Bass drum goes like dumdumdum

Jää hakkab liikuma.

Meil on:

1. Lennukipiletid edasi-tagasi
2. Bussipilet Riiga
3. Hostel
4. Kontsertipiletid 2. juuniks (õhtuse seisuga, küll veel dhli valduses)
5. Meil, mis teatab, et 1.juuni piletid on välja prinditud ja pannakse kohe teele

Mida meil ei ole:

1. Lennujaama transferi
2. Bussipiletit Riiast koju
3. Ostjat 1. juuni piletitele
4. HP maailma pileteid

Mida me ei saagi

1. Harry Potteri pileteid, sest kõik on välja müüdud

Ehk siis selle nädalaga on asjad enam vähem paika loksunud ja ma ei pea enam põdema, kas need neetud piletikontsud jõuvad mu postkasti no näiteks 29. maiks. (Ma siiski olen hämmelduses, kui mahajäänud kolgas on Lääne-Euroopa. See ikka ja jälle üllatatab mind, kuigi ei tohiks enam. Vähemalt ei saada nad neid pileteid tuviga.)

*

Lihavõtted möödusid kiirelt ja olid täis perekondlike askeldusi. Ilus ilm ja haige mama tingis selle, et Liisa sai nakkuse ja reetlikku külma, nii et see nädal on veedetud meeldivalt nohutades ja mõttetu 37,2-37,3 palaviku käes kannatades. Ja et otseloomulikult oli tegus nädal, sai iga hommik kraadiklaas ohates kõrvale pandud ja end ikkagi kooli veetud, ja iga õhtu taaskord kraadiklaas ohates kõrvale pandud, ja end ikkagi välja veetud. Kuigi kohati oli küll tunne, et ei viitsi (nada fedja).

Kevadkarneval oli seekord natuke mannetu. Olime Kadiga kogemata liiga kained ja tegin isegi igavusest suitsu. Kaks tükki ehk kahe aasta normi ära. Eks ta ole. Aga see-eest nägime sellised kaunid külatüdrukud välja, et ise ka ei usu. (minu hurmav Freddie outfit jääb paraku ebamäärasesse tulevikku)

*

Eelmise nädala lõpus tegi siis Bangtan muusikasõu comebacki.

Ja oh seda üllatust, Liisa on täiesti lummatud Dionysose esitusest. See kõige esimene Music Countdowni live lõi mind lihtsalt pahviks.

• See laul ise jättis mulle esimsele korral juba hea mulje ja endiselt on sel parim energia. (pluss sõnad ise ka, eks ole)
• Koreograafia: raske, lõikav, efektne
• Erilised lemmikkohad need, kus nad laua taga istuvad ja hästi järskude liigutustega shote võtavad ja pead kõrvale löövad ja käed lauale virutavad
• Siis see koht, kus nad põrnadal ära käivad. Ma väsin juba vaadates ära.
• Jungkook ja tema akrobaatika
• Kostüümid. Valged toogad on ikka parimad. Missest et Namjooni esimene kord oma sauaga veidi rüühõlmade vahele kinni jäi
• Ja muidugi lavakujundus ise, sest esiteks nii hästi läbi mõeldud, ja teiseks, mitte lihtsalt dekoratsioon, vaid osa laulus ja osa koreograafiast
• Ja siis muidugi poisid ise ja meie Hobi, kes on nii intense
• Ma ütlen, Dionysos omab seda comebacki ja Hobi omab Dionysost
• (aga muidu on comebacki mein tähelepanu püüdja minu jaoks ikkagi Taehyung)

„Boy with luvi“ live jääb muidugi ultimate bitch Dionysose varju, aga mis mulle meeldib, on see kergus, millega nad koreograafiat esitavad. Seline hea feel good vibe ja kerged naeratused Jimini poolt.

Ja „Make it right“ live andis sellele elu juurde, kuigi ma endiselt ei suuda seda viisi meenutada. Lavakujundus oli hea ja kui siis me boy Suga sisse tuli, olin ma väga satisfied.

Lubasin albumist rääkida ja räägin. Aga mitte süvasemiootilselt, selleks on seekord doktorikraadiga psühholoogid, kes teavad paremini.

