"Sorry Sorry" on Sujule nagu Venaskonnale "Pilleriin"

Ma leidsin, et see on pealkirjavääriline tähelepanek.
Jõudsime selle tabava võrdluseni läbi intrigeeriva arutelu, mida ma siinkohal välja tooma ei hakka, kuid jah: „Sorry-Sorry“ on Sujule nagu Vennaskonnale „Pilleriin“.

Igatahes. Itroducing, made in Estonia, my life:

1. Uusaastaööl kadnud müts tuli maagilisel kombel kümme päeva hiljem mu juurde tagasi. Elu on lill.

2. Üks päev istus õde arvuti ees. Vaikus. Järsku teatab ta lambist ilma igasuguse sissejuhatuseta:„Äkki ma peaks Stargrafti mängima hakkama?“
Lolisime siis veidi aega, kuid tulemus oli see, et ta tõepoolest muretses selle endale. Ja nüüd on tema arvuti taustapildil, otse Kyuhyuni nina peal, shortcut to Stargraft. Kusjuures see oli puhas juhus. Taaskord tõestus sellest, et Universumil on huumorimeelt.

3. WGM’i draama. Fangirlid on imelikud. Kullakesed, te saate oma lemmikuid nüüd ju veel rohkem ekraanilt näha ja see peaks ju ainult tore olema! Sest jah, nüüd on vist tõesti selge, et vähemalt üks couple tuleb suju ridadest veel. Minu isiklik soov oleks kas Kyuhyun või Eunhyuk. Nad on naljakad ja ehkki Kyuhyun saab olema ilmselt akwardtown in awkwartown, siis hei, kogu WGM on seda. Eunhyuk oleks ses mõttes küll võib-olla parem, et siis ma ei sureks nii kohutavalt piinlikkusest (ja Maria sõnul, ükskõik kui normaalsed me ka poleks, ei ole Kyuhyuni puhul võimalik armukadedust täielikult vältida). Sungmin ja Donghae oleks aga igavavõitu. Oh, ma armastan neid väga, aga nad mõlemad käituks ilmselt tüütult romatiliselt ja teeks seda, mida neilt oodatakse. I want my lulz!
(also, what is this we respect Kyuhyun’s homosexuality thing? Lolwut. Plusspunkid näitsiku fännidele tho)

4. AL’i külastus, kus üllatuslikult ma ei jahvatanudki pool aega iidolitest. Küll olid meil aga muud intrigeerivad vestlused elust, armastusest ja sellest, kui lahedad me oleme. Muuseas leitasime uue sõna poisshoor, mida ma kavatsen nüüd edaspidi kasutama hakata. Nommisime kõige nommitvamat toitu, mida ma viimasel ajal olen saanud, ja vaatasime Sherlockit, seda kus Jude Law ja Robert Downey Jr mängivad. Jah, tõepoolest, kas filmid on tõesti viimasel ajal homoerootilisemaks muutunud või olen mina lihtsalt fängöörlistunud, kuid oi jummel, milline kapel nad olid.

5. Minu sünnipäevatähistuste ajal soovitas Sander meil „Drive’i“ vaadata. Karin teadis rääkida, et seda loetakse heaks filmiks ja ka minu uus eluarmastus Kyuhyuni kõrval (lol) kiitis seda, niisiis otsustasime Triinuga filmiõhtu teha (etteruttavalt, filmiõhtu kujunes lõpuks seltskondlikust istumisest slash viinavõtmiseks slash ootamatuks pubikülastuseks). Ja see oli kummaline film. Nagu ma irvitasin: pilgutada ei tohi, sest muidu sa magad süzee maha. Ja mitte sellepärast, et kogu aeg midagi juhtuks, vaid vastupidi: peaaegu midagi ei juhtunud ja kui juhtus, siis hästi kähku. See oli nagu peegeldunud Tarantino film, võta välja kogu Tarantinole iseloomulik möla, kuid jäta alles üsangi võigas vägivald. Ei, tegelikult oli stiilne. Ilus kaameratöö ja puha. Järgmine päev istusime eriti blaseerunult pimedas autos ja ootasime teisi. Vihma sadas ja meie vaikisme. Järsku ütlen mina:„Drive.“ (selle eriti veniv-ükskõikse häälega). See võtabki selle filmi ilusti kokku.

