Liisa kättemaks: vol2 ehk tüdruk Hattori Hanzo mõõgaga

Reisilt tagasi, tegelikult juba nädal, aga teate ju küll, kuidas sellega on. Alguses on selline meeldiv kõikehõlmav väsimus, millele järgneb aga tung teha võimalikult ruttu palju kasulikku. Meie puhul oli siis selleks kogu aias leiduva marjavarastuse purkeerimine, mahlastamine ja moosistamine. Käisime isegi mustikal, sest meie üliagaruse tulemuseks laiutavad aias vaid paljad põõsad, aga (õnneks) oli metsaalune marjadest tühjaks nopitud ja saak kesisevõitu.

Saaremaa oli külm, tuuline ja välismaalasi täis. Nii erinev kümne aasta tagusest korrast, kui seal oli palav ja õhk seisis paigal, kuigi jah, välismaalasi oli ilmselt juba tol hetkel omajagu. Oli see siis meresõidu tulemus või kõik need sakslased, sommid ja leedukad, kuid me ütlesime pidevalt mandri kohta Eesti. Jah, hakka neid britte juba oma SB ja Euroopa eritamisega mõistma.

Reisipildid on hetkel veel sisse imemata, nii et ei mingit illutreerivat materjali. Te ei näegi, kuidas ma kui kubujuss kolme sviitri, dressika, tagi ja issi pluusiga ringi tatsasin, sall tihkelt üle pea seotud, nina punane kui näärikuuse ladvas ilutsev viisnurk.

Kodus käisin, kus pidasime minu vast ülesvuntsitud korteris Kadi sünnipäeva, mis päädus sellega, et istusime kolmekesi kell pool neli hommikul arvuti ees ja vahtisime Exoga varietyt, ige tobeduse üle kollektiivselt rõkates. Kõigest paar tundi varem olime arutanud, millised liikmed meid suht külmaks jätavad, ja pidime nüüd oma sõnu sööma, kui ennist teiste hulgas ära mainitud Kyungsoo korraga väga vahva ja armas oli. Loo moraal: tuleb rohkem sõusid vaadata.

Ja kirsina koogil, tuli samal õhtul ka välja Exo uus mv.

Ilma pika sissejuhatuseta: EXO “Growl” meeldiv mulle väga. Väga väga. Live’i pole küll veel näinud, aga damn, see tantsime on lihtsalt üliefektne. Niivõrd läbimõeldud koreograafia, kus iga liigutus pakub põnevust. See on keeruline ja seetõttu ka huvitav, kuigi jah, see ringis umber maknae kepsutamise koht pani mind suti lolima. Ja muidugi laul ise! Juba esimesed noodid on nii head ja panevad kaasa jõnksuma ja refrään on lihtsalt perfecto (ja muidugi pole mul õrna aimugi, millest see räägib, sest tõlget ma ju lugenud pole).

Poisid näevad oma coolbro keska pahapoiste olekuga ka väga hurmavad välja ja see on ka tore, et kaameramees ikka kõigile tähelepanu pöörab. Missest et enamus aega olid mu silmad Chenil ja ma pidin võitlema kiusatusega ekraani patsutada (ja patsutasingi). See, kuidas ta oma lipsu kohendas ja imaginaarset tolmukübet õlalt pühkis ja muidu ülbelt ekraani põrnitses…ugh ruudus.

Hee, ja Chanyeolil oli nunnu poisikesesoeng, mis teda kohe nooremaks muutis.

Uutest mv’dest tuleb ära mainida muidugi ka BEGi ja f(x)’i.

F(x) laul ja mv oli väga nendelik, ei midagi halba, aga ei ka midagi eriliselt köitvat. Krystali juus oli muidugi üsna flashy, Victoria nägi lihtsalt tapvalt hea välja ning Luna päevitunud jumega sobib must sirge juus kui valatult. Amberi puhul leidsin end aga juba sajandat korda soovimas, et tal ühel päeval juuksed pikaks kasvatataks või vähemalt pikendusedki pandaks (kui kellelgi on pilti tast pikkade juuste/parukaga, siis linkige). Klaaskast oli muidugi efektne, lõhnavad metallilled aga küsitavad.

Album see-eest meeldib mulle väga. Selle füüsiline välimus on viis pluss, nii pildid kui kujundus. Läbi olen kuulanud küll vaid korra, aga see kord jättis mulle positiivse mulje. Eriti lõpp, kus kohe mitu laulu mulle väga meeldisid. Viimane lugu oma muusikalikku ehitusega sobis nii hästi lõppu. Praegu meenuvad okeid lood: “Pink tape” (shadow or whatever), “Toy”, “Ending page”, “Airplane” etc. Ma ei mäleta hästi, aga pole mahti  üle kuulata.

BEG “Kill Bill”. Fuck yeah Tarantino! Juba pealkiri ise oli paljutõotav, eriti arvestades, et tegemist on mu lemmik Tarantino filmiga, mille esimest osa olen ma ikka korduvalt vaadanud. Ja muidugi ei pidanud ma pettuma. See oli lõbustav, kuum ja stiilne ja nagu ma tumblris mainisin, kummalisel kombel üks nende kõige kerglasemaid ja rõõmsamaid mv’sid üldse. Karmid kuumad naised üksteist mitmesugustel viisidel mättasse löömas, mida võib veel neiu tahta. Suht esimest korda tunnen ma BEGi puhul, et ma ei pea otsima mingit varjatut sõnumit ja jälgima sümboleid, sest tehniliselt oli lihtsalt tegemist mõningate Kill Billi stseenide re-actinguga.

Eriti meeldis mulle mustvalge algus, kui taustaks mängis bang bang, my baby shot me down ja see, kuidas Narsha oma juuksekaunistuse Ga-ini pähe viskas. Ja hiljem see, kuidas bamf Ga-In viskenugadega Narsha sihikule võttis. Lihtsalt hurmav. (ja tantsuosa, sest kuuuuuum. See kõrgavaade oli ka väga efektne).

Laul oli ka täitsa hea ja albumit läbi kuulates meeldisid mulle veel ka täitsa“Satisfaction”.

See tuletas mulle meelde, et peaks “Vabastatud Jangot” vaatama. Ma olen filmide ära vaatamises märgatavalt nadim kui raamatute läbi lugemises. Küllap seetõttu, et raamatu saab kõrvale panna, film aga vajab kahte tundi pühendunud aega, mil keegi ei saa sind segada. Meie peres tähendab see aga seda, et sa saaks filmi vaatama asuda vast alles nii kell kaksteist öösel.

Sarja jõuab aga vaadata küll. Eile vaatasime Miaga ühe minu Supernaturali lemmikosa “Faith” ära ja Mia ütles, et see on siiani tema lemmik osa. Hea maitse õeke, hea maitse.

(Ja kui ma mainisin, et tulevikus on ka vanglaosa, teatas ta selle pääle, et Deanile sobib vangla. Ma olin suht lol, täpselt minu sõnad.)

Tegin endale viimaks Goodreadsi konto ära. Esimestel õhtutel veetsin seal ka kohe mitu tundi meenutades raamatuid, mida kunagi loetud, ja erinevaid liste läbi vaadates. Nagu papa intelligentselt tähendas: seal saab veeta nii palju aega, et raamatute lugemiseks ei jäägi aega.

Eks ta ole.

PS. Maailmas on palju kohutavaid asju ja hiireta läpakas on kindlasti üks neist.