Üldfeel meenutab mulle „Love yourself: heri“. Kui ma seda albumit esmakordselt kuulsin, oli ma suht: see on okei popalbum, aga ehk mitte kõige huvitavam. Mul läks paar kuulamiskorda enne, kui „LY: Her“ mulle omaseks sai. Ja tõttöelda, ei lähe mulle endiselt ei „Dimple“ ega „Pied piper“ korda. (ja see sama muster, kus kaks kõrvuti asuvat laulu (enamasti albumi esimesel poolel) mind külmaks jätavad, see on korduv tendents)

Aga „Her’il“ on pärit ka minu üks absoluutseid BTSi lemmiklugusid, nimelt „Sea“.

Aga nüüd ma kaldusin teemast kõrvale ja asusin hoopis teisest albumist rääkima. Juhtub.

~Map of soul~

• Intro. Persona. Ma olen School love trilogy hoe, nii et hello nostalgia, my old friend
• Boy With luv. Seda sai juba arvustatud, aga albumi versioon on ikkagi suti erinev. Näiteks lastakse tüdrukul ka laulda. Endiselt on lemmik viisikäik täitsa alguses.
• Mikrokosmos. Lol, õekese kommentaar oli, et see pealkiri on nagu mingil Vennaskonna laulul. Mulle meeldib see lugu, sõnad on kenad ja et ma olen tegelikult sentimentaalne nerd, võib mulle tähtedest laulda küll. Eriti kui tõelised tähed olete teie, mu poisid. Lemmikkoht algab siis kui nii umbes pooleteise minuti peal Namjoon sisse tuleb. Ja siis see koht, kus nii 30 seki peal tuleb Hobi ja siis ülejäänud rapline, mis ka väga satisfying.
• Make it right. I blink ja siis on laul läbi. No ausalt, kui see playlistis tuleb, märkan ma seda alles siis, kui Suga räppima hakkab. Ja  Suga hakkab räppima nii 30 sekundit enne lõppu.
• Home. I blink vol 2. Kui „Make it right“ on minu jaoks lihtsalt igavavõitu (kuigi praegu just kuulan ja kuulan isegi korralikult), siis „Home“ on täpselt selle soundiga, mis mulle ei istu. No pole midagi teha, ei ole minu maitse, missest et pühendatud mulle. (armyle, meile). Aga mis on huvitav, on see ’mi casa’ rida. Ma üritan kogu aeg aru saada, kas seal toimub helistiku vahetus või on see lihtsalt mustadel klahvidel. Aga jah, meloodia kohapealt huvitav valik
• Jamais vu. Ok, kui see esimene kord tuli, ma kohe elavnesin. See, mis hakkab nagu drama laul, muutub ühel hetkel kardinaalselt. Väga huvitava soundiga ja see dissonants,  mis eri osade vahel tekib, on paeluv. Nagu Hobi paneb ühte stiili ja siis tuleb remidy sisse ja see on veider, aga põnev, nii et kokkuvõttes mulle meeldib.
• Dionysos. Yes. Veelkord yes. Mu uus party hype laul. Ja need sõnad on nii nutikad. Sest meile räägitkse korraga elu endasse ahmimisest, pidutsemiset ja elu tähistamisest, aga samas ka sellest, kuidas looming neelab oma looja, kuidas kunst korraga loob ja võtab. Sest see on ka laul ahnusest ja sellest, kui raske on peatuda. Suga on see, kes sellest teemast kõige rohkem räägib. Ahnuse motiveerivast ja samas hävitavast mõjust. Kus ükskõik, kui palju sul on, tahad sa ikka enamat ja kuidas peatuda on raske, kui mitte võimatu. Joome, joome, üks shot, kaks shoti ja nii edasi, sest millal sa tead, et nüüd on piisavalt, nüüd aitab? (tsiteerides iseenaast: lõpp saabub muidugi klirinal, sampanjapudelite paukudes ja hüsteerilise naeru saatel). Mulle meedivad need lood, kus BTS räägib iseendast. Sest see laul on ühtaegu enda tähistamine ja hoiatus.
• Aga veidi vähem halvaendselistel nootidel lõpetades, Hobi osad on nii kaasahaaravad. Bass drum goes like dumdumdum~, idk, aga kõigi sügavmõtteliste ridade kõrval on just need mu lemmikud.

Ja ma plaanisis veel ka natuke Taehyungi üle ilastada, aga nüüd sai mul küll jõud otsa ja see neetud palavik hakkas jälle tõusma . See ya~