I'm walkin' to the day~

Nii, ma olen nüüd tagasi Eestimaa pinnal ja seoses sellega ka ~back at microphone~.

Mul on kella viieni hommikul vaja aega parajaks teha, sest siis näen viimaks midagi ka otse ära. Kui just SME ei otsusta pussy olla ja mv hiljem välja lasta. Arvestades minu vedamist ja maailmas valitsevaid seaduspärasusi, nad ilmselt teevadki seda. Õnneks ei ole mitte tuttu jäämine raske: esiteks pole mul üldse und ja teiseks, mul on niiii palju asju, mida netis teha. Näiteks vaatasin just pea 85 lk Suju news’e läbi. Veel on mul sadades lehekülgedes erinevaid tumblreid läbi kammida, mis – ma kardan küll – sisaldavad suures osas samu asju, but well, nad teevad seda ju alati. Ning boše moi, kahe nädala jagu Suju fanfice, millest tuleb õiged ja head üles leida.

Väike matemaatika: 14 päeva, 20-30 fici päevas, oma 400 juttu kokku, neist parematel päevadel (lähtudes statistilisest keskmisest) lausa viis head, halvematel 0 või üks; kokku ikka kenake hulk lugemisvara. Oi jah, mida teadust. Ma süüdistan kellaaega ja reisiväsimust ja seda, et täna sai liiga palju magatud ja autoga sõidetud.

 Ok, see on random pilt, mis ei lähe konteksti, aga ilma tundus nii tühi. Seda enam, et see on ilus profiil ja kui ta oma juukseid nii koolutab, näeb Eunhyuk paganama hea välja. Nagu mingi cool blond poizu. .

Jõudsime Eestisse nimelt alles kolmanda öösel kell kolm. Ja Tõrva tagasi alles õhtuks.

Laev oli jobu ja jäi hiljaks pluss hilines ka merel tunnike. Nii et Helsinkist Tallinna tulek võttis koos passimisega aega seitse tundi. Kui Tamperest tulek kaasa arvata, siis veel pea kolm tundi juurde. Iseeneset oli see üks randomim laevareis, mis meil on olnud. Paat oli praktiliselt inimtühi, aga samas oli kogu kõht rekkasid täis. Peale meie olidki seal vist vaid paar peret ja rekkamehed. Viskasime end Miaga pärast kesköist suurt õgimist (oi kui solvunud me kõik papsi peale alguses olime, aga pärast lahenes kõik rõõmsalt) mänguautomaatide vahele põrandale ja avasime läpsi. Point oli selles, et meil oli seinakontakti vaja ja ainus koht oli mänguautomaatide pikendusjuhe. Me oleks vist mõne neist välja tõmmanud, kui vaba auku poleks olnud. Üks tüüp magas otse meie kõrval põrandal, aga me rõkkasime kogu aeg valjult ja naersime, nii et ta põgenes lõpuks ära. Bad for him.

Meil õnnestus isegi laeva netti minna, mis oli super-shuper.

Sest me saime SUJU uust albumit kuulata!

See on niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii hea. Ma arvan, et see on kõige parem Suju album, isegi parem kui Sorry-Sorry. Kiired ja aeglased laulud on tasakaalus ja head tümakat on palju, mis teeb mu õnnelikuks, sest Liisa teadupärast armastab head tümakat. Ma pole mingi muusikakriitik ega muidu ekspert, kuid sound on kuidagi eriti mõnusa tänapäevase kõlaga. Nagu päris laulud, ütleb Mia selle kohta. Mitte aasia pop, vaid täiesti läänelik kõla. Ok, aasialike laule on ka, aga nad reaalselt kõlavad nii, nagu nad oleks arenenud. Või mida iganes, ma kõlan suti tobedalt; inimene ei tohiks kell kolm öösel albumiarvustusi kirjutada.

