Chateau de Corbin Micho

Täna viimaks Tartusse, kus ma pole käinud juba jaanipäevast saadik, mis on ilmselt mu viimaste aastate koduvältimise rekord. Isegi on raske uskuda. Kuigi suvine Tartu ongi suht mõttetu koht. Kui me veel pisikesed olime ja kõik suved Haabneemel veetsime ning suve lõpus viimaks peale kolme kuud äraolekut koju naasesime, lõhnas kodu alati teistmoodi. Jusnagu sa ei läheks oma koju, vaid kellelegi külla. Kuigi ma olen täheldanud, et suviti lõhnavad linnad üldse teistmoodi.

Minu jaoks on mälestused enamasti peidus lõhnades, mõnikord ka maitsetes. Teatud lõhnad muudavad mind nii nostalgiliseks ja tekitavad sellise eriti mõnusa kibemagusa tunde. Tihti peale on need just suvega seotud lõhnad. Ja on mõned lõhnad, mis toovad mulle alati ühe ja kindla asja meelde.

Sorri, nüüd ma olin veidi liiga melanhoolne ja sentimentaalne. Aga me oleme koos papsi ja onuga kolme peale seitse pudelit veini ära seletanud. Õnneks küll kahe päeva jooksul, aga ikkagi.

Onupere, igavesed bursuid, käisid nimelt jahiga Prantsuse Rivieras. Rentisid kohapeal nädalaks jahi ja sõitsid mööda Vahemerd ringi. Cannes, Nica, Sant Tropez...Ühesõnaga, kadedusest heleroheline. Kusjuures nagu nad ütlesid, oli nende neljakajutiline purjekas nagu pisike paat kõigi nende luksuskaatrite kõrval, millest meri must oli. Tõeline jõukurite paradiis. Ma loodan ise ka kord sellist elu elada, eks ole.

Igatahes kaasatoodud vein (ja ka kohalik) ootas degusteerimist, nii et reede õhtul läks olemine päris mõnusaks (ah, oleks vaid Kui Xian seal olnud, siis ta oleks võinud avec moi veini libistada). Ajasime juttu, kuulasime DDT-d ja Nautilust (oo vene keel, miks sa mulle nii väga meeldid?), onutütar näitas mulle reisi pilte (Liisa raskelt kade) ja palus soovitada talle hiljem ilusaid poisse, kelle pilte läpakasse tõmmata. Lõpuks ta guugeldas lihtsalt korean guys ja asus ise valima. Nüüd on tal olemas Kyu Jong, Donghae (kelle ta kuulutas kõige ilusamaks sujuks), GD, TOP, Liider, Lee Minho, otseloomulikult Song Seung Hyun, kelle ta juba eelmine aasta iidolikaartidelt välja valis...Võib-olla keegi veel, ma ei mäleta.

 Parim Prantsusmaa mahl, mida nad iga hommik kaanisid. Väga appropriate

Laupäeva õhtul oli siis Tõrva Loits, aga meie ei hakanud minema. Onu, vanaisa ja onutütar küll läksid, aga meie otsutasime kui tahame, õuelt kuulata. Niikuinii päeval kõik proovid kostusid ära ja õhtul oli heli isegi parem. Nii et ma liigun su poole läbi öise Tallinna on nüüd live’is ära kuuldud küll. Venna laulis seda ja otseloomulikut ka öö on ees meile ka hiljem. Ta on kohutavalt nunnu, kui ta seda teeb. Mia sünnal jäid kõik lihtsalt ammulisui kuulama, kuidas üks viieaastane põnn Ott Lepplandi lõõritab. Maria on laulnud ja talle on meelde jäänud. Isegi paps laulab aegaajalt ehkki ta pole originaali kordagi kuulnud. Küll aga Miat ja vennat.

Ah, ilus muusika. Reklaamin taas oma lemmik tumblri elanikku ja fanfici kirjutajat, aga kuidas sa seda mitte teed, kui ta koostas Kyuhyuni soolalbumi? Plylist on lihtsalt julmalt repeati peal. Mul on täielik nõrkus, kui Kui Xian hiina keeles laulab. Kahju ainult, et ta „Tears of Polarist“ pole terviklikult laulnud.

Vaatasin viimaks Kyuhyuni „Immortal songi“ cutid ära ja nüüd mul on (nagu mu lemmik tumblr inimene väljendub) lot of Kyuhyun feelings.

 

Ho Young!

Esimene ep oli lihtsalt nii lõbus ja ma lolisin juba alguses. See viis, kuidas klipid olid monteeritud, jättis mulje, et nad rääkisid, kuidas nad mingi pantvangidraama või loodusõnnetuse üle elasid: sellele võiks vabalt libasubtiitrid teha. Ja siis need kolm kahtlast rassi fanboyd, kes karjusid we love you kyuhyun; ütleme – ma pidin pausi tegema, et piinlikkustunne endast välja itsitada. Ja kõik rebisid muudkui kildu, Kyuhyun jättis palju vabama mulje kui Yesung, laul oli vahva ja Ho Young oli lihtsalt niiii sarmikas, nii särav, nii naerune. Ma ei teadnud teda varem, sest ma olen varasemate gruppide osas üsna võhik (ainult HOT-i tüüpe tean) aga ta võlus mu kohe ära ja ausõna – ma shipiks neid täiega. Minu meelest Kyuhyun – pisike manipulaator nagu ta on – julmalt flirtis tüübiga. Kellelegi meeldivad vanemad mehed...

It seems you choose friendship over heterosexual love. Parim kommentaar ever.

 Aww, milline nunnu roosa süda

Aga teine episood. Nagu auts. Ma olen alati leidnud, et Kyuhyun on üks kõige rohkem loppis iidol, aga nii kokkuvarisemise äärel pole ma teda veel onscreen näinud. Tüübil lihtsalt raskelt käed värisesid. Tõsiasi, et nad ta vahepeal haiglasse viisid, kõneleb muidugi enda eest, aga ikkagi. Eriti lööv oli minu jaoks see hetk, kus hääl kaadri tagant küsib, kas kõik on korras ja Kyuhyun on lihtsalt: phuuhh

Irooniline on aga see, et ehkki tal nii halb olla oli, sobis see esituse ja laulu olekuga nii hästi kokku. Muutis selle emotsionaalsemaks ja andis sügavust. Eriti see paus enne lõppu: ma ei tea, kas see peabki teadlikult nii pikk olema või mitte, aga see pani i-le sellise täpi, et ise ka ei usu.

Tuletab mulle meelde, mida ma mõni aeg tagasi Judy Garlandist lugesin. Kuidas nad lihtsalt erugite peal 72 tundi töötasid, siis unerohtu täis pumbati ja nelja tunni pärast jälle ergutitega üles aeti ja filmima saadeti. Old school Hollywood võis seda muidugi teha, aga vahepeal on küll tunne, et ega tänapäev väga ei erine. Nüüd nad lihtsalt IV dripivad neid.

Nüüd on lõpp nii morbiidne. Oi jah.

Aga nüüd Tartu, mis loodetavasti saab olema väga partie, partie~