                                                                                     Lol, lemmik stseen

6. Mulle meeldib Mblaqi „It’s war“ MV ja laul vaatmata sellele, et Lee Jooni käitumise tagamaad ja therefore, kogu plot, jäävad üsna ebaselgeks. Stiilne ja dramaatiline ja laul on väga traagiline. Algus meenutas nii helilt ja pildilt küll Double S’i „Love ya’t“, aga mis seal ikka. Ega nad siis keelpillidele patenti pole võtnud. Lee Joon oli muidugi lolitavalt karm, aga Thunder oli nunnu. Vennaraas tuli täpselt sel hetkel vaatama, kui Lee Joonil kuul peast läbi lendas. Pole viga, suur poiss juba.

7. Jah, venna on nüüd suur poiss. Tüüp sai kuueseks ja et tänapäeva lastaaialapsed on nii stiilsed, et peavad juba väljas pidusid, ei saanud meiegi alla jääda. Pidu toimus ühel mängumaal ja mingi oma 12 lasteaiakaaslast oli kutsutud. Alguses ma mõtlesin, et ei lähe (mind vaevas kimi no my beautiful teate isegi mis asi), kuid lõppuks vedasin siiski oma suursugused kondid kohale. Ja see oli nii lahe! Ja venna sa kõvasti rohkem kinke, kui mina. Kõik lapsed olid nii nunnud ja käitusid hästi ja tüdrukuid-poisse oli võrdselt, mis oli ka armas. Otseloomulikult tüdrukud okupeerisid meid suuri õdesid, mis tähendab, et ühel hetkel olin mina india tantsutüdrukuks ja Mia Zorroks kostümeeritud. Tegime siis tüdrukutega diskut ja olime nende tantsud tähtedega partnerid. Üsna hurmav vaatepilt, kui kuueaastased lapsed laulavad me kõik jääme vanaks. Oh, ja üks tüdruk ütles, et mul on nii ilusad kõrvarõngad. Otseloomulikult olid need Kyuhyuni kõrvarõngad!
Kui me lõpuk koju jõudsime, oli selline tunne, nagu oleks sõjas ära käinud. Kurnatud. Kurnatud. Kurnatud.

8. Vaatasin viimaks „Norra metsa“ ära. Meie zanrimääratlus: festvalifilm ehk koledate kardinate film, ainult selle vahega, et koledaid kardinaid ei olnud. Ülistiilne film, viis pluss kaamreatöö, maastike ja interjööride eest. Kõik nägi väga stiilne ja chic välja, kuuekümnendate disain, mood, õhustik ja puha. Pea kõik, mida ma raamatust mäletasin, oli sees, mis tähendab, et film oli suutnud olulisema kokku võtta. Ei veninud, mis kipub tihti sedatüüpi filmide häda olema. Eriti tore oli, et erinevalt raamatust, oli peategelane mulle sümpaatne (ja om nom Matsuyama Kenichi oli nunnu ja Mia sõnul Kyuhyuni huultega). Muusika oli hea ja ehkki lõppupoole kippus lugu süngeks ära minema (lol, dramaatiline angst steen mäslevate lainete, paljaste kaljude ja erkisventüüriliku kääksutamisega), oli see kokkuvõttes täitsa tore film.

Chic Naoko

9. Palahniuki „Invisible monsters“ on tõepoolest hea raamat, igati sobilik minusugusele cold hearted city chickile. I is charmed. (lol, ja mingil põhjusel on Brandy Alexander, queen supreme, mu peas Heechuli nägu).

Liiga vähe pilte selles postituses, nii et nautige Nagasawa-sani külma ilu