Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama päikesepaistelisest sügispäevast poolteistaastat tagasi, mil ma üritasin õekesele keemiat õpetada ja issiga tülli läksin. Tulemusena läks toit pannil kärssama, õeke ei saanud keemiat selgeks ja üks väga kurb ja õnnetu Liisa läks ja istus arvuti ette ja vajutas Dramacrazy's esimese sarja peale, kus oli ilus pilt ja sisututvustuses mainiti iidoleid (sest kes suudaks iidolitele ei öelda). See sari oli „You’re beautiful“ ja sellest päevast alates on minust saanud ustav Korea popkultuuri austaja.
Jaapan oli mul listis juba ennegi kirjas ja piisvalt kaua, et ma ei mäletaks, kust see alguse sai. „Muumioru lood“ tundub veidi liiga lol vastus.Ehkki tõene.
Siinkohal sooviksingi tänada oksüdatsiooniastmeid, ilma milleta ma ilmselt ikka veel vaid johnnypoiste üle ilastaks ega teaks oma current obsessionitest mitte midagi. Kuigi kes teab.
Maybe it is written, ütleks mu õeke.
Ma olen random, see on kindel. Mida sa ikka räägid, kui tegemist on esimese postitusega? Ütled, et seoses fännide tungiva nõudmisega tegid ka sina lõpuks endale blogi? Noh, ma loodan, et ma suudan järje peale saada, sest kui aus olla, siis ma pole sellistes asjades tugev. Arvutid vihkavad mind, arvutid jooksevad minu juuresolekul kokku ja keelduvad töötamast.Küllap nad teavad, et tunded on vastastikkused.
Millest ma rääkima hakkan? Eks ikka sellest, mis mulle meeldib. Iidolpoistest ja nende jaburast armastusväärsusest, draamadest ja raamatutest, ilusatest riietest ja arusaamatust muusikast; kõigest, mis on kasutu, kuid pakub oi kui palju rõõmu.
Päris elu on igav, mänguelu on poole põnevam. Ja kui need omavahel segunevad, on veel vara õnnest hõisata – ilmselt on tegemist unenäoga. Või raskemal juhul skisofreeniaga. Trust me, I know.
Ja lõpetuseks hilinenud õnnesoovid minu lemmikule tema 23-nda sünnipäeva puhul (või 24-nda, kui te eelistate Korea stiili, st asjad segaseks ajada), mille ta kõige põhjal otsustades veetis õgides ja suurtes kogustes veini tarbides. Teukie ja Eunhyuk tunduvad küll veidi ee...hämmeldunud.
Olgu hangover sulle beautiful!
Oijah. Kyuhyun, sa oled nii paganama noor. Fakt, et sa oled minust nüüd taas kaks aastat vanem ei muuda seda pisiasja. Ja ühel päeval kirjutan ma sinust siia eepose. Või värssromaani, kui ma ära peaksin väsima. Selle nimeks saab "Cho Kyuhyun" ja see asendab tulevikus kohustusliku kirjanduse nimekirjas Jevgeni Oneginit ning minust saab uus Puškin. Või midagi taolist.
But not yet.
Praeguseks aga ilusat uut jäneseaastat!
No comments:
Post a Comment