Viimasel õhtul Soomes õnnestus mul minutilised previewd ära kuulata pluss mõnda laulu korralikult. Täpselt siis, kui ma Mr Simple’it esimest korda kuulasin, tabas papsi aevastushoog, nii et jah, see sai veidi segatud. Ja laevas pidime me klappe jagama. Aga täna sain ma viimaks kogu albmi otsast lõpuni ära kuulata. Ma pidin vahepeal pausi tegema, et köögis erutunult üles-alla hüppata ja empsile jahuda, kui hea see on. Reaalselt siputasin kätega ja karglesin, endal silmad niisked.

Teate ju, kuidas inimesed ütlevad, et nad nutsid millegi peale, ehkki tegelikult ei nutnud. Well, ma hakkasin päriselt nutma. Juba esimesel õhtul peale kolme preview kuulamist olid mul silmad märjad. Ja ka täna.

On kolm laulu, mille peale mu silmad eritivniiskeks tõmbusid, sest need on lihtsalt nii paganama head: „Opera“, „Walkin’“ ja „My love, my kiss, my heart“. Nad on kõik üsna erinevad, aga meeldivad mulle juba praegu nii väga. Kui sulle lugu kohe esimesel kuulamisel meeldima hakkab, teas sa, et see on õige lugu.

Everyone says all the love and betrayal they’ve dreamed of is contained in these short three or four minutes

Mulle meeldib „Mr Simple“ ka väga, aga kui ma oleks managmentis, siis ma oleks title song’iks valinud kindlasti „Opera“. Selle dramaatiline kõla ja sõnad annavad nii häid võimalusi suurepärase mv tegemiseks ning ma loodan, et nad vähemalt promõudivad seda „Mr Simple’“ kõrval. Ikkagi teine laul ju. Võiks ju unistada, et nad teevad sellele video, aga ma tean, et ei tee. Run-up video on alati uus laul. Seda enam, et SMEnt ei oskakski sellist mv-d teha, nagu ma ette kujutan (ülidramaatiline ja ladygagalik, võite selles kindlad olla. Selle sõnad annavad nii häid võimalusi). Võib-olla vaid need YG tüübid, kes Big Bangile videosid teevad, saaks talutavalt hakkama. Oh, ja bridge on lihtsalt super. Miks on nii, et parim koht laulust kestab alati kõige vähem aega?

„Walkin’“ on aga lihtsalt nii stiilne, armas ja professionaalne korraga. Maria kommenteeris, et nagu Bruno Mars. Henzzile kohe kindlasti meeldib see lugu, eksole. Esimene laul albumilt, mis mul kummitab. I’m walkin’ to the day~

„My love, my kiss, my heart“ oli esimesel kuulamisel nagu Vau ruudus. Lihtsalt vau. Kuulasin kohe mitu korda järjest, ammulisui ja tiisikusehaige ilmega, safiirsinised pisarad laugudel helklemas, kui esmaklassilisel sentimentaalsel elfil, kes ma salaja olen. 

Ma teadsin, et see on KRY lugu, mistõttu (tunnistan pattu, häbi mulle) eeldasin, et see on tüüpiline veidi igavapoolne Korea ballaad. Oi kuidas ma eksisin! Kui kõik ballaadid sellised oleks, kuulaks ma neid ilmselt rohkem ja mitte ainult oma unelistis (kui ma olen oma insomniaci öödel endale rahulikku muusikat pannud, on kindel laks, et ma jään „Seven years of love’’ ajal alati magama. Algust veel mäletan, lõpu ajal magan aga norinal).

Igatahes Maria nimetas seda tränaballaadiks. Minu meelest on sel sarnast hõngu nagu „Monster’il“, mis on ülde üks Suju parimaid lugusid. Pole ime, et see mulle meeldib.

Oeh, peaks veel kirjutama, aga siis läheks pikaks. Pärast MV välja tulekut ehk.

Mida ma ootan kannatamatult. Tunnike veel.

PS. Ma sain täna teada, et ma olen õrn nagu pehme jäätis. Well then.