail kõik väga ambivalentseks.

Anyway, ma lugesin Hesse läbi ja peaks nüüd Blood, sweat and tears’ile uue reviw kirjutama. Tsiteerides Krisi, maybe next time.