Pühakud ja patused

Leidsin lõpuks ometi toreda inimese, keda valida. Vanasti sai ikka oma suurepärast religiooni ja filosoofia õpetajat valitud, aga nüüd, kus ma pole enam Tartusse sisse kirjutatud, tuli keegi uus leida. Tänu taevale, see ühiskondlik mure on nüüd edukalt lahenenud. Nüüd saan tagasi oma teadliku ignorantuse juurde naasta. Ausõna, ma teadsin poliitikast ilmselt kõige rohkem siis, kui ma olin 15. Kaheksa aastat hiljem ja ainus, mis mu südames hingitseb, on sügav ükskõiksus. Isegi naljakas ei ole.

Ei, valetan. Vahel siiski on. Nimelt see transformer-ülemiste vanake. Lol, ma ei saanud alguses aru, et see junn peabki nimetatud olendit sümboliseerima. Ma ikka ootasin sellist ghost bustersite stiilis hiid michelini mehikest. Milline pettumus.

Positiivsematel nootidel: ma võin jälle lapsi saada. Kui ma tahan. Nagu ma tahaks. Nagu mul oleks neid kellegagi saada. (ja niikuinii annan ma end peagi taas Kaasaegse Medistsiini kätesse, mis tähendab, et ma ei või jälle lapsi saada. Seekord oli aga arst nii viisakas, et mainis seda mulle). Miks ma millestki nii isiklikust üldse kirjutan? Eks ikka seetõttu, et te ei uuriksite alati, mida kuradit teile välja kirjutatakse ja ei hakkaks lihtsalt kuulekalt mingit mürki alla neelama. Jah, see mürk aitab. Aga ka kokaiin ja heroiin olid kunagi ravimid. (Mis tuletab mulle meelde, kas keegi on Danradiga „Noore arsti märkmeid“ vaadanud ja kas see on ka ok?)

Plaanin kogu aeg midagi uut vaatama hakata, aga kuidagi ei jõua selleni. Pigem vaatan vanu asju üle. Eelmine pühapäev jäin päeval Midsomerit vaatama ja täitsa juhuslikult oli see osa, kus Orlanda Bloom hanguga ära tapeti. See ja et nad mainisid Lothlorieni, (osa oli filmitud vahetult enne seda kui Orlando Bloom Uus-Meremaale filmima suundus, nii et keegi veel ei teadnud, milliseks hitiks Lotr kujuneb) olid ka ainsad asjad, mida ma mäletasin. Ja siis ma jäin mõtlema ja avastasin, et ime kah – eelmine kord olin ma näinud seda kümme aastat tagasi. Mis tähendab, et mu Midsomeri karjäär on oma 13 aastat pikk. Võimas.

Lugesin nüüd, kus see eesti keeles ilmus, ka „Luude linna“ läbi, sest trendikirjandusega tuleb ju kursis olla,  ja lol, mul tekkisid hoopis sellised nostalgilised „Vampiiritapja Buffy“ mälestused. Nagu ma aru sain, kirjutas autor sellele kunagi fanfice. Ah, 90-ndad~! Aga ma tabasin lõpuks ära, miks ma ei saa enam noortele suunatud fantaasiakirjandust (või üldse noortekirjandust) eriti lugeda. Stereotüüpsed naispeategelased naispeategelasteks, aga ennekõike olen ma tegelastest peaaegu kümme aastat vanem ja see annab tunda. Ainus praeguse aja hittromaan, mis mulle tõeliselt meeldis, oli „Näljamängud“. Aga seda siiski tema tõeliselt tumeda poliitilise sisu pärast ning viisist, kuidas see ajaloo ringkäiku esitles. (mhm, millal teine osa kinno tuleb)

Mul on tunne, et kui ma 14-15 olin, ei olnud veel sellist noorte fantaasiakirjanduse buumi, sest ehkki ma lugesin kohutavalt palju ulmet ja fanataasiat, oli see ennekõike ikkagi täiskasvanutele suunatud. Mhm, kahjuks pole mul enne 2006 aastat lugemispäevikut, nii et ma ei saa kontrollida ka.

Paar kohustuslikku k-pop mv’d ka.

• Block B „Very good“: aim veeery veeery guuud~ (seda kirjutades lällata on raske, sest ma tõstsin oma käed automaatselt klaviatuurilt, et kaasa tantsida). Ehk siis tegemist on väga catchy looga, mis pani mind esimest taktist kaasa võnkuma. Mv on vaimukas, ülbe ja absoluutelt mitte melodramaatiline – omadus, mis kpopi natuke liiga palju kummitab. Block B tuli, nägi ja võttis ja lasi siis jalga. Väike vihje Jokkerile ja me saame ennast mitte liiga tõsiselt võtvad kurikaelad. Minu ultimate lemmikkoht: söögilaua stseen, kus statistid muusika rütmis nugade ja kahvlitega lauale taovad, absoluutselt plassid ilmed näod. Absurdne ja elegantne.
• IU uus mv. Albumit pole viitsinud kuulata. Ja ega see promo laulgi minu maitse pole, too swingy, lisaks on mul ilma võimaluseta ise tantsupõrandel jalga keerutada, teatav vastumeelsus bigband muusika suhtes. Video ise oli see-eest täitsa huvitav oma hüpetega mustvalgesse (see koht, kus kingad vaid punaselt särama lõid, oli efektne) ja 20-ndate stiilis stilistikaga, mis tõi meelde tantsumaratonid ja kergemeelse unusta-kõik mentaliteedi, mille all luurib midagi hüsteerilist ja peaaegu meeleheitlikku. Vihje ehk Great Gatsbyle? Mitte et see video ise tegelikult ju väga tume oleks olnud. Pigem naljakas, eriti kui need samad punased kingad Iu’d jälitama asusid ja ta lõpuks kinni püüdsid. Aga siiski. Mis juhtus Kurja kuningannaga, kui ta punased kingad jalga pani? Ta tantsis seni kaua, kuni langes surnult maha. Ja näide päriselust: surnuks tantsisid end ka mõned 20-ndatel tantsumaratonidest osavõtjad.
• SHINee „Everybody“: fuck yeah creepy dubstep opening!..ja siis läheb kõik allamäge. Oh millal küll tuleb Shinee taas välja looga, mis mulle meeldib. Dubstepi vastu pole mul midagi, eriti kui seda mõistlikes kogustes doseerida (antud juhul ei saa me kindlasti mõistlikust kogusest rääkida), aga see, mis mind tegelikult häiris, oli see närviline rõõmsameelsus, mis muutus kohutavalt kiiresti tüütuks ja väsitavaks. Mulle ei meeldinud refrään ja et see laul koosnebki vaid refräänist ja dubstepist, võime teha loogilise järelduse. Mv ise oli ootuspärane, see tähendab kvaliteetset tantsu poisudelt. Opening, kuidas nad järjest püsti tõusid, oli lahe. Kaamera jalgade vahelt – pigem naljakas. Liba-natsimundrid on alati hea valik, sest on kuidas nende natsidega on, ei saa eitada, et neil oli stiili. Lol, aga see pimbikasukas poolpaljas Taenamja meenutas mulle esimese hooga hoopis Daesungi.

