Ma pole ammu nii väsinud olnud, kui eile. Täna on ka veel paras zombi tunne.
Riiklikud pühad on kõige hirmsamad puhkepäevad, eriti kui sa oled naissoost. Enamasti tähendab see vaaritamist ja nõude pesemist ja muidu toimetamist. Kella poole üheksaks olin ma nii unine ja esimese järgu peavalu õnnelik omanik, et ma mõtlesin, et ma vajun kohe pikali. Mida ma muidugi ei teinud, sest hello? Magamine on nõrkadele ja raiskab aega.
Hommik oli alnud patriootiliste vaidlustega, sest teadupärast oled sa ju paha eestlane, kui kell pool kaheksa üles ei tõuse ja telekast Toompea lipuheiskamist ei vaata.
Patriotism patriotismiks, kuid kell üksteist läksime siis kogu manshaftiga Juku kuju juurde pärgade panekut vaatama. Kirikuõpetaja tuli meid isiklikult tervitama, sest teadupärast oleme me ikkagi üle Tõrva kuulsad. Adamsite perekond, nagu Maria tabavalt märkis. Kurb oli see, et pauku ei lastudki. Kammoon, see on parim osa vabariigi aastapäevast. Mis mõttega meil on püssidega mehed kuju kõrval valves, kui pauku ei lastagi? Ega Eesti sõjavägi sellest pankrotti lähe. Aga Liisa saaks õnnelikuks.
Pärast kodaniku kohuse täitmist suundusin tütre kohust täitma ja läksin papsiga suustama. Esimest korda üle aasta, mistõttu saapaid jalga nööries oli tunne küll nagu läheks lahingusse. Lõppkokkuvõttes oli aga tore päikseline ja rajal anti isegi teed ja šokolaadi. Pärast olin küll mõnusalt väsinud.
Õhtul pärast õgimist õnnestus issi ja onu musitseerima meelitada, mis oli lahe, sest nad pole ammu koos mänginud. Paps mängis jõulude ajal paar lugu klaveril ja onu tinistab ikka aegajalt kitarri, aga see pole täitsa sama. Pärast poole laulsime koos issiga kitarri saatel. Tüüp oli unes näinud, et me laulsime kõik koos „Eesti muld ja Eesti ja süda“ ja selgelt oli see tal kinnisideeks muutunud. Fantaseerisime siis Miaga, kuidas Mia Sujule isamaalisi laule õpetaks. Kusjures ma olen kindel, et Kyuhyun laulaks „Eesti mulda“ paganama ilusti.
Kuulan just parasjagu Suju M-i uusi laule. Siiani on tugevama mulje jätnud „Destiny“ ning ma arvan, et nad teevad sellele ka video. Live’is ajas Kui Xian~ igatahes lõpus sõnad sassi.
Oh iidolpoisid, iidolpoisid...
Henry, miks nii armas?
Lol, see on ilmselt Henry lemmik nokats. Ta kannab seda enamikul ~päris elu~ piltidel. Ja ka kampsik on mulle tuttav. Ilmselgelt mulle hakkab nende gardeoob meelde jääma.
Ma pole Henryt varem korea keelt rääkimas kuulnud ning ma olen lummatud, kui hea see on. Kindlasti parem, kui teiste inglise keel (kuigi võib-olla on asi selles, et inglise keele puhul kuulen ma aktsendi ära, korea keele puhul aga ei saa lihtsalt aru.)
Ja lõpetuseks:
Welcome to China, Sungmin! You just got dumped.
No comments:
Post a Comment