Melodraama vol3

Ma olen vist enda teadmata midagi väga halba teinud, sest universum otsustas mind viimastel päevadel alatult karistada:

• Mulle ei ole enam mobiiltelefoni
• Ega koduvõtmeid
• Mu Super Show fond kahanes drastiliselt, sest ma pidin korterile uue luku panema
• Mu panagakaart ka ei tööta
• Mu lemmik käekott sai osaks ajaloost (nuuks nuuks)
• Ja lõpetuseks, mu läpakas kuulutati lõplikult surnuks (RIP Pann-Ryo-chan)

Viimase uudise võtsin juba külma rahuga vastu, sest esiteks ma aimasin seda (ja ükski saatuselöök ei ole nii karm, kui sa seda oodata oskad) ja teiseks oli mul nädalavahetusel meeldiv võimalus (või ebameeldiv, arvestades circumstance) oma sisemist zeni treenida.

Juhatussõnad neile, kes tunnevad end põrandapesukaltsudena, aga tahaksid end tunda taas nagu mannavahune pulmakleit:

1. Hala ja maga. Hala ja maga. Ei saabu vabanemist enne, kui pole oma hinge (ja silmi) Niagara kosena tühjaks valanud
2. Vaata midagi naljakat (minu puhul oli selleks SPN „Changing channels“). Naerdes unustad sa halvad asjad vähemalt ajutiselt ära.
3. Loe midagi masendavat. Kellegi teisel läheb alati kehvemini kui sul ja kui mitte südantsoojendav, siis on see vähemalt kummaliselt lohutav teadmine.
4. Maga veel, sest esiteks näed sa ärgates palju ilusam välja, teiseks pääseb tüütute mõtete käest ja kolmandaks, nii banaalselt kui see ka ei kõla, on hommik tõepoolest õhtust targem (kahjuks mõnikord ka tagantjärele tark, igavene pussy selline)

Lõpetuseks (ja see on juba advanced level), avasin ma oma apelsinikarva raamatukese ja lasin endasse kübekese idamaa vana aja tarkust.

Parafraseerides Dhammapadat siis:

„Ära tee endale midagi meeldivaks. Meeldivat kaotada on ju valus. Ei ole kütkeid sellel, kellel ei ole meeldivat.“

Ja veel:

„Meeldivast sünnib mure, meeldivat sünnib hirm. Meeldivast vabanenul ei ole muret, kus on siis hirm?“

Vot, säärased budistlikud tõed.

Nii palju siis seekord elufilosoofiast ja moppimisest. Sest vaatamata melodramaatilisele lõpplahendusele, oli mul siiski täitsa tore naistepäev.

Ja nüüd rõõmsamate teemade ehk kpopi juurde!

Lol, kuigi arvestades Chanyeoli uut soengut ei saa ka siin vaid rõõmuhõigetest rääkida. One favourite down, two more to go. Sest ehkki Chen Chen ja Kai on siiani käärimõrtsuka küüsist pääsenud, luurib comeback põõsastes nagu kuri hunt (jah, see oli vihje) ning iga laps, ka kõige väiksem, teab, et comeback tähendab uusi soenguid.

U-kiss „Standing still“

Best dance music in Korea is back, elagu tümm, eks ole. Ehk Liisale meeldivad minoorse kõlaga klubilaulud ja otseloomulikult siis ka see lugu. MV setting oli suht klizee ja suti 2006, aga hei, U-kiss armastabki hüljatud kohtades tantsida, poisud olid bamfid ja isegi omnom Dongho ei näinud katastroofiline välja. Kevin aga musta peaga andis peaaegu et namja mõõdu välja! Nats liiga palju vilgutamist oli, nii et lõustadele ei saanud keskenduda, aga see käed taskus tantsuosa oli igati aktsepteeritav. Radom pihv ja tema creepyd dussigeelireklaami läätsed tho.

Lee Hi „It’s over“

Pihvil on häält, see on kindel, aga see muusikastiil pole ausalt öeldes my cup of tea. Väga väsitav ja saab tarbida vaid väikestes kogustes. Aga kindlasti meeldis see mulle rohkem kui ta debüütlugu ning MV meeldis kohe väga. Lihne, aga huvitav. Väga YG, olles samal ajal ka sundimatult nunnukas. Ehk siis lugu sellest, kuidas lapsepõlv on mööda läind. Lol, väga Pille-Riin. Preili ise oli natuke elu sisse saanud ja mulle meeldis ta stilisti töö, eriti see roosa kostüümike ja sellega komplektuuruvad kontsad. Yep, enamus videot olid mu silmad ta jalgadel. Sinised kummikarud olid ka mõnus sümbol.

Vaatasin lõpuks ära ka mõlemad Seksi ja linna filmid ja armusin ajutiselt. Nii Samanthasse, sest ma tahan ka 25 aasta pärast sama fabulous olla, kui sellesse sarmikasse taani seiklejasse, kellega ta teises filmis kompromiteerivasse olukorda sattus. Jaa…

Igatahes, ma olen raamatu läbi lugenud, aga sarja ennast suht vähe näinud. Küll suvi ja tv 6 seda viga parandavad, sest hei, kui lulze on piisavalt,olen ma võimeline isegi suhtedraama üle elama.

Ma olen juba pea kümme aastat väga nadi telekavaataja olnud, mis pani mind mõtlema, milliseid sarju ma üldse kunagi vaatanud olen. (kui jätta päevased A-rühmad ja McGyuiverid muidugi kõrvale. Mis pani mind ootamatult mõtlema, kas Xena oli päevane sari)

Algklassides vaatasime me kogu perega X-faile. Ma mäletan, et need olid esmaspäeva õhtuti kell üheksa tv 3’st ja mõnikord oli täiega õudne hiljem tuttu minna. Pärast kolimist vaatasime me mõniaeg inertsist edasi, aga kui Mulder ära läks, siis enam mitte pluss see kõik läks väga segaseks ja tulnukarohkeks. Aga jah, see on selgelt esimene sarjaformaadis asi, mida ma andunult jälgisin, ja nüüd SPN vaadates tulevad mulle ikka aegajalt X-failid sooja südamega meelde.

Samasse aega jäävad ka „Vampiiritapja Buffy“ (lol, samuti kogu perega) ja „Võluvägi“

Millagi veidi hiljem (ehk siis juba 21. sajandil) sai vahitud „Roswelli“ ja ühel suvel nägin ma etv’st „Smallville’i“ esimese hooaja ära. Ja ma tean, et ma vaatasin mõnda aega „Gilmore’i tüdrukuid“.

Kui viimane välja jätta, on kogu eelnev sarjavalik ilmselgelt üleloomulikku valda kallutatud, mis makes sense ig. Ega ma ka raamatute osas põhikoolis suurt midagi peale ulmekate ja krimkade lugenud. (sest krimkasid sai ka vaadatud, aga et need kõik euroopa omad ja ülesehituselt nii ehk naa erinevad, jätsin ma need hetkel kõrvale)

Keskool tõi „Kondid“ ja juhuslikud „Kiirabihaigla“ osad, aga rohkem küll vist midagi. Isegi ootmatult palju asju tuli välja.

Selline oli tänane põnev trip down the memory lane.

Ilusat nüüdseks juba möödunud emakeelepäeva! Eelmisest lausest on näha, kui andunult ma seda pühitsen.