Jou. Listen up. This is my tragic story.

Aish, nüüd on nii pikk vahe tulnud. Omamoodi huvitav, omamoodi väga närvesööv aeg. Ma ei viitsi sellest rääkida. Võib-olla vaid seda, et ma oskan jaapani keelt juba liiga palju ja korea keelt selgelt liiga vähe. Aga korea keele õppejõud on väga sõbralik ja oli mind nõus peale tundi järele aitama (see tähendab, parandas mu hääldust ja ütles, et susisevad häälikud tulevad mul väga hästi välja.). Haa, ja täna rannas praktiseerisin oma värskeid oskusi ja kirjutasin nimesid rannale. Venna meelest on muidugi kõik jaapani keel, ehkki ta on nii osav, et teeb kanjil ja hiraganal vahet.

Issi sünnipäeva tähistasime täna ja eelmine nädalavahetus empsi oma. Sugulaste voorid ja toiduorgiad. Tegelt väga mitte. Ma ei jaksa jälle peaaegu midagi süüa. Ma ei mäleta, millal ma viimati näljane olin, võib-olla Soomes autoga sõites. Vanaema ütles, et ma näen välja nagu äraaetud hobune, Mia aga et nagu nõia tütar. Camoon, öelge, et ma olen anorektiline modell ja Liisa oleks kohe häppi. Reedel ei söönud 12 tundi (ja nälga ka polnud) ja kui ma siis õhtul üheksa ajal koju jõudsin, kukkusin vohmima. Kohe hakkas nii halb ja kõhus keerama, et ma vajusin pool kümme voodisse ja magasin hommikuni. Nii vara voodisse pole ma sajandeid läinud. Kusjuures väga võimalik, et sellel sajandil tõesti mitte.

Mis veel?

Karini harimine sujude osas jätkus, kusjuures ta ise küsis Mr Simple’it ja harjutas isegi tantsu. Vedas vanaema ka vaatama, kes vaatas mv kenasti lõpuni ja kommenteeris, et nad kõik on muidugi väga kenad valitud. Vahtisime teisi videosid ja pilte ja ta teatas, et ta uus lemmik on nüüd Heechul. Ta on peaaegu kõigi aktiivsete liikmete nimed ja näod selgeks saanud (va Siwoni ja Teukie).

Karini kui töötav vaba rahaga inimene oli soetnd endale septembrikuu mõnusalt paku Briti Vogue. Freya Beha Eriksen muidugi kaanel pluss tüdruk poolte asjade reklaaminägu, sest hello new it girl. Ja fotoshooting koos Arisona Muse’iga. Lolisin täiega, sest see on umbes sama kui Ryeowook ja Yesung või Kyuhyun ja Sungmin koos fotoseeriaid teeks. Fanservice or smth. Oh, ja muidugi oli seal Burberry reklaam, kus modell kandis just seda sama mütsi, mida Heechul oma comeback teaseril. Nägime sellelaadset second-handis, aga nii napakad fännid me ka ei ole, et selle ära ostnud oleks.

 I has some want

Kyuhyuni viimaseid „Immortal songi“ esinemisi pole arvustanud. Mul on nii kahju, et see cast ära läheb, nad olid nii meeldivad.

Rock-töötlus koos Jungmoga. 

 Kyu Ga-In

Ausalt öeldes ei olnud ma esimesel hetkel kindel, kas ma peaksin lolima või mitte. Kyuhyun oli muidugi kuum nagu äsja ahjust võetud kook, silmalainer ja hambaharjaga täiuslikkuseni silutud juuksed, kuid tuleb tunnistada (ja ta tunnistas ka seda ise) that he is no rocker. Kui ta tegi seda häält, mille jaoks tuleb kanda liiga kitsaid pükse, oli mul üsna raske muiet tagasi hoida, aga kui ta iseenda häälega laulis, vajus küll suu lahti. Ma ei tea, kas ma rinnahoidjat lavale loopinud oleks, aga back-stage groopieks oleks küll läinud (sest rinnahoidjad ei pea avalikult lendama. Kekeke).

 Best winnerface award

Ballaad koos Ahraga. Oi jah. Kadedus näris mu hinge nagu tuhandejalgne järab kurki. Iga nurga pealt, naks ja naks.

Tantsuesinemise ajal kartsin ma, et on natu naljakas, küllap seetõttu, et mul olid väikesed eelarvamused, aga tegelikult ma ei lolinudki, kuigi jah, ma olin seda vaadates suti veinine, nii et judgement oli nii ehk naa paigast ära. Valged kindad ja blingy müts oli muidugi totally micheljacksonlik, aga see selleks. Hip-thrustidega tüüp muidugi feilis, aga samas kui sa sead mõõdupuuks Donksi, feilivad kõik. See-eest laul. Oi jah, ikka iga kord saan ma järjest selgemini aru, kui vastikult hea hääl tal on. Ma küll heidan ta üle nalja, aga mida rohkem mulle keegi meeldib, seda enam ma kipun seda tegema.

Lõpetame kasutades Nam Jini sõnu: In the future Kyuhyun will become a singer whom the whole country will love, I will look forward to that, Kyuhyun-goon.

Olgu, aitab obsessiivsusest. Annaka uue elamise nägin ära ja see oli kadetusttekitavalt mugav ja hea koha peal. Eelmine õhtu sain talt kirja, kus ta arvustas mu viimaseid fice ja ah, ma lugesin selle mitu korda üle, sest see oli lihtsalt nii armas ja tabav. Armastus mürkjasmagusa vastu, ja-jah.

Kadi lubas ka mu ficupicusid arvustada. Ja ma olen sügise saabudes taas veidi produktiivsust üles näidanud, mis tähendab seda, et „Pärsia printsi“ on vaja veel vaid viimane stseen pluss epiloog kirjutada. Jei for life! Ja ma karstin, et mul läheb jõuludeni aega, aga näe, isegi aastat ei läinud. Miks ma ei osa lühidalt kirjutada? Veelgi olulisem – miks ma ei oska kiiresti kirjutada?