Kuid vaevalt sel hetkel sa üldse mind kuuled ja vaibuvad kired ja jahtuvad huuled

Ma olen viimasel ajal kummalisi unenägusid näinud:

• Et ma olen Siwon ja Pariisis ja Seine’i vasak kallas on mürkgaasi täis lastud ja ma pean kellegi eest põgenema. Ja mina-Siwon peidan end kusigil põlluservas kuusepuu alla lohku ja heidan külma kaitseks peale rätiku ning lõpuks võtavd head inimesed (vanaema ja tädi) mind  enda suvilasse varjule. Ja kuskil seal oli ka üks laps, keda pidi päästma ja kes võib-olla oli, aga võib-olla mitte, minu ja Kyuhyuni poeg.
• Kuidas kogu Suju kannab Kyuhyuni Shake it up live’i punast jakki ja siis nad liiguvad mulle järjest lähemale ja kõik kohad on punast värvi kangast ja õmblusi täis ja ma ärkan üles, sest ausalt öeldes oli see väga creepy.
• Et ma olen Zhou Mi ja ei mahu voodisse ära.

Ootamatult on sügis kätte jõudnud. Alles nädal tagasi olid puud veel rohelised, nüüd on lehed aga kollase-punase- (ja kahjuks) ka pruunikirjud. Parafraseerides oma õe kaudu City Hunterit ja selle kaudu kõiki kdramasid: ma tunnen ennast nagu sügiseselt puult alla langenud leht, mis lendleb tuules ja ei tea veel, kuhu ta maandub, sest see puu, mis mind kinni hoidis, on jäänud selja taha, aga maha pole ma veel ka langenud. Või mida iganes. Ausalt, inimesed päriselt ka räägivad nii.

 Kiilanev Liisa naudib viimast ilusat ilma ja ei tunne end kui sügisene leht

Käisin Treffis mälumängul ja meil läks üllatavalt hästi: jäime kolmandaks. Jõudsime otsusele, et küllap me oleme juba pool-õpetajad; ainsad vilistlased igatahes. Martinil olid samad tunded nagu mul: ta tundis end nagu sügisene leht, mis lang...Okei, seda ta tegelikult ei öelnud. Aga kui ridade vahelt lugeda, siis küll. Igatsesime keskkooli ja selle rutiini taga (kuigi võb-olla mitte varahommikusi ärkamisi). Et ei peaks mõtlema, et sul oleks kindel tunniplaan ja ained ja asjad, mida sa pead tegema, mitte hunnik ebamäärasust ja hirm tuleviku ees. Tiidul on loengud kahel päeval nädalas, aeg aga kulub. Keegi meist ei taha suureks saada.

(Ja kui ma ütlesin, et ma unistan vaid printsist valgel hobusel, oli Miku kohe: Jeka või? Ei, mul on nüüd uus lemmik koreapoiss, vastasin ma ja jutustasin vendadele Kyuhyunist, sest ma olen obsessiivne ja imelik.)

Nii, nüüd ma olen kõlanud nagu natke nagu noorte/halamisromaan, aga ma süüdistan hr Karu. Pole sada aastat ühtegi noortekat lugenud ja siis nädalavahetusel lugesin viimaks „Nullpunkti“ läbi. „Mina olin siin“ on kindlasti parem, kuigi seal on muidugi täitsa teised probleemid, aga vahelduse mõttes oli päris tore eesti kirjanikku lugeda. Mitme aasta noorteka vajadused jälle rahuldatud. Tekib tahtmine ka ise midagi ~päris~ jutulaadset kirjutada. Mul idee on, tuleks vaid alustada. „Pärsia printsis“ maadlen viimase stseeniga. Loodan see nädal valmis saada. (looda sa, vastab Eesti kinoklassika).

 Haa, ma olin suti svipsis ja tegin endast peegli ees halva kvaliteediga selfcame, sest mulle meeldisid mu riided ja jalad.

Sujumaailma kulgeb rõõmsalt oma orbiidil. Märkimisväärsed juhtumised.

1.A-Cha tuli välja. Uutest lauludes jäi mulle naljakal kombel esimesena kõrva „Oops“. Küllap seetõttu, et see on nii iseäralik. Meenutab mulle oma flow’lt Vennaskonna „Huuli“, mis on igavesti kummaline võrdlus. Mõlemad laulud kerivad-kerivad edasi.

2.A-Cha MV teaser. Esimesed mõtted nagu ikka:

• Mõtteid ei ole
• Issand, kas see on Heechul?
• Issand kui numsu kampsik Sungminil on!

Ühesõnaga, väga Suju, aga ausalt öeldes ma ei oodanud seda. Näis mis video toob.

3. Heechuli ja Jang Hooni Mv teaser. Issand, kui armas! Heechulil on nii ilus hääl, kui ta vaid proovib. Ja klipp on nii numsu. Kohe jääb kummitama. Lol, mul oli selle teaseri üle rohkem fangirl momenteid, kui Suju oma üle.

4. Suju M’i travel show!!!!! Finally!!!! Ja olgu see siis hea, ma olen seda liiga kaua oodanud, et nüüd pettuda. Eile õhtu oli igatahes raske gifi orgia. Ootame subitud episoode.

Oh, ja City Hunteri vahtisime lõpuni. Nagu nuuks-nuuks, wae procecutor? 13. osa oli lihtsalt raske procecutor angst. Me olime Miaga suht tooli servadel ja kui paps tuli meile head ööd soovima, siis me ei suutnud talle midagi öelda, sest me elasime lihtsalt raskelt kaasa. Pärast läksme talle kööki ümber jutustama ja omgima ja tahtsime kohe edasi vaadata ja siis 14 osa polnud üldse nii lahe. Lol.

Kokkuvõttes oli väga hea. Eriti hea oli, et lõpus polnud pihvi peaaegu üldse, mingi mõni kord osa jooksul näidati. Kõige vähem romance, mida ma kunagi kdramas näinud olen. Ainus, mis pead vaevama jäi, oli Creepy guy küsimus. Viimane stseen, kus teda näidati, oli ta Lee Minho korteri keldrisse tooli külge seotud. Kerkivad küsimused: kas ta jäigi sinna? Kas ta suri nälga? Kas tast sai muumia? Mis me parata saame, et meile lähevad kõrvaltegelased rohkem korda; Procecutori kõrval ikkagi teine lemmik.

 Täpselt minu ja Mia mõtted

Rõõmus lõpunoot: laupäeval oli mul ikka raskelt paha olla ja mind tabasid ka juuste masendushood, nii et mul tekkis tahtmine kohe käärid haarata ja need maha nüsida. Kaitsku Zarathustra mind selle eest!

PS. Lol, vahepeal tuli A-Cha video välja. Jätame selle järgmiseks korraks.