Tragöödia kolmes vaatuses

Pool kaheksa õhtul. 32 kraadine leitsak on asendunud kõigest tagasihoidliku 28 kraadise palavusega. Soojas õhtuvalguses kumab järv iseäranis heleroheliselt. Liisa sirutab end paadisillal välja ja hüppab siis pea ees vette.

Vesi on nii siidiselt sametine, mõtleb Liisa. Ja lolib siis mõttes.

Viis tundi varem

Kummide vingudes ja sireenide vilkudes kihutab randa kiirabiauto, paar minutit hiljem ka tuletõrjeauto. Liisa, kes ligunes vees ja ootas, et venna hüppetorni teiselt astmelt alla kargaks – vägitegu, millega ta oli paar päev varem hakkama saanud, kuid mida Liisa kahetsusväärsel kombel polnud näinud – , ronib kahtlustavalt veest välja. Ka venna laskub tornist. See kord siiski treppi mööda.

Keegi on kadunud, seletavad mingid noormehed, kui me valjult oma imestust väljendame. Kedagi ei ole vees, kõik on välja kupatatud ning järv rohetab pahaendeliselt nagu Minas Morgul. Mõtlikult läheme oma rätikute juurde tagasi ja jääme koos naabritüdrukutega sündmustiku jälgima. Rand, mis vaid viis minutit tagasi kihas lärmakast elust, on haudvaikne. Vaid venna kilkab rõõmsalt:“Äkki keegi uppus ära!“ Tal on ilmselgelt põnev. Poisikesena läheb ta paadisillale jalgu kõlgutama ja asja lähemalt kaema, meie istume rätikutel ja peaaegu sosistame. Veider on ja põnev ka.

Pool tundi hiljem otsitakse müstilist nooreest. Keegi pole nagu puudu, aga vee alla olla keegi siiski kadunud. Tuuakse sukeldujad. Vaene rannavalvepoisu peab kogu nende päästajate armee keskel seisma ja näeb üsna õnnetu välja. Tasapisi randa tabanud ärevus hajub. Kostavad jälle sulpsatused, kui inimesed vette kargavad, uued saabujad jutlevad valjult, pägalikud on tagasi lastebasseini lubatud. Näib, mis saab.

Õhtul kell pool kaheksa

Liisa ujub rahulike tõmmetega üle siidiselt sametise (või kui soovite, sametiselt siidise) järve. Mööda ka kohast, kus väidevalt keegi vetesügavustesse kadus.

Lol, kas see poleks mitte hurmav õhtu lõpetus, nüüd veel üks laip leida, mõtleb Liisa sugugi mitte murelikult. Sest emme on selle juba kunagi ära teinud: läks saunast ujuma, sattus laiba otsa ja seda oksarondiks pidades, lükkas endast eemale. Aga see oli üks teine järv, üks teine pidu aj üks hoopiski halvema õnnega naiskodanik.

Liisa ronib veest välja suveharja näkk, pruun keha veepiiskadest sätendamas. Ei leidnud ta mingit laipa.

Epiloog

Ei leia ka tuukrid midagi.

„Valehäire,“ kehitab naabrinaine õlgu. Eks ta ole.

PS. See kõik juhtus õekese sünnipäeval, kes tõsi küll, oli sel hetkel hoopis Tartus ja jäi kogu actionist ilma.

PSS. Ilusat taasiseseisvumispäeva! Mina kavatsen seda õhtul tähistada vaadates „Iseseisvuspäeva“, sest miski pole lõdvestavam, kui jälgida, kuidas Emmerich järjekordselt Ameerika õhku laseb.