Ebaoriginaalne pealkiri

Lol, jäin vennakesele piinliku tegevusega vahele. Vaatsin nimelt parajasti gifi, kus poolpaljas Cas rahulolevalt voodis lesikles. Venna nägu oli lihtsalt hüsteeriline. (jah, tema arvamuse kohaselt, kui Liisa on arvutis, vaatab ta kas sujusid või oma õudset sarja. Ega ta just palju mööda ei pane.)

Pole viimasel ajal väga sujuasju vaadanud, aga mulle meeldis see SPAO reklaamklipp. Ja Siwonil pidi Itaalia Vogue’i novembrinumbris fotosessioon tulema, mida tahaks näha. Tjotja soetas endale septembrinumbri, jah, selle kuulsa, mille tegemise ümber alati palju kära on ja millega annab inimesi tappa. Kaalub see ju kõigest tagasihoidlikud 16 tonni. Kahjuks on Vogue’id aga alatult kallid ja üle kahe korra aastas neid väga osta ei raatsi. Õnneks jätkub neid kauaks (nagu eelnevalt mainitud, on tegemist potensiaalse mõrvarelvaga, mis avaldub nii kaalus kui ka võimaluses teravate leheservadega inimeste kõrisid ja veene läbi lõigata)

Mis tuletab mulle meelde...Kunagi kaks aastat tagasi kirjutasin ma ühe drabble’i, mis pidi edasi ficiks arenema, kuid paraku selleni kunagi ei jõudnud.

Kui Teukie hommikul Kyuhyuni üles peksma läks, leidis ta poisi põrandalt sada protsenti surnuna.

„Mhm,“ täheldas Donghae mõtlikult, kui oli keha üle vaadanud „Ta on tapetud hoobiga pähe. Kasutatud on nüri tömpi eset.“ Donghae popsutas oma kujutletavat piipu  ja vaatas toas otsivalt ringi.

„Hahaa!“ lõid ta silmad särama, kui ta midagi üles korjas.

Donghae hoidis võidukalt käes Itaalia Vogue’i septembrikuu numbrit.

Ma mõistan, miks see Bookeri-vääriline kirjatükk siinkohal katkes. Ja huvitav, kuidas näeb välja näitkes 76% surnud olemine?

Õeke tutvustas mind sellise toreda Avicii lauluga nagu „Hey brother“, mis mind nüüd alatult kummitab. Tegemist on country-house looga ja vaatamata kummalisele zanrimääratlusele on tegemist väga hea looga (ja kui keegi sellele Supernaturali fanvideot ei tee, on maailmas ikka midagi väga valesti. Ausalt, minge kuulake selle sõnasid)

Lugesin üle pika aja ka ühe longass Dean/Cas (damn, ma olen selline Keats et ise ka ei usu) AU fici ühe ropsuga läbi. Tavaliselt kipuvad pikad ficid, mul enne lõppu üle viskama, eriti siis kui happy ending on kohe seal. Aga see fic hoidis mind lõpuni excited, sest see oli üles ehitatud nagu klassikaline thriller, kus kõheduse tagab hiilgav atmosfäär ja see tunne, et kohe võib midagi juhtuda (aga tegelikult ei juhtu), on pidevalt õhus. väga tugev psühholoogiline aspekt. Ma kujutasin seda lihtsalt nii filmina ette. The ghost of Embers

Viiamase aja kaks ilusat mv’d.

Kahi „It’s me“: tüdruk on stiilne, kingad ilusad, päiksekad coolid, valge lahtine Caddy minu unelmate auto ja Barcelona ise nagu Euroopa filmi tegevuspaik. Ja laul on chill ning piisavalt huvitav, et mitte ainult taustakas olla. Mida veel tahta?

K.Will „You don’t know love“: ok, ma vaatsin seda Chanyeoli pärast. Judge me. Taaskord ilusad inimesed ilusates interjöörides (ausalt, mv’de järgi elavad kõik korea noored ka valgete või telliskivi seintega ateljeekorterites). Mv oli vähe cheesy, aga mulle meeldis, et nad ikkagi lõpuks taas kokku said. Täpselt nii tibukesed, pole vaja valge vanni serval ulguda. Paistab et Sment on endale Victoria ja Heechuli järel veel ühe professionaalse nutja leidnud, sest olema ausad, ängstiv Chanyolo nägi ikka väga nunnu välja. (lol, aga mingil põhjusel olid tal ühe koha peal ripsmed sinised. Või on mul luulud.)

 Angst~

Nii kuuke tagasi leidis aset esmakordne sündmus sagrada familia ajaloos: nimelt käisime kõik viiekesi koos kinos. Vanadel hallidel aegadel eVn (enne vennat) sai ikka ilusti in corpore pimedas ruumis ekraani vahitud (kus keblutasid üldiselt ringi võlurid, jedid ja kääbikud), aga siis jäi see soiku. Nüüd on aga juhtunud, et ma olen paari nädala jooksul rohkem kinos käinud, kui muidu aasta jooksul kokku. Lastefilmid, sest vendolend vajab lõbustamist. „Turbo“ oli minu jaoks suti igav, „Kollide ülikool“ ülemäära moraliseeriv (uh, kuidas ma ei salli lastefilmide moraalitsemist. Pluss pool aega veetsid nad tülitsedes ja masetsesdes, mis on – ja andke andeks mulle mu stiiliviga – lihtsalt masendav), kuigi igava loengu koht oli supernaljakas ja lõpplahendus oma reaalsuses igati ok. See-eest „Lennukid“ meeldis mulle väga, sest see Autode-maailma universum on lihtsalt nii hästi ja läbimõeldult üles ehitatud. Pixar ikkagi. Need on nagu päris filmid (näiteks „Autod 2“ oli täielik Bondi film), lihtsalt inimeste asemel on sõiduvahendid. Ja igasugused vihjed ja referencid meie maailmale muudavad need pigem just vanema vaataja jaoks huvitavaks, sest noorem ei taba neid nalju ära.

Siinkohal olekski vist sobilik filmi rece küsida. Mitte et ma kunagi ühegi tõmmatud filmi vaatamiseni tegelikult jõuaks...