Eee~, aga nüüd Supernaturali üheksanda hooaja avapaugu juurde! (spoiler warning123)

• Lol, The road so far lauluvalik oli üsna huvitav ja lõi kohe sellise romantilise meeleolu
• Ooo, uus opening on nii ilus.
• This is Dean Winchester and i need your help. Aahhhhhh, külmavärinad üle kogu keha, eriti arvestades, mida sellise palve esitamine talle tähendab (tegelikult, see oli üsna loll tegu Dean-o, c’mon angels are dicks, you can’t trust them. You shouldn’t actually even trust Cas, considering the history and stuff)
• Lol, redneck ingel traktoriga appi tõttamas. Best scene of the premiere.
• See Ezekiel ingel on päris sümpaatne ja kobe kuju, mõtles Liisa läbi terve osa. Et siis lõpus olla: wow, ma ei osanud seda oodata. (Ezekieli vessel, tule tagasi). Huvitav tähelepanek: esimest korda pärast Balthasari on meil ingel, kes ei kanna ülikonda, vaid nahktagi. Ja iga laps, ka kõige väiksem teab, et need on deemonid, kes nahktagisid kannavad. Mitte et ma arvaks, et Ezekiel seda oleks. Pigem on see seotud kuidagi suhtumisega autoriteeti ja iseseisva mõtlemisvõimega.
• Lol, Dean on igasuguse normaalsuse teesklemise lõpetanud. Are you an angel? I’ve got king of hell in my trunk. Mhja, mitte just asjad, mida tavainimestele mainida.
• NOOOOOOOO CAAAAAAS! Ja see võimalus, et see juhtub, oli ju algusest saadik olemas. Et ühel hetkel saab Casist inimene. Mingil põhjusel ei osanud ma aga seda ikkagi oodata. Mis muudab Casi langemise veel eriti valusaks on see, et nad ei saa minna ega ta grace’i lihtsalt kuskilt üles korjata; ei, see Metatroni käes, mis tähendab, et selle tagasisaamine saab olema bitch (jah, Deani halb mõju mu sõnavarale)
• No Cas vol2. Sa jätsid oma vana ülikonna, sinise lipsu ja trenchcoati mingisse suvalisse pesumajja! SA JÄTSID OMA TRENCHCOATI MAHA! DEAN KANDIS SEDA ILMA MINGI LOOGILISE PÕHJUSETA ENDAGA AASTA AEGA KAASAS KUSJUURES TA VAHETAS SEL AASTAL KORDUVALT AUTOSID SA TÄNAMATU INGLIJOBUDIK JA SA JÄTAD SELLE LIHTSALT MAHA. Ok, ausõna. Ma kontrollisin, kas tal mingi kott on, mille sisse ta oma verised riided pani. Ei olnud. Jah, see on epic sümbol, vana inglielu seljataha jätmine etc, aga ikkagi. Cas, sa oled piisavalt palju inimeste seas elanud (pagan, sa oledki nüüd praktiliselt inimene), et teada, mida tähendab sentimentaalne väärtus.
• NO SAMMMYYYY. See, kuidas ta Surmalt küsib, kas too saab talle garanteerida, et kui ta seekord sureb, siis ta tõesti jääb surnuks. Oeh, kui ma oleks Winchester, siis ma küsiks vist sama asja.
• Ja no Dean, et igaüks om no kätte saaks. Tema codependency on võtnud lausa hirmuäratavad mõõtmed ning see ütleb palju. Sam saab Deanita elada (ja ma ei halvusta siin teda sugugi), aga Dean Samita mitte. Ja niisiis teeb ta midagi potensiaalselt väga halba, midagi otseselt Sami tahte vastast. Ja veel hullem: ta varjab seda, sest ükski fiktsionaalne karakter ei õpi kunagi oma vigadest. Mis tähendab et meil on esimest osas olemas eepiline konflikt, nii ploti kui emotsionaalse liini osas. Sarja üldseisukohast on see muidugi tore, sest pinge on õhus ja konflikt viib ploti edasi. Minu esimene mõte oli aga: oh kurat, siit need jamad tulevad.

Lõpetuseks, kas mulle meeldis see premiere? Loomulikult. Kas see muutis mu murelikuks? Of course it did. Kas ma tahan juba järgmist osa? Fuck yeah I do!

That’s all folks.